Vaivara koonduslaager

Vaivara oli Natsi-Saksamaa suurima koonduslaagri süsteemi peamlaager okupeeritud Eestis (1943–1944). Kompleks hõlmas umbes 20 alamlaagrit Kirde-Eestis ja seda haldas SS.

Süsteem ja juhtimine

Peamlaager tegutses 1943. aasta augustist 1944. aasta veebruarini. Komandandid olid Hans Aumeier (kuni 1943. aasta novembrini) ja seejärel Helmut Schnabel. Laagrid koondusid Kirde-Eesti põlevkivipiirkonda, kus vange kasutati sunnitööl kaevandustes ja kaitserajatiste ehitusel. Süsteemi kuulus umbes 20 alamlaagrit, sealhulgas Klooga, Ereda ja Kiviõli.

Vangid

Läbi Vaivara süsteemi käis hinnanguliselt umbes 20 000 inimest, neist ligi 9000 Vilniuse ja Kaunase getodest. Enamik olid Leedu juudid; vange toodi ka Lätist, Poolast, Ungarist ja Theresienstadtist. Vaivara oli üks vähestest natsi laagritest, mida juhtisid mehed, kes olid teeninud ka Auschwitzis.

Sunnitöö ja suremus

Tingimused olid ränked: näljanormid, haigused (eeskätt tüüfus), külm ja hukkamised. Peamlaagris on kinnitatud üle 1000 hukkunu; kogu süsteemi ohvrite arv oli tunduvalt suurem, ehkki täpsed arvud on allikati erinevad. Töövõimetuks jäänud vangid saadeti sageli hukkamisele.

Likvideerimine ja Klooga veresaun

Punaarmee lähenedes hakati laagreid 1944. aasta veebruarist etapiti likvideerima ja ellujäänuid viidi Stutthofi koonduslaagrisse. 19. septembril 1944, vahetult enne Nõukogude vägede saabumist, tapeti Klooga alamlaagris massiliselt vange, kelle kehad põletati — Klooga veresaun on üks Eesti pinnal toimepandud suurimaid holokausti kuritegusid. Vaata ka koonduslaagrite ülevaadet.

Allikad: Vaivara concentration camp (Vikipeedia).