Perhetarinat

Ma mäletan kuidas ühe matuse ajal kui loeti palvust enne kui mulda sängitati siis üks venekeelne kamp jalutas mööda ja hüüdis midagi. Ema pärast ütles, et see tähendas, et "ikka Meka poole".

Ma ei kujuta ette mis selliste inimeste kasvatus on hüüda midagi, ükskõik mida, inimestele, kes on just parasjagu matmas kedagi.

Mulle on veel räägitud kuidas Nõukogude ajal saatsid pere pakke USAst, sest siis sai kaupa mida polnud nõukogude liidus ja tavakodanik, kes polnud "võrdsem", võis ainult unistada neist.

Ema rääkis, kuidas siis oli nii, et kui said paari teksapükse ja olid kitsad siis mõni läks vanni ja oli seal üleni vee sees, et kitsad teksad jalga saada. Inimesed olid valmis ootama kuni püksid ära kuivavad, sest siis sai õhtul peol näidata kõigile, et sul on midagi haruldast, paar teksapükse.

Kui pakke saadeti perele siin siis oli alati nimekiri kaasas, sest iga kord oli midagi pakist ikka kadunud, sest "tollikontroll" võttis endale natuke head ja paremat vahelt, ühesõnaga varastasid pakkidest, mis meile saadeti.

Ka minu pere kannatas ja oli sunnitud oma pereliikmeid ümber matma nõukogude okupatsiooni tõttu.

Kuna ma kasvasin üles ema ja vanaemaga siis ma käisin väga tihti oma vanaemaga koos Liiva Kalmistul meie pereplatsi korrastamas ja hooldamas.

Väga paljud kõige eredamad ja toredamad mälestused on seotud selle surnuaiaga, kuidas me sõitsime sinna kohale, nägime seal oma kogukonna tatarlasi keda tundsime ja hoidsime sidet nii omavahel. Võib öelda, et vabalt nö mitmed core memories on selle kohaga seotud. See on meie kombestikus täiesti tavaline ja surnuaed on lihtsalt koht, kus käiakse, nähakse üksteist ja meenutatakse lahkunuid.

Mida rohkem ma õpin selle kohta, mis vana surnuaiaga juhtus ja, mis ebaõiglus on saatnud meie inimesi, minu pere, seda vihasemaks see mind ajab. Nõukogude liit ja selle järglane peavad vastutama selle eest.