Eesti tatarlased säilitasid eesti keele ka eksiilis
Eksiilis — eeskätt Rootsis ja Ameerika Ühendriikides — ei hoidnud Eesti tatarlased alles ainult oma tatari pärandit. Nad säilitasid ka eesti keele ja eesti identiteedi. Kogukonna oma määratluse järgi on Eesti tatarlane „isik, kes on kultuuriliselt eestlane ja etniliselt tatarlane“ — ja seda jäid nad ka kodust kaugel.
Eesti keel eksiilis
Eesti tatarlased rääkisid eesti keelt emakeelena. Kui Ibrahim Zarip astus eksiil-eesti ajalehe toimetusse, jäädvustas lugu „Eesti türklased“ (Stockholms-Tidningen Eestlastele, 18. veebruar 1948) ta nõnda: noormees kõneles selget eesti keelt „nagu tavaline eestlane“, ent „temas on tunda võõrast verd — tumedad silmad on hõõguvate süte sarnased. Selliseid silmi ei ole eestlasil“. Küsimusele, kuidas ta eesti keelt nii hästi valdab, vastas ta: „Olen Eestis sündinud ja Eesti kodanik, õde samuti.“ Samas märgib lugu, et Ibrahim teenis rootsi laeval ja valdas laitmatult ka rootsi keelt ning et samal pärastlõunal andis ta Eesti Komitees ära korjanduslehe, olles kogunud eesti kooli heaks 20 krooni. Lugu lõpeb: „Meie kodumaal oli varemalt Eesti rootslasi, Eesti sakslasi, Eesti venelasi ja Eesti juute. Nüüd teame, et meil oli ka Eesti türklasi.“ Eesti keel oli neile koduse elu ja identiteedi loomulik osa, mille nad kandsid endaga võõrsile.
„Eesti türklased“ (Stockholms-Tidningen Eestlastele, 18. veebruar 1948) — lugu, kus toimetus imestab Ibrahim Zaripi selge eesti keele üle ja ta vastab: „Olen Eestis sündinud ja Eesti kodanik, õde samuti.“
Eksiil-eesti kogukonnaelu
Eksiilis liitusid Eesti tatarlased mitte üksnes tatari-türgi, vaid ka eesti pagulasorganisatsioonidega. Ibrahim Zarip kuulus Eesti Sotsialistliku Partei Välismaa Koondise (ESPVK) — Eesti sotsiaaldemokraatide eksiiliorganisatsiooni, mis võitles Nõukogude okupatsiooni vastu ja on tänapäeva sotsiaaldemokraatide eelkäija — juhatusse, oli New Yorgi Eesti Filatelistide Seltsi sekretär, aitas korrastada New Yorgi Eesti Maja ja osales ESTO ’92 ettevalmistustes. Tema tegevust kajastas eestikeelne pagulasleht Vaba Eesti Sõna. Nii elasid nad täisväärtuslikku eksiil-eesti kogukonnaelu.
Lojaalsus vabale Eestile
Nende side Eestiga polnud pelgalt keeleline. Umugulsum Zaripi 1945. aasta põgenike registreerimislehel on soovitud sihtkoha lahtris kirjas, et ta tahab minna Suurbritanniasse või selle dominioonidesse „siis, kui Eesti iseseisvust sellisena, nagu see oli enne 28. septembrit 1939, ei taastata“. Nende kodu ja lootus oli vaba Eesti.
Eksiil-eesti tatarlased kandsid endaga kahekordset lojaalsust: tatari pärandit — nad rajasid Rootsi esimese moslemikoguduse — ning eesti keelt ja eesti asja. See topeltkuuluvus, kultuuriliselt eestlane, etniliselt tatarlane, jäi kestma ka võõrsil.
Vaata ka
Allikad: „Eesti türklased“, Stockholms-Tidningen Eestlastele, 18. veebruar 1948 (dea.digar.ee); For Estonia (sh Umugulsum Zaripi D.P. registreerimisleht); eksiil-eesti ajakirjandus (Vaba Eesti Sõna).