Jätkusõda

Jätkusõda (1941–1944) oli Soome ja Nõukogude Liidu vaheline sõda, mis oli osa Teisest maailmasõjast ja järgnes 1939.–1940. aasta Talvesõjale. Soome võitles selles Natsi-Saksamaa kaasvõitlejana Nõukogude Liidu vastu. Eesti jaoks on sõda oluline eelkõige seepärast, et Soome armee ridades võitles ka eesti vabatahtlike — nende seas Eesti tatarlaste — soomepoiste rügement JR 200.

Taust: Talvesõjast Jätkusõjani

1939.–1940. aasta Talvesõjas ründas Nõukogude Liit Soomet, kuid ei suutnud seda vallutada; Moskva rahuga (1940) pidi Soome loovutama Karjala ja muid alasid. Kaotatud alade tagasisaamine sai peamiseks põhjuseks, miks Soome pärast Saksamaa 1941. aasta rünnakut Nõukogude Liidule sõtta astus. 25. juunil 1941 ründas Nõukogude lennuvägi umbes 460 lennukiga 19 Soome lennuvälja, mille järel Soome kuulutas sõja.

Sõja käik

Sõda jagunes nelja etappi. 1941. aasta sügiseks oli Soome tagasi vallutanud Talvesõjas kaotatud alad ja tunginud Ida-Karjalasse, peatudes umbes 30 km kaugusel Leningradist; Soome väed osalesid Leningradi piiramises, katkestades linna põhjapoolsed varustusteed. 1942.–1944. aastal käis positsioonisõda suhteliselt paigal seisnud rindejoontel. 1944. aasta juunis alustas Nõukogude Liit suurt Viiburi–Petroskoi pealetungi, mis vallutas tagasi enamiku Soome hõivatud aladest; Soome väed peatasid selle augustis, muu hulgas Tali-Ihantala lahingus — Põhjamaade suurimas lahingus.

Soome kaasvõitlus Saksamaaga

Soome valitsus nimetas end Saksamaa kaasvõitlejaks, mitte liitlaseks, ega ühinenud kolmikpaktiga. Sõja ajal sõltus Soome siiski Saksamaa toidu-, kütuse- ja relvasaadetistest. 1944. aasta juunis sõlmis president Risto Ryti Saksamaaga nn Ryti–Ribbentropi kokkuleppe, lubades mitte sõlmida eraldi rahu; kokkulepe oli sõnastatud presidendi isikliku lubadusena ja lakkas kehtimast, kui Ryti augustis tagasi astus.

Eesti soomepoisid ja JR 200

Umbes 3500 eesti meest astus vabatahtlikult Soome sõjaväkke, eelistades võidelda Nõukogude Liidu vastu Soome, mitte Saksa mundris. 8. veebruaril 1944 andis Soome marssal Mannerheim käsu moodustada eesti vabatahtlike 200. jalaväerügement (JR 200). 4. mail 1944 oli rügemendis 1973 eestlast ja 361 soomlast. Nende tunnuslause oli „Soome vabaduse ja Eesti au eest“. Soomes langes neist umbes 200. 1944. aasta augustis pöördus enamik soomepoisse tagasi Eestisse kodumaad kaitsma ning võitles Tartu rindel. Eesti soomepoiste seas oli ka Eesti tatarlasi — vaata Eesti tatari soomepoisid.

Sõja lõpp: Moskva vaherahu

19. septembril 1944 sõlmisid Soome ja Nõukogude Liit Moskva vaherahu. Soome taastas 1940. aasta Moskva rahu piirid, loovutas Petsamo, rentis Porkkala poolsaare 50 aastaks Nõukogude Liidule, pidi maksma sõjakahjusid ning saatma välja Saksa väed — millest kasvas välja Lapi sõda (1944–1945). Ränga hinna eest säilitas Soome siiski oma iseseisvuse. Eestil seda õnne ei olnud: sama Nõukogude Liit okupeeris Eesti, ja okupatsioon kestis 1991. aastani.

Kaotused

Sõda nõudis suuri kaotusi. Soome kaotas umbes 63 200 langenut või kadunut ja ligi 158 000 haavatut; Nõukogude Liidu kaotused olid hinnanguliselt 250 000–305 000 langenut või kadunut. Numbrid annavad aimu, kui verine oli see sõda väiksele Soome rahvale.

Seos meiega

Jätkusõda puudutab Eesti tatari kogukonda otseselt: Soome armees võitlesid ka Eesti tatarlastest soomepoisid. Nad võitlesid Soome vabaduse eest ja pöördusid siis tagasi Eestit kaitsma — Eesti langes sellest hoolimata Nõukogude okupatsiooni alla. Vaata ka Eesti tatari soomepoisid ja Surmatants kahe kuradi vahel.

Allikad: Continuation War (Wikipedia); Jätkusõda (Vikipeedia); Soomepoisid (Infantry Regiment 200) (Wikipedia); 200. jalaväerügement (Vikipeedia).