Naiste valimisõigus Eestis: 1917, enne USA-d ja Prantsusmaad
Eesti naised said hääleõiguse 1917. aastal — enne Suurbritanniat, enne Ameerika Ühendriike, enne Prantsusmaad. Ja veel tähelepanuväärsem: Eesti riik ei ole kunagi pidanud valimisi, kus naised poleks tohtinud hääletada — naiste valimisõigus on Eesti demokraatiast vana. See ei tulnud kingitusena, vaid naiste endi võitlusega.
Kuidas see käis: 1917
Kui Vene tsaaririik 1917. aasta veebruarirevolutsioonis kokku varises, jäi uue võimu lubadus üldisest valimisõigusest naiste osas esialgu ähmaseks. Naised ei jäänud ootama: 19. märtsil (vkj) marssis Petrogradis umbes 40 000 naist, ja samal ajal peeti Tallinnas kaks suurkogunemist — ligi 2000 inimest Grand Marina kinos ja miiting Uuel turul, kus kõneles Marta Lepp. Surve mõjus: 30. märtsil 1917 (vkj) kinnitas Ajutine valitsus määruse, mis andis naistele valimisõiguse Eestimaa kubermangu omavalitsuste valimistel — esimest korda said Eesti naised hääleõiguse. Sama aasta suvel sai Anna Leetsmann Maapäeva esimeseks naisliikmeks ning Tartus peeti esimene Eesti naiskongress. Eeskuju andis Soome, kus naised olid hääleõiguse saanud juba 1906 — Euroopas esimestena; Eesti naised nõudsid sama õigust endale.
Asutav Kogu 1919: naised riiki ehitamas
Eesti Vabariigi esimestel üldvalimistel — Asutava Kogu valimistel 5.–7. aprillil 1919, keset Vabadussõda — valisid naised ja said valitud. Asutavasse Kogusse valiti seitse naist (koos hiljem liitunud asendusliikmetega töötas seal kokku üheksa): Alma Ostra-Oinas, Emma Asson, Helmi Press-Jansen, Minni Kurs-Olesk ja Marie Aul sotsiaaldemokraatide ridadest, Marie Reisik rahvaerakonnast, Johanna Päts tööerakonnast, ning asendusliikmetena Alma Ast-Ani ja Anna Tõrvand-Tellmann. Nad töötasid kümnes komisjonis kahekümne seitsmest — Emma Asson muu hulgas põhiseaduskomisjonis, mis kirjutas 1920. aasta põhiseaduse, kus naiste ja meeste võrdne valimisõigus seisis juba enesestmõistetavusena. Viie istungjärgu jooksul pidasid naised 138 kõnet; Minni Kurs-Olesk üksi 92, eeskätt hariduse eest.
„Naised on valitud Asutavasse Kogusse rahvaesindajatena, mitte naistena” — Minni Kurs-Olesk
Kui varajane see oli?
Soome — 1906 (Euroopa esimene; Eesti naiste eeskuju)
Eesti — 1917, täieõiguslikult ja püsivalt
Suurbritannia — 1918 osaliselt (üle 30-aastased), täielikult alles 1928
Ameerika Ühendriigid — 1920
Prantsusmaa — 1944
Šveits — föderaaltasandil alles 1971
Noor Eesti Vabariik oli naiste poliitiliste õiguste poolest maailma eesrindlikumaid riike — ja erinevalt paljudest vanadest demokraatiatest ei pidanud siin ükski põlvkond naisi valimiskasti juurest ukse taga ootama.
Katkestus ja taastamine
Nagu kogu Eesti demokraatia, katkes ka see lugu 1940. aastal, mil okupatsioon kaotas vabad valimised sootuks — hääletamisest sai lavastus kõigile, nii naistele kui meestele. Vabad valimised naasid koos iseseisvuse taastamisega: 1992. aasta Riigikogu valimised olid taas need, kus hääl luges — ja naiste õigus selles oli seesama 1917. aastal kättevõidetu, mitte kellegi uus and.
Vaata ka
Eesti tatarlaste kogukond 1918–1940 — vähemuste õigused samas vabariigis
Vaata ka: Eesti Sotsialistliku Partei Välismaa Koondis (ESPVK).
Allikad
Feministeerium ja Postimees — „Kuidas Eesti naised valimisõiguse said”; Eesti Advokatuur — „Asutav Kogu 100: naised Asutavas Kogus”; Riigikogu — Asutava Kogu juhatus ja liikmed; Naiste valimisõigus ja Asutava Kogu valimised (Vikipeedia).