Sürgün — krimmitatarlaste küüditamine
Sürgün (krimmitatari Sürgünlik, „pagendus”) on krimmitatarlaste nimi 1944. aasta küüditamisele, mil Nõukogude okupatsioonivõim saatis kogu rahva kolme päevaga Krimmist Kesk-Aasiasse ja Siberisse. See oli üks stalinliku karistatud rahvaste poliitika kõige rängemaid juhtumeid ja on tunnistatud genotsiidiks. Krimmitatarlased on üks türgi-tatari rahvaid — vt Krimmi tatarlased.
Krimmitatarlaste 18. mail 1944 alanud küüditamise mälestusmärk Sudakis Krimmis (Lystopad; CC BY-SA 3.0; Wikimedia Commons)
Nimi
Sõna sürgün tuleb türgi tegusõnast sürmek — „minema ajama, pagendama”. See oli juba Osmanite ajal riiklik tava asustada terveid kogukondi sunniviisiliselt äärealadele, korraga karistuse ja kontrolli vahendina. Nimetades Stalini operatsiooni „Sürgüniks”, asetavad krimmitatarlased selle pikka sunniviisilise väljasaatmise mällu.
Operatsioon
10. mail 1944 soovitas Lavrenti Beria Stalinile krimmitatarlaste väljasaatmist väidetava „reeturliku tegevuse” eest; Stalin andis 11. mail käsu nr 5859ss. Operatsiooni viisid läbi ligi 20 000 NKVD siseväelast ja kuni 5000 NKVD-NKGB operatiivtöötajat ning tuhanded sõdurid, kes käisid relva ähvardusel majast majja. Väljasaatmine kestis 18.–20. maini 1944 — kolm päeva. Inimestele anti kohvrite pakkimiseks umbes 15 minutit. Neid veeti pitseeritud loomavagunites (ametlikult 50, tegelikult kuni 133 inimest vagunis) umbes 3200 km kaugusele; teekond kestis nädalaid. Kokku saadeti välja vähemalt 191 044 krimmitatarlast umbes 47 000 perekonnast; koos teiste rühmadega (armeenlased, bulgaarlased, kreeklased teise lainega 27.–28. juunil) 228 392 inimest. Sihtkohad: umbes 151 000 Usbeki NSV-sse, ülejäänud Mari ja Kasahhi NSV-sse ning Uurali ja Siberi aladele.
Eriasula ja suremus
Küüditatuist said „eriasukad” — teisejärgulised kodanikud, kes pidid regulaarselt registreeruma komandandi juures ega tohtinud asulast lahkuda. Neid pandi sunnitööle kaevandustesse, metsa ja kolhoosidesse 11–12-tunnisteks päevadeks 200–400 grammi leiva eest; 1948. aasta dekreet nägi asulast omavolilise lahkumise eest ette 20 aastat sunnitööd. Malaaria, tüüfus ja nälg tapsid tuhandeid — 1944. aasta juuliks põdes Namangani oblastis umbes 40% krimmitatarlastest malaariat või kollapalavikku. NKVD dokumendid loevad 18 kuuga (mai 1944 – 1945) üle 26 000 surma (umbes 18% Usbekistanis), kellest ligi pool olid alla 16-aastased lapsed; ainuüksi teel suri vähemalt 7889 inimest. Krimmitatari rahvusliikumise hinnangul suri esimestel aastatel kuni 46% rahvast — tunduvalt rohkem, kui nõukogude ametlik arvestus näitab.
Krimmi de-tatariseerimine
Küüditamisele järgnes krimmitatari jälgede kustutamine Krimmist. Krimmi ANSV kaotati 30. juunil 1945. Üle 1300 asula (umbes 90% kõigist) nimetati krimmitatari ja saksa nimedelt ümber vene nimedeks. Hävitati umbes 2400 kalmistut, mošeed ja pühamud lammutati või muudeti ladudeks ja klubideks; 1945. aasta dekreet käskis hävitada üle 1500 raamatukogu ja sulgeda 861 krimmitatari kooli. Mõiste „krimmitatarlane” kustutati — 1959., 1970. ja 1979. aasta rahvaloendustel sai end kirja panna vaid „tatarlasena”. Tühjaks jäänud majadesse (umbes 80 000) ja maale asustati alates juulist 1944 umbes 51 000 uut elanikku, peamiselt venelasi.
Tagasitulekuliikumine
Krimmitatarlased ei leppinud. 1950.–60. aastatest kasvas suur rahumeelne petitsioonliikumine — 1966. aasta kampaania kogus üle 100 000 allkirja; liitlaseks sai nõukogude teisitimõtleja Petro Grõgorenko. 5. septembri 1967. aasta dekreet tühistas küll kollektiivse reetmissüüdistuse, kuid väitis, et tatarlased on Usbekistanis „juurdunud”, ega andnud tagasituleku võimalust — vaid üksikud pered said elamisloa, tuhanded tagasipöördujad saadeti välja. Liikumise sümboliks sai Mustafa Cemilev (Cemiloğlu; vene keeles Džemilev), kes küüditati kuuekuuselt, istus 1966–1986 kuuel korral vangis kokku umbes 15 aastat ja pidas 303-päevase näljastreigi. Massiline tagasitulek algas alles Nõukogude Liidu okupatsiooni lagunedes: 14. novembri 1989. aasta deklaratsioon mõistis küüditamise hukka, ja 1991. aasta lõpuks oli Krimmi jõudnud umbes 166 000 inimest; 2001. aasta loenduseks moodustasid krimmitatarlased taas umbes 12% Krimmi elanikkonnast.
Genotsiidi tunnistamine
Ukraina Ülemraada tunnistas küüditamise genotsiidiks 12. novembril 2015 ja kuulutas 18. mai krimmitatari rahva genotsiidi ohvrite mälestuspäevaks. Genotsiidina on selle tunnistanud ka Eesti, Läti (2019), Leedu (2019), Kanada (2019), Poola, Tšehhi ja Holland. Juba 26. aprillil 1991 nimetas Venemaa NFSV rehabiliteerimisseadus massiküüditamised „Stalini laimu- ja genotsiidipoliitikaks”.
Pärast 2014. aasta annekteerimist
Pärast Venemaa 2014. aasta märtsi Krimmi annekteerimist lahkus poolsaarelt ÜRO andmeil üle 10 000 inimese, enamjaolt krimmitatarlased. Krimmitatarlaste esinduskogu Mejlis kuulutati „äärmuslikuks” ja keelustati 2016. aastal; Rahvusvaheline Kohus käskis 2017 keelu tühistada, kuid Venemaa pole seda täitnud. Mustafa Cemilevil endal keelati 2014 Krimmi siseneda. Dokumenteeritud on krimmitatari aktivistide vahistamised, kodude ja mošeede läbiotsimised ning poliitiliselt motiveeritud süüdistused.
Seos laiema mustriga
Sürgün oli üks lüli stalinlikus karistatud rahvaste poliitikas: 1941–1944 küüditati terved „ebausaldusväärseks” tunnistatud rahvad — volgasakslased ja soomlased, karatšaid, kalmõkid, tšetšeenid, inguššid, balkaarid, krimmitatarlased ja mesheti türklased. Türgi-muslimi rühmi kardeti võimaliku „Türgi viienda kolonnina”. Krimmitatarlased jagasid teistega süüdistust, kuid mitte armu: tšetšeenid, inguššid ja teised said 1950. aastate lõpus koju naasta, krimmitatarlased aga alles 1989. aastal — see teeb nende juhtumist karistatud rahvaste seas kõige kauem lahendamata jäänu. Vt ka Kommunistlikud kuriteod Eesti vähemuste vastu.
Vaata ka
Allikad: Krimmitatarlaste küüditamine (Vikipeedia); J. O. Pohl, The Deportation and Fate of the Crimean Tatars; Sürgün (Vikipeedia); Mustafa Cemilev; Krimmi toponüümide ümbernimetamine; Krimmitatarlaste tagasitulek; Mejlis (Vikipeedia); Euromaidan Press — Sürgünlik.