Russofoobia

Russofoobia (venefoobia) on liitsõna osadest russo- (Venemaa, venelased) ja -foobia (kreeka phobos, „hirm”, laiendatult „vastumeelsus, viha”). Sõna tähendab sõna-sõnalt hirmu või vastumeelsust Venemaa, venelaste või vene kultuuri vastu. Käesolev artikkel käsitleb mõistet ennast — selle ajalugu ja seda, mida see mõiste on mõeldud edasi andma.

Termini päritolu ja 19. sajand

Erinevalt levinud arvamusest ei ole sõna vene, vaid inglise päritolu. Oxfordi sõnaraamat dateerib selle 1830. aastatesse (varaseim tõend 1836, John Stuart Mill). Termin tekkis Briti ja Vene impeeriumi rivaalitsemise ehk Suure mängu käigus: ajakiri Westminster Review kirjutas 1836 „russofoobia epideemilisest tõvest” Briti ministrite seas, sildistades sellega neid, kes liialdasid vene ohuga. Poola 1830.–1831. aasta ülestõusu mahasurumine ja markii de Custine'i bestseller Venemaa aastal 1839 (1843) süvendasid läänes Vene-vastasust.

Vene poeet-diplomaat Fjodor Tjuttšev võttis sõna russophobie (prantsuse keeles) kasutusele 1867. aasta kirjas tütrele Anna Aksakovale; tema poliitiline publitsistika oli alanud 1844. aasta avaliku kirjaga Augsburgi ajalehe toimetajale Gustav Kolbile. Ta ei loonud terminit — see oli inglise keeles juba käibel —, vaid pööras selle vene läänemeelsete kriitikute vastu, nimetades nende hoiakut „haiglaseks”. Nikolai Danilevski teoses Venemaa ja Euroopa (1869) muutus läänepoolne kriitika juba püsivaks, tsivilisatsiooniliseks vaenuks: Euroopa polevat venelastele mitte üksnes võõras, vaid vaenulik. Just see mõttekäik — konkreetse kriitika muutmine igaveseks irratsionaalseks vaenuks — elustati hiljem Vene riigikõnes.

20. sajand

20. sajandil kasutati mõistet nii külma sõja retoorikas kui ka nõukogude vastusüüdistustes. Vene sõnavaras jäi termin siiski üsna tagaplaanile, kuni see 2010. aastatel taaselustati ja peavooluks muudeti; analüütik Konstantin Pahaljuki järgi ei kuulunud see enne 2014. aastat sisuliselt isegi Putini enda sõnavarasse.

Mida termin täna edasi annab

Tänapäeval on russofoobia ennekõike Vene riigi ja meedia poliitiline tööriist. Selle toimimist kirjeldavad analüütikud mitmeti (järgnev on esitatud omistatud tõlgendustena, mitte fakti kinnitusena):

• Kriitika delegitimeerimine. Ben Dubow (CEPA): sidudes opositsiooni „lihtsa vihkamisega”, muudab režiim eriarvamuse ebaseaduslikuks; Putin sulatab kokku riigi ja rahva, nii et riigi vastu saab justkui olla vaid rahva vastu olles.

• Sõjavastasuse ümbernimetamine etniliseks vihaks. Pärast 2022. aasta sissetungi Ukrainasse laienes mõiste hõlmama kõiki, kes Vene agressiooni vastu sõna võtavad (Konstantin Pahaljuk, Moscow Times).

• Koloniseeritud ja okupeeritud rahvaste kaebuste mahategemine. Ajaloolane Timothy Snyder nimetas ÜRO Julgeolekunõukogus russofoobiat koloniaalseks retoorikaks, millega õigustatakse sõjakuritegusid ja mille abil ukrainlaste vastupanu esitatakse „haigusena”.

• Piiratud kindluse identiteedi tugevdamine. Eliot Borenstein (Plots against Russia, 2019) käsitleb russofoobiat keskse vandenõunarratiivina — usuna, et maailm vihkab Venemaad irratsionaalselt —, mis liidab omasid väliste vaenlaste vastu.

• Riiklik kodifitseerimine. Venemaa 2021. aasta riikliku julgeoleku strateegia ja 2023. aasta välispoliitika kontseptsioon nimetavad russofoobia vastu võitlemist riigi prioriteediks; vastu on võetud seadusi, mis kriminaliseerivad russofoobia isegi välismaalaste puhul.

Riigi ja rahva eristus

Analüütikute korduv tähelepanek on, et riigi ja valitsuse kritiseerimine ei ole sama mis rahva või rahvuse vihkamine, ning termini jõud tuleb just nende kahe segiajamisest. Vladislav Inozemtsev: „Võib vihata Putinit, aga ikkagi armastada Puškinit”. Mõnes Põhjamaa keeles on eraldi sõna Venemaa (geopoliitilise) kartuse ja russofoobia (etnilise eelarvamuse) jaoks — täpselt see vahe, mille Kremli kasutus ähmastab. Okupeeritud ja koloniseeritud rahvaste — ukrainlaste, baltlaste, tatarlaste — kaebuste mahakandmine russofoobiana ongi seesama tööriist, mida siin analüüsitakse (vt Tänapäeva Tatarstan ja Vene kultuuri psühhosotsiaalne analüüs). Vt ka Ksenofoobia.

Vastuolulisus

Mõiste on siiralt vaieldav ja seda kasutatakse kahes eri tähenduses, mida tuleb hoida lahus: nii üksikisikute vastu suunatud eelarvamuse kohta kui ka propagandavahendina, millega tõrjutakse Vene riigi ja selle sõja kriitikat. Iroonilisel kombel muutus läänes 1836. aastal liialdatud „russofoobia” kirjeldamiseks loodud sõna hiljem Vene konservatiivide käes väiteks püsivast, irratsionaalsest lääne vaenust — ning 2010.–2020. aastatel Vene riigi õigus- ja välispoliitika kategooriaks.

Allikad

Vikipeedia (Anti-Russian sentiment; La Russie en 1839; Great Game); Oxford English Dictionary (russophobia); The Montreal Review ja MDZ Moskau (Tjuttšev, 1844); Canadian Dimension (Danilevski); Moscow Times (Konstantin Pahaljuk); CEPA (Ben Dubow); ÜRO Julgeolekunõukogu (Timothy Snyder, SC15226); Cornell University Press (Eliot Borenstein, Plots against Russia); The Hill (Vladislav Inozemtsev); Russia Matters (Venemaa strateegiadokumendid); RFE/RL.