Eesti sport, mis hämmastas maailma

Väike rahvas, suur sport: eestlased on maailma spordiajalukku kirjutanud lehekülgi, mis on suuremad kui riik ise. See lugu kulgeb läbi kolme lipu — tsaari-Venemaa oma, mille all maadles Martin Klein; Eesti Vabariigi oma, mille all Kristjan Palusalu võttis kaksikkulla; ja okupatsioonirežiimi oma, mille alt Erika Salumäe tõi Eesti lipu lõpuks ise olümpia masti tagasi.

Rammumeeste ajastu: Lurich ja Hackenschmidt

Georg Lurich (1876–1920, Väike-Maarja) oli esimene eestlane, kes püstitas tõstmises maailmarekordeid, ja maailmakuulus elukutseline maadleja — ta rändas 1913–1917 mööda Ameerikat ja treenis välja nii Georg Hackenschmidti kui Aleksander Abergi. Tema keha järgi lõi Amandus Adamson 1912 pronksskulptuuri „Tšempion”.

Georg Hackenschmidt (1877–1968) sündis Tartus, aga maailm tundis teda hüüdnime „Vene lõvi” all — eestlane impeeriumi sildi taga, sest Eestit valitses siis tsaaririik. 4. mail 1905 alistas ta Madison Square Gardenis Tom Jenkinsi ja teda loetakse elukutselise maadluse esimeseks maailma raskekaalu tšempioniks. Ta jäi võitmatuks kuni 1908. aasta Frank Gotchi matšini; nende kohtumisi peetakse maadlusajaloo vasteks poksi suurimatele heitlustele. Hackenschmidt leiutas kükiharjutuse hack squat (tema nime järgi) ja tegi maailmas populaarseks lamades surumise — jõusaalis elab tartlase pärand tänini.

Martin Klein 1912: ajaloo pikim maadlusmatš

Stockholmi olümpial juulis 1912 kestis kreeka-rooma keskkaalu poolfinaal eestlase Martin Kleini (1884–1947) ja Soome valitseva maailmameistri Alfred Asikaineni vahel 11 tundi ja 40 minutit — lageda taeva all, päikese käes, kuni Klein vastase seljatas. See on olümpiaajaloo pikim maadlusmatš, mida ei ületata enam kunagi, sest reegleid muudeti. Järgmiseks päevaks oli Klein finaaliks liiga kurnatud ja sai hõbeda — võisteldes tsaari-Venemaa võistkonnas, sest Eesti oli siis impeeriumi osa. Teda peetakse esimeseks olümpiamedalistiks tänase Eesti pinnalt; 1920. aastal treenis ta juba Eesti Vabariigi oma maadlejaid.

Sõjaeelse vabariigi kuldaeg

Noor Eesti Vabariik — umbes 1,1 miljonit elanikku — võitis aastatel 1920–1936 olümpiamängudelt 21 medalit (6 kulda, 6 hõbedat, 9 pronksi):

Antwerpen 1920 — Alfred Neuland, tõstmise kuld (vabariigi esimene).
Pariis 1924 — Eduard Pütsepa maadluskuld; kokku kuus medalit.
Amsterdam 1928 — kaks maadluskulda: Osvald Käpp ja Voldemar Väli.
Berliin 1936 — seitse medalit, sealhulgas Palusalu kaks kulda (vt allpool).

Ka korvpallis kuuluti Euroopa tippu: EM-il 1937 ja 1939 saavutas Eesti koondis mõlemal korral 5. koha.

Kristjan Palusalu 1936: kaksikkuld, mida keegi pole korranud

Berliini olümpial 1936 võitis Kristjan Palusalu (1908–1987) raskekaalu kulla nii kreeka-rooma kui ka vabamaadluses — samadel mängudel, samas kaalukategoorias. Ta on olümpiaajaloo ainus maadleja, kes on võitnud mõlemad stiilid samas kaalus, ja ainus raskekaallane, kes on seda üldse suutnud. Koju jõudes tuli umbes kolmandik Tallinna teda vastu võtma ja riik kinkis rahvuskangelasele talu; 1937 lisas ta Pariisis Euroopa meistri tiitli.

Siis tuli okupatsioon — ja näitas, et ei säästa ka rahva suurimat kangelast. 1941 saatis okupatsioonivõim Palusalu sunnitööle Kotlassesse; ta üritas kaasvangidega põgeneda, tabati ja mõisteti surma; otsus asendati karistuspataljoniga Soome rindel, kust ta hüppas Jätkusõja ajal Põhja-Karjalas üle Soome poolele — teadete järgi hüüdnud ta üle rindejoone, et eestlaste pihta ei tulistataks. 1945, kui okupatsioonivõim naasis, arreteeriti ta uuesti. Hiljem lubati tal töötada treeneri ja kohtunikuna. Kahekordne olümpiavõitja, keda okupatsioon kohtles nagu kurjategijat — see lugu räägib mõlemast: mehest ja režiimist.

Paul Keres: igavene teine

Maletaja Paul Keres (1916, Narva – 1975) võitis 1938 AVRO turniiri — ühe tugevaima turniiri, mis eales peetud — ja teenis õiguse tulla maailmameister Aljehhini vastu matšile, mille Teine maailmasõda ära sõi. Okupatsiooni all jäi ta neljal järjestikusel kandidaatide turniiril teiseks (1953, 1956, 1959, 1962) — sellest sündis nimi „Igavene Teine”. Kui Keres 1975 suri, tuli teda Tallinnas ära saatma üle 100 000 inimese — okupatsiooni tingimustes oli see vaikne rahvuslik meeleavaldus. Taastatud vabariik pani tema portree 5-kroonisele rahatähele ja valis ta 2000. aastal Eesti sajandi sportlaseks.

Erika Salumäe: kaks kulda, kaks lippu

Trekisõitja Erika Salumäe (s 1962) võitis sprindikulla Soulis 1988 — okupatsioonirežiimi lipu all, sest oma riiki polnud siis lipumasti jaoks olemas. Neli aastat hiljem, 31. juulil 1992 Barcelonas, võitis ta kulla uuesti — ja masti tõusis taastatud Eesti Vabariigi sinimustvalge, esimest korda olümpiavõitja auks. Lipp tõmmati vardasse tagurpidi — maailm alles õppis Eesti värve —, aga hetke suurust see ei kahandanud: 1982–1989 viisteist maailmarekordit püstitanud Salumäe oli toonud Eesti lipu ise olümpia kõrgeimasse punkti tagasi.

Taastatud iseseisvuse ajastu

Andrus Veerpalu — murdmaasuusatamise 15 km klassika kuld nii Salt Lake Citys 2002 kui Torinos 2006.
Kristina Šmigun-Vähi — kaks kulda Torinos 2006 (10 km klassika ja suusavahetusega sõit).
Gerd Kanter — kettaheite kuld Pekingis 2008.
Jüri Jaanson — sõudmise hõbe Ateenas 2004 (ühepaat) ja Pekingis 2008 (paarisaeruline kahene koos Tõnu Endreksoniga).
Epeenaiskond — Katrina Lehis, Erika Kirpu, Julia Beljajeva ja Irina Embrich võitsid Tokyo olümpial võistkondliku kulla.
Ott Tänak — 2019. aasta autoralli maailmameister, esimene eestlane WRC troonil; lõpetas prantslaste viisteist aastat kestnud valitsemise.
Anett Kontaveit — maailma teine reket (WTA, juuni 2022), kõigi aegade kõrgeim Eesti tennisist.
Kelly Sildaru — freestyle-suusatamise olümpiapronks Pekingis 2022 ja kümmekond X-mängude medalit, sealhulgas mitu kulda.

Kaar on täis: Klein maadles võõra impeeriumi lipu all, Palusalu võitis oma vabariigi lipu all, Keresele ja Salumäele suruti peale okupatsioonirežiimi lipp — ja tänased võitjad seisavad poodiumil sinimustvalge all, mis on seal omal õigusel.

Vaata ka

Allikad

Kristjan Palusalu (Wikipedia; Eesti Maadlusliit; Postimees „Kuulsuste hall”); Martin Klein, George Hackenschmidt, Georg Lurich, Paul Keres, Erika Salumäe, Estonia at the Olympics, Anett Kontaveit, Kelly Sildaru, Ivar Johansson (Wikipedia); ERR Sport „100 spordihetke” (Salumäe) ja ERR News (Tänak 2019); sekundomer.ee — Eesti olümpiavõitjad; Eesti korvpallikoondis ja 1939. aasta EM (Vikipeedia).