Vana muhameedlaste kalmistu
Vana muhameedlaste kalmistu — ametliku nimega Tallinna Muhamedi kalmistu — on Eesti tatarlaste ajalooline matmispaik Tallinnas Juhkentali asumis, aadressil Tehnika tänav 171, Siselinna nekropoli lõunaosas. Kogukond kutsus seda lihtsalt vanaks kalmistuks — eristuseks 1930. aastatel Liivale rajatud uuest kalmistust; rahvasuus tunti seda ka tatari kalmistuna. Aastakümneid oli see kogukonna selgroog; okupatsioonide all lasti see hävineda ja pered sunniti oma lähedased Liivale ümber matma. Tänaseks kuulub ala Kaitseministeeriumi haldusalasse; koostöös Eesti Sõjamuuseumiga on töös plaanid muuta paik väärikaks mälestuspaigaks.
Kalmistu sepisvärav algsel, sõjaeelsel kujul. Pommitabamuses kannatada saanud väravapostid taastati pärast sõda muudetud kujul.
Millal kalmistu rajati?
Kalmistu rajamise täpne aeg ei ole teada. Tallinna entsüklopeedia väidab, et see rajati 18. sajandil, kuid 2022. aasta muinsuskaitse eksperthinnangu järgi on see tõenäoliselt ekslik — kaardid, seni teada olevad dokumendid ega suuline pärimus seda ei kinnita. 18. sajandisse ulatub Siselinna nekropoli kui terviku algus (Aleksander Nevski kalmistu alale maeti alates 1775. aastast).
Varaseim ja täpseim kaart, millel Muhamedi kalmistu on kujutatud, on linnamaamõõtja Friedrich Eurichi plaan aastatest 1879–1881 (võimalik, et kalmistu oli juba A. Mickwitzi 1876. aasta plaanil). Eurichi 1885. aasta saksakeelsel linnaplaanil kannab kalmistu juba nime Muhammedanischer Kirchhof. Eesti Vikipeedia järgi olnuks Tallinna vanim moslemikalmistu hoopis Hundipea kandis; 2022. aasta ekspertiis Hundipead ei maini — allikad lähevad siin lahku.
Kogukond ise tekkis palju varem: püsiv tatari asustus kujunes Tallinnas pärast Põhjasõda, kui Vene laevastiku teenistusest vabanenud tatarlased linna elama jäid (vt Mišäride tee Tallinna).
Raudtee lõikab kalmistut
Kalmistu algne territoorium (umbes 1900 m²) piirnes põhjas Aleksander Nevski kalmistuga. 1880. aastate lõpus või 1890. aastatel rajati Tallinna–Viljandi kitsarööpmeline raudtee, mille tamm lõikas kalmistu algsest alast tüki ära; vastukaaluks laiendati kalmistut umbes sama palju piki raudteed lääne ja loode suunas. Nendes piirides püsis kalmistu kuni likvideerimiseni.
Mähdejevi müür ja värav (1904)
Oma tuntud kuju sai kalmistu 20. sajandi algul. Tatari kogukonnas levinud pärimuse järgi (Raine Linnase vahendusel) ostis karusnahakaupmees Sibgadulla Mähdejev — „tatarlaste kuningas” — 1904. aastal poeg Ibrahimi sünni puhul linnalt maad, ümbritses kalmistu paemüüriga ja lasi sepistada uhke, poolkuudega kaunistatud raudvärava. Perekondlike mälestuste järgi osales müüri ja väravate rajamisel ka kaupmees Fateh Zakerov.
Pärimus lisab loole kauni käigu: raha müüri ja värava jaoks sai Mähdejev tänutäheks Tallinna juudi kogukonnalt, keda ta oli aidanud kindralkuberneri käest maad välja kaubelda nende oma kalmistu rajamiseks (tõenäoliselt Rahumäe uus juudi kalmistu, kuhu maeti alates 1911). Kaks vähemust aitasid teineteist — mõlema pühapaigad hävitas hiljem sama okupatsioonivõim.
Elu kalmistul
Põlistallinlase Edgar Neimari (1914–2012) mälestuste järgi oli kalmistu 1920.–1930. aastatel kõrvaline ja vähe käidav, kuid hästi hooldatud paik. Väravat hoiti enamasti lukus — tollal ebatavaline —, võtit küsisid tatarlased Siselinna kalmistuvahi käest; uudishimulikud poisid piilusid kalmistut üle paemüüri.
Haudu üldjuhul ei märgistatud: olid kalmukünkad, mis aja jooksul tasandusid, ja igaüks teadis, kuhu tema lähedased on maetud. Lilli ega pärgi kalmistule ei toodud, küünlaid ei süüdatud, pinke ei olnud; vähemalt osaliselt peeti kinni tavast, mis ei lubanud naistel kalmistule siseneda (1930. aastateks oli see lõdvenenud). Esimene tsemendiäärisega kalm tehti Ämer Arslanovile, kes hukkus ajateenijana Eesti sõjaväes — teda austati aupaukude ja metallpärjaga. Tuntuim siia maetu on Sibgadulla Mähdejev († 1939), kelle matustest kirjutas Uudisleht pika reportaaži „Tatarlaste kuninga matus Tallinnas”.
Võõrandamine ja hävitamine
NSVL okupatsioon võõrandas kalmistu: ENSV määruse alusel koostati 3. aprillil 1941 akt, millega Tallinna Muhamedi Usuühingu esindajad F. Sakerov, I. Mähdejev ja A. Megdejev andsid kalmistu (0,19 ha) linna kommunaalmajanduse osakonnale üle — koos maetute nimekirja ja värava võtmega. Usuühingu asjaajaja A. Megdejevi koostatud osaline maetute nimekiri (49 nime, 3. märts 1941) on säilinud Tallinna Linnaarhiivis.
1944. aasta märtsipommitamises sai kalmistu tugevalt kannatada: kuivenduskraavide süsteem purunes ja kalmistu mattus vee alla. Okupatsioonivõim ei lubanud seda parandada — maa oli võõrandatud ja võimul olid sellega teised plaanid. Pommitabamus seletab tõenäoliselt ka seda, miks väravapostid taastati pärast sõda muudetud kujul.
Värav sõjajärgsel, muudetud kujul — foto lagunemisajast.
Matused siiski jätkusid nii 1940. kui ka 1950. aastatel. Viimaste maetute seas oli kaupmees Fateh Zakerov (Sakeroff, 1880–1951), kelle „idamaise tekstiga” hauakivi foto on säilinud Rahvusarhiivis; viimane teadaolev matus on tema abikaasa Bebefaticha Zakerova (7. jaanuar 1953). Matmiseks suleti kalmistu Tallinna TSN Täitevkomitee otsusega nr 83 (29. märts 1955) alates 1. aprillist 1955 — koos kogu Siselinna kalmistuga; moslemitele määrati asemele Liiva kalmistu F-kvartal. Kui 1956. aastal lubati Nevski ja Vana-Kaarli perekonnaplatsidele taas matta, siis Muhamedi ja katoliku kalmistu jäid suletuks. Islami õpetuses on surnute rahu püha ja ümbermatmine üldjuhul keelatud — ometi pidid pered 1950. aastate teisel poolel oma lähedaste säilmed ise välja kaevama ja Liivale ümber matma (vt Kalmistu kui kogukonna selgroog ja kultuuriline genotsiid).
1959. aasta paiku kerkisid kalmistu lõunanaabrusse laohooned; 1965. aasta aerofotol on kalmistu ise veel puutumata. Veel 1970. aastatel nägi Karl Laane kalmistul „massiivseid hauaplaate idamaiste tekstidega” ja säilitamist väärivat sepisväravat. 1980. aastatel lammutati läänemüür koos väravaga ja suurem osa lõunamüürist; Karl Laane jõudis värava pildistada 20. oktoobril 1980, veidi enne selle kadumist. Värava saatus pole teada — Timur Seifulleni teatel (2008) olevat see viidud Krimmi. Endisel kalmistul tegutsesid autobaas ja puuhoov (viimane 1990. aastate alguseni); 2000. aastatel ladustas linn seal tänavatelt koristatud lund.
Tänapäev: kaitse ja korrastamine
Kinnistu (2613 m²) kuulub Eesti Vabariigile Kaitseministeeriumi haldusalas, mis on ala ajaloolise kalmistuna teadvustanud: seda niidetakse ja hoitakse prügist puhtana. Paemüürist on osaliselt säilinud Aleksander Nevski ja Kaitseväe kalmistu poolsed lõigud ning kaks nurgaposti; ümbruskonna drenaaž on viimastel aastatel korda tehtud ja ala ei uju enam üle. Matusekiht on maapõues tõenäoliselt säilinud.
2022. aastal valmis Tallinna Linnaplaneerimise Ameti tellimusel arhitektuuriajaloolase Carl-Dag Lige eksperthinnang, mis teeb ettepaneku võtta kalmistu riikliku kaitse alla ajaloo- ja arheoloogiamälestisena ning korrastada see mälestuspargina — taastada piirdemüür, markeerida värava asukoht ja paigaldada infotahvlid. Koostöös Eesti Sõjamuuseumiga on töös plaanid muuta paik väärikaks mälestuspaigaks. Kogukonna matmispaigana toimib tänini Liiva kalmistu muhamedi osa.
Allikad
Carl-Dag Lige, „Tallinna Muhamedi kalmistu. Eksperthinnang vastavusest kultuurimälestiste riikliku kaitse kriteeriumitele” (Tajumaailm OÜ, Tallinna Linnaplaneerimise Ameti tellimus, 2022) — sh Tallinna Linnaarhiivi toimikud (üleandmisakt TLA.1148.1.16; maetute nimekiri TLA.1148.1.1; sulgemisotsus TLA.R-411.1.14) ja Eurichi linnaplaanid; Carl-Dag Lige ja Oliver Orro, „Tallinna hüljatud kalmistud”, Muinsuskaitse aastaraamat 2007; Raine Linnas, „Islam Eestis”, Akadeemia nr 9, 2004; Toomas Abiline, „Islam ja Tallinn” ning „Tatarlased Tallinnas 1930. aastatel”, Tallinna Linnamuuseumi aastaraamat 2006/2007; Karl Laane, „Tallinna kalmistud” (2002); Vikipeedia (Tallinna keskmine muhamedi kalmistu; Tallinna uus muhamedi kalmistu); kogukonna dokument „Kalmistu kui kogukonna selgroog”. Kus allikad lahknevad (rajamisaeg; vanima moslemikalmistu küsimus; sulgemisaasta kogukonna mälus 1953 = viimane matus vs ametlik 1955), on lahknevus tekstis välja toodud. Vt ka: Sibgadulla Mähdejev, Tallinna tatarlaste elu, Kalmistu kui kogukonna selgroog.
Kalmistu väravast on säilinud kaks fotot Karl Laanelt (1972 ja 1980, väravad lagunemisajal) Rahvusarhiivi filmiarhiivis (viited EFA.683.0.200150 ja EFA.683.0.202003) — need on autoriõigusega kaitstud, ent otsitavad Rahvusarhiivi FOTIS-es.