Usuvabadus
Eesti Tatarlaste Liit toetab usuvabadust — igaühe õigust ise otsustada oma usu ja usuliste kommete üle. Usk on isiklik asi ja isiklik otsus; liit ei sea kellegi kuuluvust ega väärtust kogukonnas sõltuvusse sellest, kas ja kuidas ta usku praktiseerib.
Põhimõte
Usuvabadus tähendab meie jaoks kahte asja korraga: vabadust uskuda ja vabadust mitte uskuda. Eesti tatarlaste seas on inimesi, kes hoiavad islami kombeid, inimesi, kes elavad ilmalikult, segaperede liikmeid, teise usu esindajaid ja uskmatuid — kõik nad on kogukonna täisväärtuslikud liikmed. Sama põhimõtte sätestab Eesti põhiseaduse § 40: igaühel on südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus.
Sellest tuleneb, et usuga seotud valikud — kombed, toit, pühad, abielud, matused, laste kasvatus — on iga inimese ja iga pere isiklikud otsused. Liit ei kirjuta neid kellelegi ette ega hinda kedagi nende järgi.
Eestistunud kultuuriruum
Eesti tatarlased on siin elanud üle sajandi ja on paljuski eestlastega segunenud: segaabielud on tavalised ja suur osa peredest on kakskultuurilised. Meie kultuuriruum on palju sarnasem eestlaste omaga kui Volga-äärse vanakodumaa omaga — ja seetõttu on ka usukombed ja käitumistavad rohkem eestistunud. Eesti on üks ilmalikumaid ühiskondi Euroopas ja Eesti tatarlased jagavad seda ilmet: islam on paljudele meist eeskätt pärand — esivanemate usk, perekonnaloo ja identiteedi osa —, mitte igapäevane normistik.
See ei ole kaotus, vaid kohanemise lugu. Juba Eesti Vabariigi esimesel iseseisvusajal elas kogukond vabas ja ilmalikus riigis, kus usk oli kaitstud, aga mitte peale surutud; kogudused tegutsesid vabalt ja kõrvuti ilmaliku seltsieluga. Seesama tasakaal — pärandit austav, aga vaba — on meie hoiak tänagi.
Mis meid ühendab
Kogukonda ei ühenda usuline praktika, vaid keel, ajalugu ja kultuur: mišäri keel, mida see platvorm hoiab, meie tee Tallinna, perede lood ja kombed — nii need, mida peetakse, kui need, mida mäletatakse. Pärandi hoidmine ei eelda usulist praktikat: mišäri keelt võib õppida, esivanemaid mäletada ja tatari toitu teha nii moslem, kristlane kui uskmatu.
Konkreetselt tähendab see, et:
iga liige otsustab ise oma usuliste kommete üle ja seda otsust austatakse;
liidu üritused on avatud kõigile, sõltumata usust ja selle praktiseerimise määrast;
islami pärandit käsitleme ajaloo ja kultuuri osana — väärikalt, aga kedagi kohustamata;
segaperede ja eestistunud elukorraldusega liikmed on kogukonna loomulik osa, mitte erand.
Vaata ka
Eesti Tatarlaste Liit · Kes on Eesti tatarlane? · Tatari kombed ja tavad · Kogukond 1918–1940