Eesti Sotsialistliku Partei Välismaa Koondis (ESPVK)

Eesti Sotsialistliku Partei Välismaa Koondis (ESPVK) oli Eesti sotsiaaldemokraatide eksiiliorganisatsioon, mis tegutses pärast Teist maailmasõda Rootsis. Okupatsiooni ajal, mil kodumaal oli erakondlik elu maha surutud, hoidis ESPVK elus Eesti sotsiaaldemokraatia järjepidevust — ja on tänapäeva Sotsiaaldemokraatliku Erakonna eelkäija. Eesti tatarlaste kogukonna jaoks on ESPVK-l eriline koht: selle juhatusse kuulus tatarlane Ibrahim Zarip (juhatusse valitud 9. mail 1953 ja 24. aprillil 1954). Sotsiaaldemokraatide lugu Eesti riigiga algab aga palju varem — riigi enda sünnist.

Riigi rajajad: sotsiaaldemokraadid ja Eesti sünd

Sotsiaaldemokraatidel oli Eesti riigi sünnil kandev roll. Juba 1917. aasta pöördelisel sügisel asutati Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei, mis nõudis Eesti autonoomiat ja rahvaste enesemääramisõigust. Samal aastal tegi luuletaja Gustav Suits esimesena avaliku ettepaneku Eesti oma riigi loomiseks ning koostas märgukirja „Eesti Töövabariik” — idee iseseisvast Eestist. Vähem kui kaks kuud hiljem, 24. veebruaril 1918, kuulutati välja Eesti Vabariik.

Pärast Vabadussõda võitsid 1919. aasta Asutava Kogu valimised vasakpoolsed ja sotsiaaldemokraadid olid suurim partei. Asutava Kogu esimeheks sai sotsiaaldemokraat August Rei (1886–1963); tema juhtimisel viidi läbi maareform, mis lõpetas sajanditepikkuse mõisakorra. 1920. aasta juunis võttis Asutav Kogu vastu Eesti Vabariigi esimese põhiseaduse — üks tolle aja maailma demokraatlikumaid, mis andis naistele valimisõiguse ja vähemusrahvustele kultuurautonoomia. Just see kultuurautonoomia võimaldas hiljem ka Eesti tatarlastel hoida oma keelt ja kombeid. August Rei, kes Asutavat Kogu juhatas, juhtis hiljem eksiilis Eesti Vabariigi valitsust — riigi rajajast sai selle hoidja.

Sotsiaaldemokraatia eksiilis

Pärast 1944. aasta suurt põgenemist koondusid Rootsi jõudnud Eesti sotsialistid ja sotsiaaldemokraadid — sõjaeelse Eesti Sotsialistliku Töölispartei pärijad — uuesti ning asutasid ESPVK. Selle ridadesse kuulus muu hulgas luuletaja ja tuntud vasakpoolne mõtleja Gustav Suits, kes põgenes 1944. aastal Rootsi. Kodumaal oli sotsiaaldemokraatia okupatsioonivõimu poolt hävitatud; välismaal hoiti seda mõtet ja liikumist elus, oodates Eesti vabaduse taastamist.

Tegevus 1950ndatel

Algul tegutses ühendus nime all Eesti Sotsialistlik Ühing ning sai 1953. aasta märtsis Stockholmi üldkoosolekul ametlikult nimeks Eesti Sotsialistliku Partei Välismaa Koondis. 1950ndatel oli see rahvusvaheliselt aktiivne: ESPVK osales Sotsialistlikus Internatsionaalis ja Vabade Ametiühingute Rahvusvahelises Konföderatsioonis (ICFTU), tegi koostööd Kesk- ja Ida-Euroopa sotsialistidega ning juhtis Johannes Mihkelsoni eestvedamisel Eesti pagulaste ametiühingute keskust. 1953. aastal asutati sotsialistlik noorteosakond ning organisatsioon oli esindatud kirjastusühistus „Teataja”.

Okupatsiooni dokumenteerimine: Kersteni komisjon

Pagulaste töö ei olnud üksnes erakonna elushoidmine, vaid ka okupatsiooni tõe hoidmine maailma ees. Üks tähis oli USA Kersteni komisjon (1953–1954) — Esindajatekoja erikomisjon, mis uuris Balti riikide — Eesti, Läti ja Leedu — sunniviisilist ja ebaseaduslikku liitmist Nõukogude Liiduga. ESPVK abistas komisjoni ametlikult, kogudes ja edastades selle uurimiseks vajalikke dokumente (Välis-Eesti, 9. mai 1954). Komisjon kuulas ligi sada tunnistajat, nende seas Eesti pagulasi nagu endine riigiametnik Johannes Klesment ja endine välisminister Karl Selter, ning selle järeldused kinnitasid, et USA ei tunnusta anneksiooni de jure — sedasama õigusliku järjepidevuse põhimõtet, mille eest ESPVK ja teised pagulasorganisatsioonid seisid.

Tänapäeva sotsiaaldemokraatide eelkäija

Just eksiilis peitub tänase Eesti sotsiaaldemokraatia järjepidevus. 1990. aasta septembris ühines ESPVK kolme teise liikumisega ning nõnda sündis Eesti Sotsiaaldemokraatlik Partei (esimeheks Marju Lauristin). Läbi selle eksiiliorganisatsiooni ulatub tänapäeva Sotsiaaldemokraatliku Erakonna (SDE) järjepidevus tagasi sõjaeelsesse Eestisse — see teeb sotsiaaldemokraatidest ühe kõige kauem katkematult tegutsenud Eesti erakonna.

Eesti tatari seos

ESPVK-l on Eesti tatarlaste loos eriline koht. Johannes Mihkelson värbas Ibrahim Zaripi — eesti tatarlase ja soomepoisi — parteisse juba 1946. aastal. Zarip valiti 15. märtsil 1953 Koondise revisjonikomisjoni ja juba 9. mail 1953 Stockholmis juhatusse ning 24. aprillil 1954 valiti ta juhatusse tagasi. Rootsis tegutses ta aktiivselt kuni oma väljarändeni Ameerikasse 1956. aastal. 1954. aasta juhatusse kuulusid Johannes Mihkelson (esimees), Gustav Suits ja Ernst Peterson (aseesimehed), Raimond Kolk (sekretär), Bernhard Mäelo (laekur), Elmar Puura ja Ibrahim Zarip. Sama 1953. aasta 15. märtsi üldkoosolekut, kus Koondis võttis ametlikult ESPVK nime ja kus Zarip valiti revisjonikomisjoni, juhatas Meinhard Treilmann. Nõnda aitas Eesti pisikese tatari vähemuse liige hoida eksiilis elus Eesti poliitilist elu ennast. Ibrahimi ja kogukonna eksiilielust räägib lähemalt lugu Eesti keel eksiilis.

Vaata ka

Tartu rahu, Naiste valimisõigus Eestis, Eesti tatarlaste kogukond Eesti Vabariigis (1918–1940), Eestlased eksiilis, Eesti keel eksiilis.

Allikad: Riigi rajajate ja hoidjatena — sotsiaaldemokraatide ajalugu (Sotsiaaldemokraadid); August Rei (Vikipeedia); Eesti Asutav Kogu (Vikipeedia); Kersten Committee (Vikipeedia); Sotsiaaldemokraatlik Erakond (Vikipeedia); List of Estonian exile and émigré organizations (Vikipeedia); Gustav Suits (Vikipeedia). Arhiiviallikad (väliseesti ajakirjandus): Eesti Teataja 22.03.1953; Kodumaa Kroonika 25.05.1953; Välis-Eesti 09.05.1954; Rootsi Teataja 20.03.1955.