Estofiilia

Estofiilia tähendab Eesti ja eesti kultuuri armastust nende poolt, kes ise ei ole eestlased. Ammu enne, kui Eesti oli riik, uurisid, panid kirja ja edendasid eesti keelt ning rahvakultuuri balti-saksa õpetlased — estofiilid. Nende töö valmistas ette Eesti rahvusliku ärkamise. Selles peitub üllatav pööre: rahvuse sündi aitasid sütitada just need, kes tulid balti-saksa seisusest, mille eesti rahvas ühel päeval ületas.

Garlieb Merkel — balti-saksa estofiil, kes esimesena käsitles eestlasi teiste rahvastega võrdse rahvusena.

Mis on estofiilia

Estofiil on inimene, kes ei ole eesti päritolu, kuid on pühendunud eesti keelele, kirjandusele ja kultuurile. 18. ja 19. sajandil olid need enamasti balti-saksa vaimulikud, õpetlased ja haritlased, kes Saksa ülikoolides omandatud valgustusideedega — vabaduse, võrdsuse ja vendluse mõtetega — pöörasid pilgu eesti talurahva keele ja kommete poole.

Estofiilide valgustusajastu (u 1750–1840)

Estofiilide valgustusajastu kestis umbes 1750–1840. Haritud estofiilid imetlesid eestlaste muistset kultuuri ja vabadusaega enne 13. sajandi vallutusi. Nad arendasid eesti kirjakeelt, andsid välja eestikeelseid raamatuid ning uurisid talurahva kombeid ja rahvaluulet. Saksa filosoof Johann Gottfried Herder kogus ja avaldas eesti rahvalaule, tõstes need Euroopa ette. Nõnda pandi alus sellele, millest hiljem kasvas välja Eesti rahvuslik ärkamine.

Johann Gottfried Herder kogus ja avaldas eesti rahvalaule, tõstes need Euroopa ette.

Nimed ja Õpetatud Eesti Selts

Estofiilide seas paistab silma mitu nime. Garlieb Merkel (1769–1850) oli esimene, kes käsitles eestlasi teiste rahvastega võrdse rahvusena, ja temast sai Eesti rahvusliikumise innustaja. Johann Heinrich Rosenplänter andis välja eesti keelt käsitleva ajakirja, Otto Wilhelm Masing arendas eesti õigekirja (temalt pärineb ka täht õ) ning August Wilhelm Hupel kirjeldas eesti keelt ja olusid. 1838. aastal asutati Tartu ülikooli juurde Õpetatud Eesti Selts — Eesti vanim teadusselts —, mis koondas eesti ja estofiilist balti-saksa haritlasi ning uuris Eesti ajalugu, keelt ja rahvaluulet. Just estofiilide ja seltsi tööle toetus Friedrich Reinhold Kreutzwald, kui ta koostas eesti rahvuseepose Kalevipoeg.

Rahvuseepos „Kalevipoeg” (Kristjan Raua illustratsioon). Kreutzwald koostas selle estofiilide ja Õpetatud Eesti Seltsi tööle toetudes.

Ärkamise eelmäng

Estofiilide ajastu oli ärkamisaja eelmäng. Selleks ajaks, kui 19. sajandi keskel algas Eesti rahvuslik ärkamine, oli tänu estofiilidele tekkinud ühtne eesti kirjakeel, laienenud koolivõrk ja kasvanud eestlaste eneseteadvus. Rahvas, keda estofiilid olid armastanud ja uurinud, hakkas end ise rahvusena tundma.

Iroonia ja pärand

Estofiilide loos peitub sügav iroonia: paljud neist olid balti-sakslased — sama seisus, mille kogukonda Eesti hiljem vähemusena austas ja mille totalitaarsed võimud hävitasid (vt Balti-saksa pärand kuulub Eestile). Nad armastasid Eestit ja aitasid sünnitada rahvuse, mis nende oma eliidi lõpuks ületas. Estofiilia ei kadunud: tänini tõmbab Eesti ligi neid, kes pole siit pärit — kuid selle sügavaim juur on siin, valgustusajastu õpetlaste armastuses eesti keele ja rahvaluule vastu.

Vaata ka

Balti-saksa pärand kuulub Eestile, Eesti teadus, mis muutis maailma.

Allikad: Estofiilia (Vikipeedia); Õpetatud Eesti Selts (Vikipeedia); Eesti rahvuslik ärkamine (Vikipeedia).