Talvesõda

Talvesõda (30. november 1939 – 13. märts 1940) oli Nõukogude Liidu kallaletungisõda Soome vastu: 105 päeva, mil maailma suurima armeega riik püüdis alistada 3,7 miljoni elanikuga demokraatiat. Soome kaotas maad, kuid hoidis oma iseseisvuse, armee ja riigikorra. Eesti jaoks on Talvesõda valus peegel: Soome oli keeldunud just neist nõudmistest, millega Eesti oli kuus nädalat varem nõustunud — ja pommid Soome linnadele lendasid muu hulgas Eesti baasidest.

Pakt annab loa

Tee Talvesõtta algas Molotovi–Ribbentropi paktist: 23. augusti 1939 salaprotokoll arvas Soome — koos Eesti ja Lätiga — Nõukogude Liidu „mõjusfääri” (vt Molotovi–Ribbentropi pakt ja Salajane sõjakuulutus). Oktoobri algul kutsus Moskva Soome delegatsiooni läbirääkimistele, nagu oli nädalaid varem kutsunud Eesti oma. Nõudmised: nihutada piir Karjala kannasel Leningradist kaugemale, loovutada Soome lahe saared ja rentida Hanko poolsaar 30 aastaks Nõukogude mereväebaasiks. Soome oli piirialade osas valmis kompromissiks, kuid baasist keeldus: võõrriigi garnison omal rannikul tähendanuks sama mis Eestis — riigi kaitsevõime loovutamist. 13. novembril läbirääkimised katkesid.

Mainila ja kallaletung ilma sõjakuulutuseta

26. novembril 1939 teatas Moskva ametlikult, et Soome suurtükivägi tulistas Nõukogude poolel asuvat Mainila küla ja tappis punaväelasi. Soome pakkus ühist uurimist — Moskva keeldus. Tänapäeva Vene ajaloolased on kinnitanud, et lasud tulid Punaarmee enda poolelt. 28. novembril ütles NSVL üles 1932. aasta mittekallaletungilepingu ja 30. novembril ületas Punaarmee piiri ilma sõda kuulutamata; samal hommikul pommitasid Nõukogude lennukid Helsingit.

1. detsembril moodustati piiriäärses Terijokis Otto Ville Kuusineni „rahvavalitsus”, mille Moskva kuulutas Soome ainsaks seaduslikuks valitsuseks; ametliku Nõukogude käsitluse järgi ei pidanud Punaarmee sõda, vaid „vabastas Soome töörahvast”. Ükski teine riik seda valitsust ei tunnustanud ja ükski soomlane selle taha ei tulnud — Soome töölised ja talupojad seisid ühes rivis riigi kaitsel. 14. detsembril 1939 heitis Rahvasteliit NSVL-i agressiooni eest organisatsioonist välja — ta on ainus riik, kes on Rahvasteliidust välja heidetud.

Pommid ka Eesti baasidest

Eesti oli 28. septembril 1939 baaside lepingu vastu võtnud; Soome keeldus samasugusest. Kuu hiljem selgus, mida Eestisse toodud „vastastikune abi” tähendas: Nõukogude pommilennukid tõusid Soome linnade poole ka Eesti lennuväljadelt. Erapooletuks kuulutatud Eesti ei saanud oma territooriumi kasutamist takistada — baasileping, mis oli tõotanud Eesti suveräänsust mitte riivata, muutis Eesti vastu tahtmist agressiooni platvormiks (vt Salajane sõjakuulutus). Sõda naaberriigi vastu, mida peeti osalt Eesti pinnalt, näitas ette, kui vähe leping Moskvat sidus.

Taavet Koljati vastu

Jõudude vahekord oli meeletu: Punaarmee paiskas sõtta kokku ligi miljon meest, tuhanded tankid ja lennukid; Soomel oli kõike kordades vähem. Ometi pidas Mannerheimi liin Karjala kannasel vastu ning põhja pool metsades lõikasid suuskadel liikuvad Soome üksused teedele aheldatud Nõukogude kolonnid tükkideks — „motti”-taktika. Suomussalmi lahingus hävitati kaks Nõukogude diviisi. Molotov väitis raadios, et Nõukogude lennukid ei heida Soomele pomme, vaid „leivakorve” — soomlased ristisid oma süütepudeli vastuseks „Molotovi kokteiliks”: jook leiva kõrvale.

Hind oli ränk mõlemal pool, kuid mitte võrdne: Soome kaotas langenutena umbes 25 900 meest; Nõukogude poole hukkunute arv oli ametlikel Nõukogude andmetel 48 745, hilisemate Vene arvestuste järgi ligi 127 000, ja osa hinnanguid ulatub kõrgemale.

Moskva rahu

13. märtsil 1940 jõustunud Moskva rahuga loovutas Soome umbes kümnendiku oma territooriumist — Karjala kannase koos Viipuriga, Laatoka-Karjala ja Salla ala — ning rentis Hanko poolsaare 30 aastaks Nõukogude baasiks. Kõnekas on, et rahule kirjutas Moskva alla Helsingi seadusliku valitsusega: Kuusineni „rahvavalitsus”, kelle nimel sõda oli alustatud, kadus vaikselt ajalukku. Ja veel kõnekam on, mida tegid loovutatud alade elanikud: üle 400 000 inimese — sisuliselt kogu Soome Karjala elanikkond — jättis maha kodud ja lahkus Soome poolele. Nõukogude võimu alla ei jäänud vabatahtlikult peaaegu keegi; see arv räägib ise.

Soome hoidis iseseisvuse, armee ja demokraatia. Kaks naaberriiki olid saanud sama ultimaatumi ja teinud eri valiku: Soome keeldus ja maksis maaga; Eesti nõustus ja maksis pool sajandit riigiga. Talvesõja jätk — Jätkusõda 1941–1944 — viis Soome poolele võitlema ka tuhanded eestlased (vt Jätkusõda).

Vabatahtlikud: eestlased ja tatarlased

Eesti oli ametlikult erapooletu, kuid eestlasi läks Soomet kaitsma vabatahtlikena — peaminister Jüri Uluots toetas minejaid mitteametlikult, politsei jälgis, kuid ei karistanud. Mehed ületasid enamasti kinnikülmunud Soome lahe, valged varjeriided seljas ja tõukekelgud käes; brigaadis „Sisu” teenis märtsi alguseks 41 eestlast ja kokku käis sealt läbi 59, teisi oli muudes üksustes. Kuhmo rindel langes 19. veebruaril 1940 Eestist läinud ingerlane Johannes Valtonen. Soome ise piiras värbamist: välisminister teatas 28. detsembril 1939, et eestlaste värbamine „ei ole soovitatav” — see andnuks Moskvale ettekäände Eesti vastu.

Soome poolel sõdisid ka Soome tatarlased — kogukond, kelle juured on nagu Eesti tatarlastelgi Nižni Novgorodi kubermangu mišäri külades. Umbes 850-liikmelisest kogukonnast teenis Talve- ja Jätkusõjas kokku 177 inimest, nende seas 25 naist. Talvesõjas langes kolm: kornet Feyzi Kayenuk sai 20. detsembril 1939 rindel surmavalt haavata, kapral Hasan Abdrahim — tuntud kiiruisutaja — langes 5. märtsil 1940 ning Kotka õhukaitses hukkus õhurünnakus 16-aastane vabatahtlik õhuvaatleja Ämrulla Fethulla. 1965. aastal avati Helsingi islamikalmistul langenute mälestusmärk. Jätkusõjas jõudsid Soome poolele võitlema ka Eesti tatarlased soomepoistena (vt Jätkusõda).

Allikad: Jukka I. Mattila, „Eesti vabatahtlikud Soome Talvesõjas” (ERR) · „Onward, Muslim Soldiers — Finland's Tatars during the Winter War” (Finland at War) · Ants Laaneots, „NSV Liidu kallaletung Soomele. Talvesõda 1939–1940” (KVÜÕA toimetised) · Winter War (Wikipedia) · Moscow Peace Treaty (Wikipedia) · Talvesõda (Vikipeedia).