Luikede järv vene kultuuris

Luikede järv on Pjotr Tšaikovski ballett — maailma kuulsaim. Vene kultuuris kannab see kahte rolli, mis ei saaks olla teineteisest kaugemal: keiserliku ja hiljem nõukogude balleti kroonijuveel, mida näidati maailmale režiimi vitriinina — ja tahtmatu kriisisümbol, sest just Luikede järve keerutas nõukogude televisioon ekraanil iga kord, kui režiim vappus. Luiged ekraanil tähendasid: midagi on juhtunud. Ja kui luiged tantsisid 1991. aasta augustis, varises kokku okupatsioon Eestis.

Ballett

Moskva keiserlike teatrite ametnik Vladimir Begitšev tellis balleti 1875. aastal (honorar 800 rubla); partituur valmis 1876. Esiettekanne toimus Moskva Suures Teatris 4. märtsil 1877 (vana kalendri järgi 20. veebruaril) — ja kukkus läbi: kriitikud pidasid muusikat liiga „sümfooniliseks” ja tantsijad liiga raskeks. Tšaikovski suri 1893 — kuulsust nägemata. Alles 27. jaanuaril 1895 (vkj 15. jaanuaril) tõid Marius Petipa ja Lev Ivanov Peterburi Mariinski teatris lavale uuslavastuse, millel põhinevad peaaegu kõik tänased Luikede järved. Esimene Odette/Odile oli Pierina Legnani, kelle 32 fouettéd said legendiks. Lugu ise — nõiutud luikprintsess Odette, prints Siegfried ja petis Odile, „must luik” — on tänaseks balleti sünonüüm.

Väike Eesti kõrvalepõige: sama helilooja kirjutas oma opus 2 (Souvenir de Hapsal) 1867. aasta suvel Haapsalus — vt Tšaikovski ja Eesti.

Režiimi vitriin

Ballett oli tsaari keiserlike teatrite esindusžanr ning nõukogude võim päris ja rakendas selle enda teenistusse: pärast 1953. aastat sai balletist kultuurdiplomaatia esirelv — Londoni (1956) ja USA (1959) turneed pidid näitama süsteemi üleolekut, ja repertuaari tipus seisis Luikede järv. Galina Ulanova ja Maia Plissetskaja tegid Odette'ist/Odile'ist oma ajastu mõõdupuu — Plissetskaja tantsis rolli kolmekümne aasta jooksul üle 800 korra. Külalisriigipeadele näidati just seda balletti: režiimi visiitkaart.

Surnud juhid, elavad luiged

1980. aastate alguses tekkis nõukogude televisioonil komme, mida keegi polnud kavandanud sümboliks: kui riigi tipus keegi suri, kadusid saated eetrist ja asemele tuli Luikede järv — kordusena.

• 10. novembril 1982 suri Leonid Brežnev — teated viibisid, ekraanil tantsisid luiged.

• 9. veebruaril 1984 suri Juri Andropov — luiged jälle.

• 10. märtsil 1985 suri Konstantin Tšernenko — luiged kolmandat korda kolme aasta jooksul.

Mõeldud rahustuseks, muutus ballett äratuskellaks: luiged ekraanil tähendasid, et võimuladvikus on midagi juhtunud, ja rahvas õppis seda keelt lugema.

August 1991: luiged ja okupatsiooni kokkuvarisemine

19. augusti hommikul 1991 teatas riigipöördekomitee (GKTšP), et võim on nende käes: Gorbatšov peeti Krimmis kinni, Moskvasse veeresid tankid — ja riigitelevisioonis keerles putšipäevade vältel korduses Luikede järv, vaheldumisi putšistide teadaannetega. Rahvas teadis kohe, mida luiged tähendavad. Boriss Jeltsin hakkas Valge maja juures vastu; öösel 20.–21. augustil hukkus kolm tsiviilisikut; 21. augustiks oli putš kokku varisenud.

Ja nende päevade keskel, 20. augustil 1991, taastas Eesti oma iseseisvuse (Läti järgnes 21. augustil). Putši läbikukkumine kiirendas okupatsioonirežiimi lõplikku lagunemist — nii jäi Luikede järv eestlaste jaoks tahtmatuks taustamuusikaks hetkele, mil okupatsioon varises ja 1918. aastal loodud riik naasis. Vt: Molotovi-Ribbentropi pakt — okupatsiooni alguse lugu, mille lõpu juures luiged tantsisid.

Sümbol tänapäeval

3. märtsil 2022, kui Venemaa sõltumatu telekanal TV Rain (Doždj) suleti Ukraina täiemahulise sissetungi kajastamise pärast, lõpetas kanal oma viimase saate sõnadega „Ei sõjale” — ja Luikede järve klipiga: teadlik viide 1991. aasta augustile. Samal kevadel ilmusid Venemaa linnade seintele nelja väikese luige grafitid — šifreeritud protest, kui avalik meelsusavaldus oli kriminaliseeritud. Antropoloog Aleksandra Arhipova selgitas: kuna ballett oli nõukogude juhtide surmade sümbol, sai sellest märk, et oodatakse Putini lõppu. „Luikede järve ootamine” tähendab Venemaal tänini ühte: režiimi lõpu ootamist.

Tatarlase jälg: Rudolf Nurejev

Maailma kuulsaim Luikede järve prints oli tatarlane. Rudolf Nurejev sündis 1938 tatari perekonnas rongis Baikali järve lähistel; 16. juunil 1961 hüppas ta Pariisi Le Bourget' lennujaamas vabadusse — kuulsaim tantsijapõgenemine külma sõja ajaloos. 1964. aasta oktoobris tõi ta Viini Riigiooperis lavale omaenda Luikede järve ja tantsis Siegfriedi Margot Fonteyni kõrval — esietendus lõppes 89 kummardusega, mis on Guinnessi rekordina kirjas tänini. Nii kannab maailma kuulsaima balleti lugu ka tatari nime.

Luikede järv Eestis

Estonia teater tõi Luikede järve lavale 1954. aasta veebruaris (lavastaja Vladimir Burmeister, nimiosas noor Helmi Puur) — okupatsiooni kiuste kasvatas Eesti ballett just neil kümnenditel oma kooli. Tänane Rahvusooper Estonia lavastus on Toomas Eduri käega, 1895. aasta Petipa/Ivanovi koreograafia järgi (esietendus 15. aprillil 2016).

Allikad

Swan Lake ja 1991 Soviet coup d'état attempt (Wikipedia); Luikede järv (Vikipeedia); NPR „In 1991, Soviet Citizens Saw Swans On The TV” (2021); Sky History — Swan Lake ja NSVL-i kriisid; HuffPost ja ABC News (TV Rain 2022; luigegrafitid ja A. Arhipova); Rudolf Nureyev Foundation (Viini 1964); Rahvusooper Estonia ja Eesti Filmi Andmebaas (1954).