Eesti tatarlaste ajatelg
Kuni Teise maailmasõjani kulges Eesti tatarlaste lugu üht rada. Sõda ja NSVL okupatsioon lõhestasid kogukonna kaheks — need, kes jäid Eestisse, ja need, kes läände põgenesid — kuni Eesti taasiseseisvumiseni 1991. aastal.
Tatari mereväelased asuvad Tallinna; tekib Tatari agul (Tatari tänav, „tatari pesa“ Kadriorus).
Kaupmees Zäkir Zäkeri (Zakir Zakerov) saabub Nižni-Novgorodi kandist Tallinna — üks esimesi.
Rahvaloenduse järgi elab Tallinnas 109 tatarlast; 1914. aastaks hinnatakse arvuks kuni 2000.
Rahvaloenduse järgi ~166 tatarlast; kogukonna hinnangul ~180.

Eid al-Fitri palvus Narvas — dokumenteeritud palve Eesti valitsuse eest.
Tegutsevad tatari koolid: pühapäevakool Tallinnas (Raua tn 57) ja õhtukool Narvas.
Sureb Sibgadulla Mähdejev; Eesti lehed teatavad: suri tatarlaste kuningas.
Suur kokkutulek Narva-Jõesuus — esindatud on peaaegu kõik Eesti tatarlased.
Sõda lõhestas kogukonna kaheks teeks.
Okupatsioon algab; okupatsioonivõim saadab kogudused laiali.
Sõjas hävib Narva. Nõukogude okupatsioonivõim ei luba linna taastada ja pered on sunnitud kolima Tallinna ja Rakverre — mille järel kogukond laguneb.
Eesti taastab iseseisvuse; okupatsioon lõpeb.
Rahvaloenduse järgi ~1993 tatarlast (sh hiljem saabunud venekeelsed).






