Miks Nõukogude impeerium lagunes
Miks varises kokku impeerium, mida hoiti koos maailma suurima armee, tuumarelvade ja poole sajandi hirmuga? Ühte põhjust ei ole — ajaloolased vaidlevad kaalude üle tänini —, kuid kihid, mis 1985–1991 üksteise järel murdusid, on hästi dokumenteeritud: majandus, tõde, rahvad ja lõpuks partei ise. Ja kihte ühendab üks joon: vägivallale ja valele ehitatud süsteem ei elanud üle hetke, mil vägivald kõhkles ja vale suri.
Majandus: mudel ammendus
Käsumajandus oli 1970. aastateks kasvu ammendanud — Brežnevi aja „stagnatsioon” tähendas tehnoloogilist mahajäämust, defitsiiti ja viljasõltuvust: viljatoodang seisis 1966. aastast paigal, samal ajal kui 80 miljonit inimest liikus maalt linna, ja liit importis kuni 17% oma viljast — nafta eest. 13. septembril 1985 loobus Saudi Araabia naftahinna kaitsmisest; hind kukkus mõne kuuga kordades ja NSVL kaotas majandusteadlase (hilisema Vene peaministri) Jegor Gaidari arvestuses umbes 20 miljardit dollarit aastas — raha, milleta impeerium ei suutnud osta ei vilja ega vaikimist. Sinna otsa: võidurelvastumine, mis õgis hiiglasliku osa majandusest, Afganistani sõda (1979–1989) ja satelliitriikide ülalpidamine. 1991. aastaks oli riik sisuliselt maksejõuetu — kuld läinud, laenud kinni, poed tühjad.
Tšornobõl ja tõe hind
26. aprillil 1986 plahvatas Tšornobõli reaktor — ja süsteem tegi seda, mida ta alati tegi: valetas. Kolm päeva vaikimist, laste maiparaadid radioaktiivse pilve all — ja siis ei suutnud vale enam pilve kinni hoida. Tšornobõl sundis Gorbatšovi glasnosti päriselt valla laskma, ja avalikustamine osutus impeeriumile surmavamaks kui ükski majandusnäitaja: arhiividest tõusid Katõn, küüditamised ja lõpuks asutamiskuritegu ise — Molotovi–Ribbentropi pakti salaprotokoll, mille NSVL tunnistas ja tühistas 24. detsembril 1989 (vt Salajane sõjakuulutus). Vale eluiga oli kuriteo eluiga: kui riik pidi tunnistama, millel tema piirid seisid, ei jäänud Baltikumis alles ühtegi legitiimsuse riba. Kaks aastat pärast salaprotokolli tühistamist oli okupatsioon läbi.
Rahvaste vangla avaneb
Impeerium nimetas end rahvaste sõpruseks; tegelikult oli ta rahvaste vangla, ja kui hirm taandus, hakkasid uksed loginal lahti käima. Esimesena murdis Eesti: 1987. aasta fosforiidisõda oli esimene massiline vastuhakk, Hirvepargi miiting (23. august 1987) nõudis salaprotokolli avalikustamist, IME ettepanek nõudis majanduslikku iseolemist — ja 16. novembril 1988 võttis Eesti NSV Ülemnõukogu esimese liiduvabariigina vastu suveräänsusdeklaratsiooni, ligi aasta enne teisi. Laulev revolutsioon tegi vastupanust rahvaliikumise; 23. augustil 1989 seisis kaks miljonit inimest Balti ketis Tallinnast Vilniuseni — pakti 50. aastapäeval, nõudes tõde selle kohta. Sädemed jooksid üle impeeriumi: Karabahh (1988), Thbilisi (1989), Bakuu (1990), „suveräänsuste paraad”, milles 1990. aasta juunis kuulutas suveräänsust isegi Venemaa ise. Ja otsustava hoobi andis Ukraina: 1. detsembril 1991 hääletas üle 90% referendumil iseseisvuse poolt — nädal hiljem kirjutasid Venemaa, Ukraina ja Valgevene juhid Belovežas liidu laiali.
Partei loobus ise
Gorbatšov ei kavatsenud impeeriumi lammutada — ta tahtis seda päästa, ja just see osutus saatuslikuks. Glasnost võttis süsteemilt vale, perestroika võttis käsumajanduselt käsu, demokratiseerimine võttis parteilt monopoli: 1990. aasta märtsis tühistati põhiseaduse 6. paragrahv partei juhtivast rollist. Kui vana kaardivägi üritas 1991. aasta augustis riigipöördega kella tagasi keerata, kukkus putš kolme päevaga läbi — ja tappis just selle, mida päästa üritas: Eesti taastas iseseisvuse putši teisel päeval, 20. augustil 1991, liiduvabariigid põgenesid uppuvalt laevalt, ja 25. detsembril 1991 astus Gorbatšov tagasi. Lipp tuli Kremli kohalt alla ilma ühegi lahinguta impeeriumi keskuses — sest keegi ei olnud enam nõus tema eest surema.
Ajaloolaste vaidlus
Kaalude üle vaieldakse. Jegor Gaidar („Impeeriumi kokkuvarisemine”) paneb raskuskeskme majandusele: nafta ja vili murdsid režiimi maksejõu. Stephen Kotkin („Armageddon Averted”) rõhutab kontingentsust: veel 1985. aastal oli liit „letargiliselt stabiilne” ja oleks võinud vinduda aastakümneid — kokkuvarisemise vallandas reformikatse ise, usk „inimnäolisse sotsialismi”, mis avas süsteemi, mida avada ei saanud; tema jaoks on ime hoopis see, kui väheste ohvritega tuumaimpeerium lagunes. Serhii Plokhy („The Last Empire”) näitab, et otsustav oli Ukraina — ilma Ukrainata ei olnud liitu, mida päästa. Mark Beissinger ja Ronald Suny panevad keskmesse rahvusliikumiste kaskaadi: kui üks uks avanes, muutus võimalikuks järgmine. Need seletused ei välista üksteist — majandus võttis režiimilt jõu, glasnost võttis vale, rahvad võtsid territooriumi ja partei võttis iseendalt viimase tahte käskida.
Eesti ja meie kogukond
Eesti jaoks ei lagunenud mitte „liit”, vaid okupatsioon — ja see keelevahe on sisuline: 20. augustil 1991 ei sündinud uus riik, vaid taastati see, mis oli 1918. aastast õiguslikult olemas ja mille Tartu rahu oli kinnitanud. Eesti oli lagunemises jäämurdja: esimene massprotest (fosforiidisõda), esimene suveräänsusdeklaratsioon, ja pakti tõe nõudmine — Hirvepargist Balti ketini — lõi pretsedendi, mille najal kogu impeeriumi legitiimsus lagunes. Okupatsiooni lagunedes ärkas ka Eesti tatarlaste kogukond: seltsielu taastus ärkamisaja aastatel, krimmitatarlased said lõpuks koju naasta ja Tatarstan kuulutas 1990. aasta augustis välja suveräänsuse. Venestamise masin jäi seisma (vt Venestamine) — kuigi tema tagajärjed seisavad tänini, ja Venemaal endal kogub seesama masin täna uuesti tuure (vt Vähemusrahvad tänapäeva Venemaal). Impeerium, mis algas salaprotokolliga, lõppes siis, kui salaprotokoll tõeks tunnistati: see ei ole poeetiline kokkusattumus, vaid põhjuslik ahel — vägivallale ja valele ehitatud võim ei ela üle tõde ja valikuvabadust korraga.
Allikad: Jegor Gaidar: The Soviet Collapse — Grain and Oil (Russia Matters / AEI) · Stephen Kotkin, „Armageddon Averted: The Soviet Collapse” (OUP) · Serhii Plokhy, „The Last Empire” (arvustus) · Ukraina 1991. aasta iseseisvusreferendum (Wikipedia) · ENSV Ülemnõukogu suveräänsusdeklaratsioon 16.11.1988 (ERR, dokument) · Laulev revolutsioon (Vikipeedia) · Mark Beissinger, „Nationalist Mobilization and the Collapse of the Soviet State” (2002); Ronald Suny, „The Revenge of the Past” (1993); Jegor Gaidar, „Collapse of an Empire” (2007).
Vaata ka: Salajane sõjakuulutus · Kuidas võtta Venemaa vastutusele · Venestamine.