Koonduslaagrid Eestis
Eesti kahe okupatsiooni ajal tegutses siin laagreid. See leht on liigitatud ülevaade — milline laager oli Natsi-Saksamaa oma, milline Nõukogude oma ja millist kasutasid mõlemad okupatsioonivõimud. Igale laagrile tuleb eraldi artikkel; nimed, mis pole veel lingitud, ootavad oma lehte.
Kuidas see toimus
Natsi okupatsiooni ajal (1941–1944) kasutati Eestit eeskätt mujalt toodud juutide sunnitöö- ja tapapaigana. Suurim oli Vaivara koonduslaagri süsteem (1943–1944) — peamlaager ja ligi 20 alllaagrit Kirde-Eestis (mh Klooga, Ereda, Kiviõli, Kuremäe). Enamik vange olid juudid, kes küüditati Eestisse Vilniuse ja Kaunase getodest Leedus, Lätist ning Kesk-Euroopast; neid sunniti töötama peamiselt põlevkivi kaevandustes ja töötlemisel Saksa sõjatööstuse tarvis. Vaivara väravaist käis eri hinnanguil läbi 10 000 – 20 000 vangi. Rinde lähenedes 1944. aastal vangid kas evakueeriti meritsi Stutthofi või tapeti kohapeal — 19. septembril 1944 hukati Kloogal ligi 2000 inimest ja põletati nende surnukehad. Varem, 1942–1943, tegutses Jägala laager, kust osa Kesk-Euroopa juute saadeti sunnitööle ja enamik hukati Kalevi-Liival.
Nõukogude okupatsioon (1940–1941 ja 1944–1991) toimis teisiti — massilise küüditamise, sõjavangi- ja filtratsioonilaagrite kaudu. 1941. aasta juuniküüditamisel viidi Eestist Siberi Gulagi laagritesse ligi 10 000 inimest, 1949. aasta märtsiküüditamisel (operatsioon Priboi) üle 20 000. Pärast 1944. aastat hoiti sõjavange NKVD GUPVI laagrites — näiteks Kohtla-Järve laager nr 289 pani Saksa sõjavangid põlevkivikaevandustesse. Filtratsioonilaagrites sõeluti läände sattunud eestlasi (sõjavange, sunnitöölisi, põgenikke) väidetava ebalojaalsuse suhtes. Sunnitööd tehti Kirde-Eesti põlevkivi, Maardu fosforiidi ja Sillamäe uraanitehase juures, mis rajati 1946.–1948. aastal Nõukogude tuumaprogrammile.
Osa taristust teenis mõlemat okupatsiooni. Kirde-Eesti põlevkivipiirkonnas, kus natsid sundisid juudi vange kaevandama, rajas okupatsioonivõim pärast 1944. aastat samadele väljadele tööstuse, mida osalt tegid Saksa sõjavangid. Kõige selgem järjepidevus on Patarei vangla Tallinnas, mida kasutasid järjest NKVD (1940–1941), Saksa julgeolekupolitsei (1941–1944) ja taas okupatsioonivõim (1944–1991).
Natsi-Saksamaa koonduslaagrid (1941–1944)
Saksa okupatsiooni ajal rajati Eestisse mitu koonduslaagrit. Suurimad olid Jägala, Klooga ja Vaivara.
Jägala (1942–1943) — üks esimesi; sinna toodi Kesk-Euroopa juute, kellest paljud hukati Kalevi-Liiva juures.
Vaivara koonduslaagri süsteem (1943–1944) — Eesti suurim laagrikompleks: peamlaager ja umbes 20 alamlaagrit Kirde-Eestis, peamiselt põlevkivitööstuse sunnitööks. Alamlaagrid: Aseri, Auvere, Ereda, Goldfields (Kohtla), Hungerburg (Narva-Jõesuu), Ilinurme, Jõhvi, Kiviõli, Klooga (Laoküla, Paldiski), Kukruse, Kunda, Kuremäe, Lagedi, Narva, Putki, Saka, Sonda, Viivikonna, Ülenurme ning piiriäärsed Kerstovo, Kūdupe, Pankjavitsa, Petseri ja Soska.
Mõlemad okupatsioonivõimud kasutasid
Patarei (Tallinna keskvangla) — nii Nõukogude Liidu (1940–1941 ja 1944–1991) kui Natsi-Saksamaa (1941–1944) okupatsiooni terroriasutus.
Nõukogude okupatsiooni laagrid
Nõukogude okupatsioon (1940–1941 ja 1944–1991) toimis Eestis eeskätt vanglate, sõjavangi- ja filtratsioonilaagrite kaudu ning peamise mehhanismina küüditamise teel Siberi Gulagi laagritesse; aastatel 1944–1953 tegutses Eestis kümneid laagreid ja laagripunkte. Vt Nõukogude sõjavangilaagrid Eestis, Kohtla-Järve (nr 289), Maardu ja filtratsioonilaager nr 0316.
Allikad: Vaivara concentration camp ja Patarei Prison (Vikipeedia).