Ajalooliste Eesti tatarlaste kultuuriline genotsiid

Ajalooliste Eesti tatarlaste kultuuriline genotsiid Eestit okupeerinud Nõukogude Liidu võimude poolt kas riikliku poliitika või jämeda hooletuse tõttu.

Ajalooline Eesti tatarlane — tähendab põlvnemist esivanemast ehk ülenejast sugulasest, kes on enne NSVL okupatsiooni Eesti aladel ajalooliselt elanud tatari vähemusrahvuslane.

Ajaloolistel Eesti tatarlastel oli Eesti Vabariigis 1920ndatest kuni 1940ndateni elujõuline kogukond, täpselt nagu Soomes. Teise maailmasõja ajal koges ajalooliste Eesti tatarlaste kogukond palju kaotusi, mis viis lõpuks kogukonna ja kultuuri hääbumiseni.

Okupeerivad Nõukogude ametnikud põhjustasid Eesti tatarlaste kultuurilise genotsiidi kas riikliku poliitika või jämeda hooletuse tõttu mitmel viisil:

Kogukonna maja vanas Narvas: Narva pommitamine Teise maailmasõja ajal põhjustas selle hävimise ja varemetesse jäämise, täpselt nagu paljud teised tolleaegsed Euroopa linnad, mis ehitati sõjajärgselt üles, kuid Narvat tabas teistsugune saatus. Nõukogude okupatsioonivõim ei lubanud Narvat taastada, vaid hoopis lammutas linna ja ajas kohalikud minema, mis sundis paljusid kohalikke tatarlasi kolima Tallinna ja Rakveresse. See tähendas, et kogukonna hoone oli hävitatud ega ehitatud kunagi uuesti üles, mis põhjustas kogukonna kadumise.
Nõukogude Liit pani sajad tuhanded venekeelsed inimesed Eestisse kolima, mis tähendas ka uue tatari kogukonna teket, kes olid valdavalt venekeelsed. See tähendas, et Eesti tatarlasi seostati venekeelsete tatarlastega ning neid seostati omavahel kogu selle aja jooksul, kui Nõukogude Liit hakkas inimesi siia ümber asustama, ja isegi pärast Nõukogude Liidu okupatsiooni lagunemist, kuna identiteete oli raske eristada ja see seos on endiselt tugev. Meie, Eesti tatarlased, oleme eestikeelsed. Erinevate tatarlaste kultuurilisi erinevusi enam sel hetkel ei arvestatud.
Vana muhameedlaste kalmistu Tallinnas: Kalmistu asus jõe lähedal ja sellel oli drenaažisüsteem, et maa kuivana hoida. Drenaaž sai Teise maailmasõja ajal Tallinna pommitamisel kahjustada ning Nõukogude ametnikud ei lubanud seda parandada, vaid lasid kalmistul pidevalt üle ujutada, kuni see lõpuks täiesti porine oli. Selle asemel pakkus Nõukogude okupatsioonivõim krunte Liiva kalmistul ning tatari kogukond pidi oma sugulased ümbermatmiseks ise välja kaevama. Mõned pidid oma sugulaste luud vahepeal keldris hoidma, enne kui said nad ümber matta. Vanematel tatarlastel on traumeerivad mälestused alles. Nõukogude Liit ehitas okupatsiooni ajal selle peale autobaasi. Vana surnuaed asub Nõukogude monumendi pronkssõduri praeguse asukoha kõrval. Osadel on sugulased veel maetud vanas surnuaias. Uus kalmistu on nüüd vanade Eesti tatari haudade ja uute venekeelsete tatari haudade segu.
Kogukonnal ei lubatud organiseeruda, sealhulgas olid keelatud kultuuri- ja rahvuslikud organisatsioonid, mis tähendas, et keelt polnud võimalik säilitada muul viisil kui riiklikult kehtestatud kirillitsa kirjas. Selle kirja surus Stalin Venemaal tatari kogukonnale peale ning seetõttu pidid Eesti tatarlased üle minema kirillitsas materjali lugemisele ja tarbimisele ladina kirja asemel, mida soome tatari kogukond endiselt kasutab. Polnud võimalik ise mingil olulisel määral materjali toota, mis viis tatari keele kasutuse lõpliku vähenemiseni.
Tatarofoobia: Eesti tatarlased jäid enamasti ellu, sulandudes tihedalt eestlastega ning kaotades lõpuks sidemed oma tatari pärandiga, ja paljud isegi muutsid oma nimed täielikult eestipäraseks, et neid ei tuntaks tatarlastena. Mõned vanemad tatarlased keelduvad endiselt rääkimast tatari keelt või tunnistamast mingit seost tatarlaseks olemise või islamiga seotud ajalooga. Tatarofoobia on Venemaal ja ka venekeelsetes kogukondades väljaspool Venemaad täiesti veel aktiivne ja normaliseeritud.

Eesti tatarlased otsisid eestlaste seas pelgupaika ja lõpuks assimileerusid sel viisil, et neid on Eesti elanikkonnast vaevu eristatav, ning mõne jaoks on nende ainsaks eristavaks tunnuseks nende nimi.

Eesti tatarlastel oli 3 Soomepoissi (soomepoisid olid Eesti vabatahtlikud Soome sõjaväes), üks eksiilpoliitik Eesti Sotsialistliku Partei Välismaa Koondises 1950ndatel, võideldes Nõukogude okupatsiooni vastu.

Paljude jaoks on nende emakeel eesti keel ja kasutavad seda üksteisega iga päev. Nad suhtlesid omavahel eesti keeles ka eksiilis olles.

Meil olid kodutütred ja pojad. Eksiilis Eesti tatarlased sidusid end Eesti kogukondadega USAs, Austraalias ja Rootsis ja on nende osa siiamaani.

Eesti tatarlased, ka Välis-Eesti tatarlased, käivad regulaarselt laulupidudel laulmas, reisides siia üle maailma kohale.

Üks Eesti tatarlastest Soomepoiss sai vabaduse sümboliks, ta oli eksiilis Eesti Skautide skautmaster ja oli tegus mitmetes Eesti vabadusega seotud organisatsioonides nagu Eesti Vabadusvõitlejate Liit Kanadas ja Eestlaste Rahvuslaste Kogu Kanadas.

Eesti tatarlane hoolitses selle eest, et New York Eesti Maja dokumendid saaksid NY ametkondades korda 1992. aasta ESTO jaoks.

Eesti tatarlased on aktiivsed liikmed mitmes Eesti tudengiorganisatsioonis, näiteks EÜS.

Paljud tunnevad end siiamaani südames eestlasena ja on normaalsed, isegi nähtamatud, osad Eesti ühiskonnast.

Nõukogude Liit ei põhjustanud ainult Eesti tatarlaste kultuuri genotsiidi, vaid põhjustas ka Eesti rootslaste ehk rannarootslaste kultuuri genotsiidi, mis peaaegu viis selle hääbumiseni. Okupeerivad võimud kahtlustasid neid olemaks NATO spioonid, kui nad oma emakeeles ehk rootsi keeles suhtlesid. Rannarootslased olid ka sunnitud oma sugulasi ümber matma.

Nõukogude Liit hävitas ka vana baltisakslaste surnuaia, mis on tänapäeval nüüd Kalmistupark. Hauakivid asetati Piritale mere äärde piirdeks.

Vt ka: „Kommunistlikud kuriteod Eesti vähemuste vastu“.

Pildid raamatust

Vaata ka

Allikad: selle teadmusbaasi seotud leheküljed (vt „Vaata ka“) ja kogukonna pärimus.