Holodomor

Holodomor (ukraina keeles „näljasurm”, sõnadest holod „nälg” ja mor „hukk, hävitus”) oli 1932.–1933. aastal Nõukogude Ukrainas ja Kubanis aset leidnud inimtekkeline näljahäda, milles suri miljoneid inimesi. See ei olnud loodusõnnetus, vaid Stalini poliitika tagajärg — sundkollektiviseerimine, täitmatud viljanormid ja kogu toidu äravõtmine.

Kuidas näljahäda tekitati

Näljahäda oli tehislik. Stalini sundkollektiviseerimine ja „kulakute likvideerimine” purustasid Ukraina külaelu. Riik kehtestas täitmatud viljakogumisnormid ning kui neid ei suudetud täita, konfiskeeriti mitte üksnes vili, vaid kogu toit. Normi mittetäitnud külad ja kolhoosid kanti „mustadesse nimekirjadesse” ja jäeti ilma igasugusest kaubast. 1932. aasta 7. augusti seadus („viljapeade seadus”) nägi näljasele talupojale paari viljapea korjamise eest ette surmanuhtluse või kümme aastat laagrit. 1933. aasta jaanuaris suleti Ukraina piirid, et näljased talupojad ei saaks põgeneda mujalt toitu otsima. Kes suutis, ostis leiba Torgsini poodidest, kus toitu müüdi üksnes kulla ja välisvaluuta eest.

Ohvrite arv

Täpne ohvrite arv on teadmata, sest okupatsioonivõim hävitas ja võltsis andmeid. Ukraina demograafide (Rudnytskyi jt) hinnangul oli Ukrainas otseseid liigsurmasid umbes 3,9 miljonit; ajaloolased R. W. Davies ja Stephen Wheatcroft hindavad näljasurmasid kogu NSVL-is 5,5–6,5 miljonile; teised hinnangud ulatuvad Ukrainas kuni umbes viie miljonini ja kogu Nõukogude Liidu näljahäda kohta veelgi kõrgemale. Kindel on, et hukkunuid oli miljoneid.

Genotsiid

Holodomor oli genotsiid: sihilik hävitus, mis oli suunatud ukraina rahva vastu. Näljahäda ei olnud juhuslik — Ukraina piirid suleti, toit võeti ära ja rahvas jäeti teadlikult surema. Rafael Lemkin, kes lõi mõiste genotsiid, nimetas Nõukogude tegevust Ukrainas nõukogude genotsiidi klassikaliseks näiteks (1953). Sama seisukohta esindavad ajaloolased nagu Robert Conquest (The Harvest of Sorrow), Timothy Snyder (Bloodlands) ja Anne Applebaum (Red Famine).

Eitamine ja varjamine

Nõukogude võim eitas näljahäda täielikult. Nõukogude (okupatsiooni)võimu ametlikul käsitlusel näljahäda ei olnudki: 1937. aasta rahvaloendus, mis oleks kaotuse paljastanud, suruti maha ja loenduse korraldajad hukati. Läänes eitas näljahäda New York Timesi korrespondent Walter Duranty, samal ajal kui Briti ajakirjanik Gareth Jones andis 1933. aastal pealtnägijana tunnistust näljasurmadest. Laiemalt tunnistati tõde alles 1980. aastate lõpu glasnosti ajal ja pärast seda.

Tunnustamine — Eesti oli esimene

Holodomori rahvusvahelise tunnustamise algatas Eesti: Riigikogu oli 20. oktoobril 1993 maailmas esimene parlament, kes tunnistas Holodomori ukraina rahva genotsiidiks. Hiljem on Holodomori genotsiidina tunnustanud Ukraina (2006), Euroopa Parlament (2022), Ameerika Ühendriigid, Saksamaa (2022) ning kokku mitukümmend riiki.

Seos meie looga

Holodomor kuulub Nõukogude rahvastevastaste kuritegude ritta — kõrvuti krimmitatarlaste Sürgüniga, Katõni massimõrvaga, teiste karistatud rahvastega ning Balti riikide küüditamistega okupatsiooni ajal. Ühine muster on terve rahva kollektiivne karistamine. See, et just Eesti nimetas esimesena selle ukrainlastevastase kuriteo genotsiidiks, ei ole juhus — okupatsiooni kogenud riigina tunneb Eesti selle mustri ära.

Allikad

Holodomori-genotsiidi rahvusmuuseum (Kiiev); Vikipeedia (Holodomor; Holodomor in modern politics); R. W. Davies ja Stephen Wheatcroft, The Years of Hunger (2004); Rafael Lemkin, Soviet Genocide in the Ukraine (1953); Robert Conquest, The Harvest of Sorrow; Timothy Snyder, Bloodlands; Anne Applebaum, Red Famine. Eesti tunnustus: Riigikogu avaldus 20. oktoobril 1993.