Nõukogude Liidu poliitika vähemuskultuuride suhtes
Nõukogude Liidu poliitika vähemuskultuuride suhtes liikus 1920. aastate põlistamisest stalinliku venestamiseni. Türgi-muslimi rahvale nagu tatarlased ja okupeeritud Eestile tähendas see sama masinat, mis lubas „rahvaste sõprust”, kuid õõnestas rahvuskultuure keele, usu, deporteerimise ja demograafia kaudu. See leht annab üleliidulise raami, mille sees paiknevad Eesti tatarlaste kultuuriline genotsiid ja venestamine.
Nõukogude propagandaplakat, mis ülistab NSVL rahvaste sõprust ja liitu, kujutades eri liiduvabariikide rahvarõivais inimesi Stalini portree ümber (Unknown (anonymous, published c. 1936–1940); avalik omand; Wikimedia Commons)
Põlistamisest venestamiseni
1920. aastatel ajas nõukogude okupatsioonivõim põlistamispoliitikat (indigenisation): loodi rahvusterritoriaalseid üksusi, edendati kohalikke keeli valitsuses, ajakirjanduses ja koolides ning toodi mittevenelasi parteisse ja riigiaparaati — mõnes vabariigis tõusis mittevene parteiliikmete osakaal umbes 4%-lt (1922) üle 50% (1920. aastate lõpuks). Ajaloolane Terry Martin nimetas seda „afirmatiivse aktsiooni impeeriumiks”, mille eesmärk oli varasema venestamise tagajärgi ümber pöörata ja nõukogude okupatsioonivõimu legitimeerida. Alates 1930. aastate keskpaigast asendus see keskvõimu ja venestamise joonega: rahvuseliite, kes näisid seadvat oma rahvuse Liidust ettepoole, süüdistati „kodanlikus natsionalismis” ja paljud hukati. 13. märtsi 1938. aasta dekreet tegi vene keele kohustuslikuks õppeaineks kõigis mittevene koolides esimesest klassist alates — reegel püsis 1994. aastani.
Keel ja tähestik
Ladinastamiskampaania käigus viidi 1920.–30. aastatel umbes 70 keele kiri — enamjaolt araabia või kirillitsa baasilt — ladina tähestikule. Tatari keel läks araabia kirjalt (iske imlâ / jaña imlâ) 1927.–28. aastal üle ladinapõhisele Jañalifile („uus tähestik”). Seejärel, kui ladina kiri kuulutati „lääne sümboliks”, suruti türgi keeled kirillitsale: 5. mai 1939. aasta dekreet viis tatari keele üle kirillitsale. Kaks järsku vahetust lõikasid põlvkonnad ära neile eelnenud kirjas loodud kirjandusest, õõnestades kultuurilist järjepidevust. Vt tatari keel ja mišäri murre.
Islam ja türgi-muslimi rahvad
Islami kohtud suruti varakult maha ja usulised sihtkapitalid (vakuf) riigistati — Volga tatarlaste seas peatus vakufitegevus peaaegu kohe pärast 1917. aastat. Alates 1928.–29. aastast suleti maktabid ja madrasad ning mošeed: endise impeeriumi umbes 25 000 mošeest oli 1970. aastateks alles vaid umbes 500, enamik suleti 1929–1941. Moskva jagas ka tatari-baškiiri ruumi eraldi autonoomseteks vabariikideks, et nõrgestada muslimite ühtsust. Tatari bolševik Mirsaid Sultan-Galijev arendas „muslimi rahvuskommunismi”; ta vahistati 1923, 1928 ja 1937 ning hukati 28. jaanuaril 1940, mille järel sai „sultangalijevlusest” standardne süüdistus tatari ja muslimi kommunistide puhastamiseks. Vt Kaasani langemine ja Tatarstan.
Karistatud rahvad — deporteerimised
Aastatel 1930–1952 asustati NSVL-i sees sunniviisiliselt ümber umbes 6 miljonit inimest, neist umbes 3,5 miljonit vähemusrahvust aastatel 1940–1952. „Karistatud rahvad” ja nende kuupäevad: volgasakslased (1941), karatšaid (1943), kalmõkid (detsember 1943), tšetšeenid ja inguššid (veebruar–märts 1944), balkaarid (8. märts 1944), krimmitatarlased (18.–20. mai 1944) ja mesheti türklased (november 1944). Krimmitatarlaste küüditamine (Sürgün) viis vähemalt 191 044 krimmitatarlast — kokku umbes 228 392 inimest — peamiselt Usbeki NSV-sse, kollektiivkaristusena väidetava koostöö eest; suremuse hinnangud ulatuvad umbes 18%-st 46%-ni. Ukraina, Eesti, Läti ja Leedu on selle tunnistanud genotsiidiks. Rahvusvabariikide likvideerimise ja rahvaste laialipillutamisega toimisid deporteerimised kultuuride hävitamisena — mistõttu Raphael Lemkin ja Norman Naimark käsitlesid mitut neist rahvusliku-kultuurilise genotsiidina. Erinevalt paljudest teistest karistatud rahvastest, kellel lubati 1950. aastate teisel poolel koju naasta, jäi krimmitatarlaste tagasipöördumine keelatuks kuni Nõukogude Liidu okupatsiooni lagunemiseni — massiline tagasitulek Krimmi algas alles 1980. aastate lõpus ja 1990. aastatel.
Suure terrori rahvusoperatsioonid (1937–1938)
Suure terrori omaette haru sihtis diasporaa-rahvusi, keda kahtlustati välismaises lojaalsuses. 31. jaanuari 1938. aasta poliitbüroo otsus volitas operatsioone poolakate, lätlaste, sakslaste, eestlaste, soomlaste, kreeklaste, iraanlaste, hiinlaste, rumeenlaste ja teiste vastu. 1937. aasta augustist 1938. aasta oktoobrini andsid need operatsioonid 353 513 vahistamist ja 247 157 hukkamist — umbes 34% kõigist Suure terrori ohvritest. Suurim oli Poola operatsioon (umbes 111 091 hukatut), järgnesid saksa (~41 898) ja läti (~16 573) operatsioonid.
„Rahvaste sõprus” — fassaad ja tegelikkus
Stalin võttis „rahvaste sõpruse” doktriini kasutusele 1935. aasta detsembris, et sulatada vene ja mittevene rühmad ühtseks nõukogude identiteediks — valemis, et kultuur olgu „vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik”. Praktikas taandati vähemuskultuurid suuresti lubatud folklooriks ja laulu-tantsu etendusteks, samal ajal kui tegelik suund oli venestamine: pärast sõda tõstis Stalin toosti „vene rahva juhtivale rollile nõukogude rahvaste peres”. Tulemuseks oli asümmeetriline kakskeelsus — tiitelrahvad õppisid vene keelt, kohalikud venelased harva kohalikku keelt.
Baltikum okupatsiooni all
1941. aasta juuniküüditamine viis Eestist umbes 10 000 inimest — üle 5000 naise, üle 2500 lapse ja 439 juuti —, eestlastest küüditatute seas oli suremus hinnanguliselt 60%; kolmest Balti riigist viidi kokku umbes 59 500. Küüditamine toimus 14. juunil 1941 — kaheksa päeva enne Saksamaa kallaletungi (22. juuni) —, ajal mil Natsi-Saksamaa ja NSVL Molotovi–Ribbentropi pakti alusel veel koostööd tegid. 1949. aasta märtsiküüditamine (25.–28. märts) deporteeris üle 90 000 eestlase, lätlase ja leedulase — umbes 72% naised ja lapsed —, et suruda peale kollektiviseerimist ja hävitada metsavendade tugi; Euroopa Inimõiguste Kohus on lugenud selle inimsusevastaseks kuriteoks. Organiseeritud sisseränne lahjendas seejärel tiitelrahvast: eestlaste osakaal langes 97,1%-lt (1945) 61,5%-le (1989). Venestamist tugevdati salajaste määrustega (1978), mis surusid vene keelt lasteaedadesse, maksid vene keele õpetajatele 15% rohkem ja domineerisid ringhäälingus. Vt venestamine, Eesti tatarlaste eestistumine ja okupatsiooniaja varjukeel.
Seos meie looga: tatarlased ja Eesti põimunud
Sama masin, mis lubas „rahvaste sõprust”, taotles mõlemal juhul rahvuskultuuri õõnestamist: tatarlaste puhul vakufi ja mošeede kaotamise, kahe sunnitud tähestikuvahetuse ja „sultangalijevluse” puhastusmalli kaudu; Eesti puhul massiküüditamiste (1941, 1949), kollektiviseerimise ja demograafiliselt kavandatud venestamise kaudu. Mišäri tatari kogukonna jaoks, kes sattus okupeeritud Eestisse, pole need kaks lugu paralleelsed, vaid põimunud: türgi-muslimi vähemus, mille nõukogude usu- ja keelepoliitika oli juba deinstitutsionaliseerinud, elamas sama okupatsioonirežiimi all, mis samal ajal deporteeris ja venestas ümbritsevat Eesti rahvast. Vt ka Kommunistlikud kuriteod Eesti vähemuste vastu ja Miks Nõukogude Liit kalmistuid hävitas.
Vaata ka
Vaata ka: Mida õpetatakse tavalisele venelasele ajaloost.
Allikad: Põlistamispoliitika (Vikipeedia); Terry Martin, The Affirmative Action Empire; Venestamine; Ladinastamine NSVL-is; Tatari tähestikud; Islam Nõukogude Liidus; Mirsaid Sultan-Galijev; Krimmitatarlaste küüditamine; Rahvaste ümberasustamine NSVL-is; NKVD rahvusoperatsioonid; Rahvaste sõprus; Operatsioon Priboi (märtsiküüditamine); Venestamine Eesti NSV-s.
Vaata ka: Vähemusrahvad tänapäeva Venemaal.
Vaata ka: Moslemite elu Nõukogude Liidus.