Salajane sõjakuulutus: pakt, baasid ja kuritegu Eesti vastu

See lehekülg esitab argumendi. 1939. aasta Molotov–Ribbentropi pakti ja selle tagajärgi Eestile ei pea käsitama diplomaatiana, vaid kuriteona: pakti salaprotokoll oli varjatud kokkulepe agressiooniks Euroopa vastu — sõjakuulutus kõiges peale nime —, sellele järgnenud baasileping suruti Eestile peale pahauskselt ja oli ise agressiooniakt, ning 1940. aasta okupatsioon oli kuritegu, mille Nõukogude Liit pani toime lepingu vastu, mille ta oli ise Eestiga sõlminud.

Tartu rahust reetmiseni

Et kuriteo kaalu mõista, tuleb alustada lubadusest. 2. veebruaril 1920 sõlmitud Tartu rahuga loobus Nõukogude Venemaa „vabatahtlikult ning igaveseks ajaks” kõigist suveräänõigustest Eesti maa ja rahva üle ning tunnustas Eesti iseseisvust — Tartu rahu on tänini Eesti riikluse õiguslik alus. Kuid rahu jäi paberile: juba 1920. aastatel õõnestas Moskva Eestit Kominterni kaudu ning 1. detsembril 1924 üritasid Moskva toetatud kommunistid Tallinnas relvastatud riigipööret — mässukatse suruti maha mõne tunniga, kuid kaitsjaid hukkus, nende seas teedeminister Karl Kark. 1932. aastal sõlmis NSVL Eestiga mittekallaletungilepingu ja 1933. aastal kirjutas alla agressiooni määratluse konventsioonile. Nõnda oli Nõukogude riik andnud Eestile kolm pidulikku lubadust — igavese rahu, mittekallaletungi ja agressioonist hoidumise — ning aastatel 1939–1940 murdis kõik kolm.

Pakt kui varjatud sõjakuulutus

23. augustil 1939 kirjutasid Nõukogude Liit ja Natsi-Saksamaa alla mittekallaletungilepingule, mille salaprotokoll jagas Ida-Euroopa mõjusfäärideks: Eesti, Läti, Soome ja Bessaraabia langesid Nõukogude poolele (28. septembril lisati Leedu). See ei olnud rahuleping — see oli kahe suurriigi salajane kokkulepe iseseisvate riikide jagamiseks ja alistamiseks. Nürnbergi kohtu määratluses on agressioonisõja kavandamine ja vandenõu selle pidamiseks „rahuvastane kuritegu” (London Charter, art 6(a)). Just seda salaprotokoll oligi: vandenõu agressiooniks. Salajaseks jäi see täpselt sellepärast, et oli kuritegu.

Kuidas kavatseti mõjusfäärid ellu viia? Protokoll ise ei ütle seda kordagi otse — ja just sõnastus ongi süüstav. Balti riikide kohta öeldakse: „Balti riikidele (Soome, Eesti, Läti, Leedu) kuuluvate alade territoriaalse ja poliitilise ümberkorralduse korral moodustab Leedu põhjapiir Saksamaa ja NSVL-i mõjusfääride piiri.” Poola kohta veel otsekohesemalt: kas „iseseisva Poola riigi säilitamine” on kummagi poole huvides, otsustatakse „sõbraliku kokkuleppe teel”. Ning punkt 4: protokolli käsitletakse „rangelt salajasena”. Tingiv kõneviis teeskles hüpoteesi — kuid kaks võõrriiki ei joonista „juhuks kui” läbi nelja suveräänse riigi piiri. „Territoriaal-poliitiline ümberkorraldus” tähendas sissetungi ja annekteerimist, mis kuue nädala jooksul ka algasid; Poola klausel ütleb otse välja, et kaks kõrvalist riiki otsustavad, kas kolmas riik üldse eksisteerib — ja see „sõbralik kokkulepe” saigi sõna-sõnalt teoks: 28. septembril 1939, samal ööl, mil Eestile suruti peale baasileping, sõlmisid Saksamaa ja NSVL piiri- ja sõpruslepingu, mis jagas Poola omavahel ära ja mille salaprotokoll vahetas Leedu Nõukogude sfääri — „sõprus” lepingu nimes tähendas riigi kustutamist. Näita, kes on sinu sõber, ja ma näitan, kes oled sina — Natsi-Saksamaa oli sõber, kelle NSVL endale ise valis. Ja salastatus tunnistab, et pooled ise teadsid — legitiimset kokkulepet poleks vaja varjata.

Ühist alustamist tõendab ka see, kuidas esimest verstaposti tähistati. 22. septembril 1939 pidasid Wehrmacht ja Punaarmee Brest-Litovskis ühisparaadi — kindral Guderian ja brigaadikomandör Krivošein kõrvuti tribüünil, väed üksteise möödamarssi tervitamas (vt Surmatants kahe kuradi vahel). Riigid, kes „ei ole sõjas”, ühisparaade ei pea: see oli kahe agressori ühine võidupüha nende ühise sõja esimese vilja — Poola ärajagamise — üle. Edasised ühised sammud lõikas lühikeseks Barbarossa. Kaks kiskjat ei kavatsenudki pakti igavesti pidada: Hitler alustas NSVL-i ründeplaani juba 1940. aasta suvel, ja Punaarmee kindralstaabist on säilinud 15. mai 1941 eelnõu (Žukovi plaan) ennetavaks löögiks Saksamaa pihta. Kindel on see, et kumbki röövel ei usaldanud teist; natsid jõudsid lihtsalt ette.

Mida ühine sõda Nõukogude tsooni jäänutele tähendas, näitab Katõn. 1940. aasta kevadel laskis NKVD Poliitbüroo 5. märtsi 1940 otsuse alusel — Stalini allkirjaga — maha ligi 22 000 sõjavangi võetud Poola ohvitseri, politseinikku ja haritlast (vt Katõni massimõrv). Mõrva mõõtme teeb hoomatavaks üksainus isikulugu: major Adam Solski päevik, mis leiti 1943. aasta ekshumeerimisel tema säilmete juurest Katõni haudadest. Viimane sissekanne, tehtud 9. aprilli 1940 hommikul, kirjeldab vangide viimist metsa erilise valve all ja läbiotsimist — ära võeti abielusõrmus, kell, vöö ja taskunuga — ning katkeb keset päeva, mil ta maha lasti. Ja siin kordub sama käekiri mis salaprotokolliga: NSVL eitas mõrva pool sajandit ja ajas selle Saksamaa kaela — Nürnbergis üritas Nõukogude süüdistus Katõni koguni sakslastele süüks panna, kuid tribunal jättis selle otsusest vaikides välja. Oma vastutuse tunnistas Moskva alles 13. aprillil 1990.

Just pakt julgustaski Nõukogude Liitu baasilepinguid sõlmima. Salaprotokoll andis Moskvale vabad käed: Saksamaa — ainus jõud, kes oleks võinud teda Läänemerel tasakaalustada — oli Baltikumi juba „loovutanud” ega sekkunud, vaid soovitas Balti valitsustel Nõukogude nõudmistele järele anda. Kindlus, et vastuseisu ei tule, tegi surve riskivabaks: veel sama sügise jooksul pressis NSVL baasilepingud välja Eestilt (28. september), Lätilt (5. oktoober) ja Leedult (10. oktoober) ning esitas samad nõudmised Soomele (läbirääkimised algasid 12. oktoobril). Soome keeldus — ja 30. novembril 1939 ründas NSVL Soomet: algas Talvesõda. Keeldumise hind oli sõda — see näitab, et Eesti „valik” 28. septembril ei olnud valik, vaid sundus. Ilma paktita poleks Moskva seda söandanud — paktiga muutus agressioon ohutuks äriks.

Kui Saksamaa 22. juunil 1941 NSVL-i ründas, selgus tõde — Nõukogude Liit ei olnud suureks sõjaks valmis ja püsis püsti üksnes lääne abiga: Lend-Lease andis talle üle 400 000 veoauto (1945. aastaks umbes kolmandiku Punaarmee veokipargist), ligi 58% lennukikütusest ning tohutus koguses toitu ja toorainet (vt Lend-Lease ja Nõukogude Liit ja Nõukogude Liit vajas abi). Ja juba 18. juulil 1941 — vähem kui kuu pärast rünnaku algust — nõudis Stalin Churchillilt teise rinde avamist Läänes ning kordas seda nõuet kogu sõja vältel (vt Kremli kirjad). Riik, kes ei suutnud üksi pidada sõda suurriigiga, ei sõlminud pakti kaitseks suurriigi vastu — ta sõlmis selle selleks, et laiendada end ohutult väikeriikide arvelt: salaprotokoll kindlustas Saksa poole vaikimise ja vabad käed Baltikumi, Soome ja Bessaraabia suunal, ning kaubanduslepingud tõid toorme vastu Saksa masinaid ja sõjatehnikat. Suureks sõjaks valmisolekut ei olnud; väikeste annekteerimiseks piisas paktist.

Lend-Lease'i tarneteed NSVL-i (USA sõjaväe skeem, 1941–1945). Erakogu.

Lend-Lease'i ajastu Ameerika veok (Dodge). Erakogu.

Lend-Lease'i masinad. Erakogu.

Vene ametlik käsitlus nimetab pakti tänini „kaitsemeetmeks”, mis pidi ostma aega. Võtkem seda selgitust tõsiselt ja vaadakem, mida ta enda kohta ütleb. Kaitsemeede eeldab hirmu ja nõrkust: kui pakt sõlmiti kaitseks, tunnistab Moskva sellega, et kartis Natsi-Saksamaad algusest peale ja teadis oma armee nõrkust. Mõlemat kinnitavad faktid — sõltumine Lend-Lease’ist ja teise rinde nõudmine kohe pärast Barbarossa algust, ning see, kuidas Ribbentropi Kremlis võõrustati: kardetud tugevamat poolt koheldi aukülalisena, samal ajal kui väikese Eesti delegatsioonile pandi ette ultimaatum. Ent hirmust ja nõrkusest sünnib kaitse, mitte kuue riigi ärajagamine. Riik, kes päriselt kaitseb end kardetud naabri eest, ei tungi ise Poolasse, ei pea vallutatud linnas kardetud vaenlasega ühisparaadi ega annekteeri Baltikumi, Soome alasid ja Bessaraabiat. „Kaitsemeetme” selgitus lükkab niisiis ise ennast ümber: kui ta on tõsi, tunnistab ta hirmu ja nõrkust — aga teod, mida pakt kattis, olid ründavad. Ainus viis, kuidas need kaks kokku käivad, on see, mida see artikkel algusest peale näitab: nõrk riik ei julgenud rünnata tugevat, vaid ostis paktiga endale ohutu jahimaa väikeste kallal.

Kaitsemeetme-juttu murrab lõplikult see, mis paktile vahetult eelnes. NSVL-il oli läänega terve lepinguredel: Kellogg-Briandi pakt ja selle Litvinovi protokoll (1929), millega sõjast kui poliitika tööriistast loobuti — esimeste allakirjutajate seas oli Eesti; 1932. aasta mittekallaletungilepingud Soome, Eesti, Läti, Poola ja Prantsusmaaga, kusjuures Eesti oma pikendati 1934. aastal kuni 31. detsembrini 1945 ja kinnitati üle koguni baasilepingus endas — see kehtis topelt, kui punavägi 1940. aasta juunis sisse marssis; 1935. aasta vastastikuse abistamise lepingud Prantsusmaa ja Tšehhoslovakkiaga; Rahvasteliidu liikmesus 1934. aastast. Ja 1939. aasta kevad-suvel käisid Moskvas kolmikliidu läbirääkimised Suurbritannia ja Prantsusmaaga. Suund reedeti enne, kui lääs seda teadis: 3. mail 1939 vahetas Stalin kollektiivjulgeoleku arhitekti Litvinovi Molotovi vastu — signaal Berliinile, et kanal on avatud. Briti-Prantsuse sõjalised missioonid (admiral Drax, kindral Doumenc) jõudsid Moskvasse 11. augustil 1939 ja istusid läbirääkimislaua taga veel siis, kui Ribbentropi visiiti juba ette valmistati; 21. augustil kõnelused katkestati ja kaks päeva hiljem maandus Ribbentrop. Augustis 1939 oli NSVL-il laual kaks pakkumist: kaitseliit lääneriikidega Saksamaa vastu — julgeolek ilma territooriumita — või pakt Hitleriga koos salaprotokolliga. Riik, kes päriselt kardab naabrit, võtab liidu tema vastu; NSVL võttis saagi. Pakt ei reetnud niisiis ainult Eestit — ta reetis kogu lepinguehitise, millele NSVL oli ise kümne aasta jooksul alla kirjutanud, ja vahetas valmis kaitseliidu vallutusloa vastu.

Nõukogude Liit rikkus oma enda lepingut

Kõige selgemini paljastab kuriteo Nõukogude Liidu enda allkiri. 1933. aastal kirjutasid Londonis nii Nõukogude Liit kui Eesti (koos Läti, Poola, Rumeenia, Türgi jt) alla agressiooni määratluse konventsioonile — nn Litvinovi konventsioonile —, mis määratles agressiooniks muu hulgas „ühe riigi relvajõudude sissetungi teise riigi territooriumile, olgu sõjakuulutusega või ilma”. Konventsioon sätestas sõnaselgelt, et mitte ükski poliitiline, sõjaline ega majanduslik kaalutlus ei õigusta agressiooni. Kui Nõukogude Liit 1940. aastal Eestisse tungis, rikkus ta siduvat lepingut, mille ta oli sõlminud Eestiga endaga — ja tegi seda oma määratluse järgi agressioonina.

Mis on sellise rikkumise tagajärg? Konventsioonil endal karistusklauslit ei olnud — tagajärjed tulevad üldisest rahvusvahelisest õigusest, ja need kandsid. Esiteks: õigusvastasest teost ei sünni õigust (ex injuria jus non oritur) — kuna sissetung oli agressioon, ei loonud anneksioon kunagi seaduslikku suveräänsust Eesti üle. Teiseks: just sellel põhines lääneriikide mittetunnustamine ja Eesti riiklik järjepidevus — tagajärg realiseerus 1991. aastal, mil õiguslikult kogu aja olemas olnud riik taastati. Kolmandaks: sama doktriini alusel heideti NSVL 14. detsembril 1939 Soome ründamise eest Rahvasteliidust välja, ja Nürnbergis sai agressioonist individuaalne „rahuvastane kuritegu” — mille eest NSVL-i juhte ei ole kunagi kohtu alla antud ega Venemaa okupatsioonikahjusid hüvitanud.

Baasileping: pahauskne surve

Surve algas juba enne allkirja. 23. augusti salaprotokoll oli Eesti Nõukogude „mõjusfääri” määranud; 17. septembril tungis NSVL Poolasse. 18. septembril põgenes Tallinnast interneeritud Poola allveelaev Orzeł — NSVL võttis selle ettekäändeks, süüdistas Eestit neutraliteedi rikkumises ning Nõukogude sõjalaevad ja lennukid asusid rikkuma Eesti territoriaalvett ja õhuruumi. 24. septembril esitas Molotov Moskvas välisminister Karl Selterile ultimaatumi, ähvardades Eestit maalt, merelt ja õhust, ning ütles otse: Eesti sai iseseisvaks ajal, mil Nõukogude Liit oli jõuetu, kuid „see ei saa kesta igavesti”. Samal ajal koondati Eesti piirile vägesid. Nii ei eelnenud 28. septembri allkirjale läbirääkimised, vaid vägivallaähvardus.

28. septembril 1939 kirjutati Moskvas alla „vastastikuse abistamise” pakt — baasileping —, mis lubas Eestisse 25 000 Nõukogude sõjaväelast. Ametlikult oli see leping. Tegelikult oli see eelmises lõigus kirjeldatud ähvarduste vili — ultimaatum lepingu kujul. Leping, mis on välja pressitud jõuga ähvardades, on õigustühine. Ja Nõukogude Liit sõlmis selle pahauskselt, kavatsedes Eestit algusest peale annekteerida — mida tõestas 1940. aasta juuni, kui ta kasutas just „vastastikuse abistamise lepingu ausa täitmise” nõuet ettekäändena kogu riigi hõivamiseks. „Vastastikune abistamine” oli agressiooni pealiskiht.

Pahausksust ilmestab ka Ribbentropi ja Eesti delegatsiooni erinev kohtlemine — samal ööl, 27.–28. septembril 1939, viibisid Moskvas mõlemad. Ribbentropi võõrustati aukülalisena: pidulik vastuvõtt, bankett ja „Luikede järv” Suures Teatris, kus sõlmiti Saksa–Nõukogude piiri- ja sõprusleping. Eesti delegatsiooni koheldi alistatavana: Selterit lasti oodata, suruti öiste ähvardustega ning baasileping kirjutati alla varahommikul kella viie paiku — vaheaegadel sama balleti vaatuste vahel (vt Surmatants kahe kuradi vahel). Üht partnerit kostitati, teisele dikteeriti. Ribbentrop ise võttis õhkkonna kokku: ta tundis end Kremlis „nagu vanade parteikaaslaste seas”. Natsi-Saksamaa välisminister tundis end kommunistlikus Kremlis koduselt — need sõnad ütlevad kahe režiimi suguluse kohta rohkem kui ükski analüüs. See ei ole kahe võrdse riigi vaheline leping — see on lavastus, kus „leping” oli alistamise vorm.

Löögirühmad vabas Eestis: nõudmised kasvasid kohe

Pahausksust tõestab see, mis juhtus kohe pärast allkirja. Leping lubas 25 000 sõjaväelast — juba 7. veebruaril 1940 protestis Eesti valitsus: riigis oli 27 300 Nõukogude sõjaväelast, Nõukogude lennukid olid pillanud pomme Eesti territooriumile ja maandunud väljaspool neile eraldatud baase. Talvesõja esimesest päevast kasutas Nõukogude lennuvägi Eesti pinnal asuvaid baase lahingulendudeks Soome vastu — vedades neutraalse Eesti vastu tema tahtmist võõrasse sõtta. 1940. aasta mais nõudis NSVL lisalepingut: veel maid Paldiski ümbruses, saartel ja rannikul ning õigust tuua baasidesse lisavägesid.

Nii seisid vabas Eestis — riigis, mis oli formaalselt iseseisev — võõrriigi löögirühmad, mis olid valmis riiki seestpoolt hõivama. 12.–17. juunil 1940 kehtestas NSVL Balti riikidele õhu- ja mereblokaadi ning viis baasiväed lahinguvalmidusse; 14. juunil tulistasid Nõukogude lennukid alla Tallinn–Helsingi reisilennuki Kaleva (hukkusid kõik üheksa pardalolijat). 16.–17. juunil liikusid needsamad baasiväed baasidest välja ja hõivasid riigi — koos piiri tagant lisandunud ligi 90 000 sõjaväelasega. „Vastastikuseks abistamiseks” sisse lastud vägi käitus esimesest päevast peale okupatsiooni avangardina — see ongi pahausksuse tõestus.

Okupatsioon: kuriteo lõpuleviimine

Kuriteo juurde käis vale välismaailmale: Moskva esitas oma sammud Baltikumis sisuliselt humanitaarmissioonina — väed tulevat väikeriike „kaitsma” ja nende julgeolekut tagama, mitte vallutama. Molotov kinnitas Ülemnõukogu ees 31. oktoobril 1939, et NSVL järgib baaside lepinguid „täpselt ja ausalt”, ning kuulutas jutu Baltikumi sovetiseerimisest „mõttetuseks”, mis teenivat vaid „meie ühiste vaenlaste ja nõukogudevastaste provokaatorite” huve. 1940. aasta juunis raamistati sissetung lepingu „ausa täitmise” tagamisena ja lavastatud juulivalimised esitati maailmale rahva vaba tahtena. Tõde seisis salaprotokollis kirjas juba enne esimest „abipakkumist”: Moskva eitas avalikult täpselt seda, milles ta oli salaja kokku leppinud — vale mõõt on siin täpselt salastatuse mõõt. Ja sama valet kanti sõja ajal liitlaste ette: kirjavahetuses nõudis Stalin Churchillilt ja Rooseveltilt 1941. aasta juuni piiride — see tähendab pakti saagi, sealhulgas Eesti — tunnustamist, otsekui oleks anneksioon olnud õiguspärane; Churchill ise kirjutas erakirjas, et need piirid on saadud „agressiooniaktidega, häbiväärses kokkumängus Hitleriga” (vt Kremli kirjad).

Liidulepingud läänega paljastavad sama joone dokumentaalselt. 12. juulil 1941 sõlmis NSVL Suurbritanniaga vastastikuse abistamise kokkuleppe sõjaks Natsi-Saksamaa vastu ja 30. juulil 1941 Poola eksiilvalitsusega Sikorski–Maiski lepingu, milles Moskva tunnistas otsesõnu, et tema 1939. aasta lepingud Saksamaaga Poola territoriaalsete muudatuste kohta „on kaotanud kehtivuse”. See on võtmedokument: NSVL ise tühistas pakti saagi — aga ainult Poola osas, sest Poola sõdureid oli tal vaja; Balti riikide osas ei tühistanud ta kunagi midagi. Ja kui 26. mail 1942 sõlmiti Londonis Suurbritannia–NSVL 20-aastane liiduleping sõjaks „hitlerliku Saksamaa vastu”, nõudis Moskva sinna 1941. aasta piiride — see tähendab Baltikumi anneksiooni — tunnustamist. Ta ei saanud seda: USA, Wellesi deklaratsiooni maa, ähvardas avaliku lahtiütlemisega, leping jäi ilma ühegi territoriaalklauslita ja Molotov kirjutas alla ikkagi, sest teist rinnet oli vaja. Läbirääkimistel lükkas NSVL tagasi ka USA pakutud klausli, mis oleks kaitsnud Balti riikide elanike isikuid ja vara ning lubanud väljarännet. Kolm dokumenti seisavad nüüd reas: pakt Hitleriga jagas saagi; Sikorski–Maiski leping tõestas, et Moskva oskas pakti tühistada, kui tahtis; ja 1942. aasta liiduleping tõestas, et Baltikumi osas ta ei tahtnud — isegi liitlassuhte hinnaga mitte.

See, kuidas Eesti okupeeriti, oligi lihtsalt üks salaprotokollis sõnastatud „territoriaal-poliitilise ümberkorralduse” teostamise viise — täpselt see, mida seal planeeriti, viidud ellu ohvri järgi valitud vahenditega. Poolale tuli sõda, Soomele tuli sõda, Eestile tulid surve, pettus ja vale. Sõda, surve, pettus, valetamine ja ümmargune jutt olidki selle „ümberkorralduse” relvad — ühed terasest, teised sõnadest; tulemus oli mõlemal juhul seesama.

16. juunil 1940 esitas Nõukogude Liit uue ultimaatumi, nõudes „ausat” valitsust, ja 17. juunil hõivasid Nõukogude väed kogu Eesti. Järgnesid lavastatud „valimised” ja anneksioon augustis 1940 ning terror: 14. juunil 1941 küüditati ühe ööpäevaga üle 10 000 inimese — terved pered, sealhulgas lapsed. See toimus kõigest kaheksa päeva enne operatsiooni Barbarossa (22. juuni 1941) — s.t enne, kui Natsi-Saksamaa oma liitlast reetis: küüditamise ööl olid Stalin ja Hitler endiselt lepingupartnerid. Terror jätkus ka pärast sõda: 1949. aasta märtsiküüditamiseks valmistati ette 2772 veoautot — tunnistajate kirjeldustes Ameerika Lend-Lease'i Studebakerid —, nii et abi, mis oli Nõukogude Liidu päästnud, vedas nüüd Eesti peresid küüditamisjaamadesse. Seegi oli lepingurikkumine omaette: Lend-Lease ei olnud tingimusteta kink — 1942. aasta USA–NSVL raamleping sidus abi „agressioonivastase sõja pidamisega”, alles jäänud varustus kuulus sõja järel USA nõudmisel tagastamisele ning jäi valdavalt tagastamata ja tasumata. Agressioonivastaseks sõjaks antud veokid teenisid nüüd agressiooni ennast. See oli kuritegu, mille pakt käivitas. Lääne demokraatiad ei tunnustanud anneksiooni kunagi de jure (USA Wellesi deklaratsioon, 23. juuli 1940), Eesti riiklik järjepidevus püsis õiguslikult Tartu rahule tuginedes, ja 1991. aastal riik taastati, mitte ei loodud.

Tool NKVD ülekuulamisruumist 1941. aastal, „Kawe” keldrist. Erakogu.

Sama tool okastraadiga. Erakogu.

Okupatsiooni pahausksust paljastab ka majandus. Nõukogude — ja tänase Venemaa — ametlik käsitlus kujutab liitu Eesti „ülesehitaja” ja toetajana. Eesti riiklik okupatsioonikahjude uurimine (2005. aasta „Valge raamat”) dokumenteerib vastupidise: Eesti oli liidu suhtes netomaksja — Eestist voolas liidueelarvesse ja liidu majandusse rohkem, kui siia tagasi jõudis. „Abistaja”, kes võtab rohkem kui annab, ei ole abistaja, vaid võtja. Ja okupeeritud maa varade väljapumpamine ei ole ainult pahausksus, vaid ka õigusrikkumine: 1907. aasta Haagi konventsioon keelab okupeerival võimul kohelda okupeeritud maad omandina.

Sama keelt räägib rahvusvähemuste saatus. Eesti Vabariik oli 1925. aastal vastu võtnud vähemusrahvuste kultuurautonoomia seaduse — omas ajas maailmas ainulaadse —, mille all vähemuste koolid, seltsid ja usuelu elasid vabalt. Okupatsioon hävitas just selle: baltisakslased olid juba pakti varjus ümber asustatud (vt Balti-saksa pärand), rannarootslased põgenesid või aeti kodudest minema (vt Rannarootslased) ning Eesti tatarlaste kogukonnaelu — koolid, seltsid, kogudus — suruti maha kuni kultuurilise genotsiidini (vt Eesti tatarlaste kultuuriline genotsiid). Riik, kes tuleb „abistama”, ei kustuta abistatava vähemusi; riik, kes tuli võtma, teeb täpselt seda. Netomaksja staatus ja vähemuste häving ütlevad koos sama, mida kogu see artikkel: pakt ja sellele järgnenu ei olnud kaitse ega abi — see oli pahausksus ja kuritegu, saagiks võtmine algusest lõpuni.

Hukkamõist ja tõde

Nõukogude Liit ise tunnistas hiljem kuriteo: 24. detsembril 1989 kuulutas NSV Liidu Rahvasaadikute Kongress pakti salaprotokollid õigustühiseks nende allakirjutamise hetkest. Tänane Venemaa on omaenda 1989. aasta hukkamõistust taganenud ja pöördunud pakti õigustamise juurde — kuid tõde jääb: salajane sõjakuulutus, jõuga pealesurutud leping ja ebaseaduslik okupatsioon olid kuriteod Eesti vastu.

Sellest järeldub ka aja arvestus. Kui pakt oli varjatud sõjakuulutus, siis Teise maailmasõja tegelik algus ei ole 1. september 1939, vaid 23. august 1939 — päev, mil kaks suurriiki kirjutasid alla Euroopa jagamisele; sissetungid olid juba üksnes täideviimine. Ja Eesti jaoks ei lõppenud see sõda 1945. aastal — „võit” tähendas siin vaid ühe okupandi asendumist teisega. Tegelik lõpp saabus alles siis, kui lõppes Nõukogude okupatsioon: 20. augustil 1991 taastati Eesti iseseisvus ja 31. augustil 1994 lahkusid Eestist viimased Vene väed. Alles siis lõppes Eesti jaoks sõda, mille pakt oli alustanud.

Seda ajaarvestust kinnitab eituse enda ajajoon. NSVL eitas salaprotokolli olemasolu täpselt nii kaua, kui kestis okupatsioon: tõe tunnistas ta alles 1989. aasta detsembris — ja kaks aastat hiljem varises okupatsioon kokku. See kattuvus ei ole juhus ja see tugevdab järeldust, et okupatsioon oli sõja jätk: sõjasaaki hoiti käes ainult seni, kuni suudeti varjata dokumenti, millega sõda oli alustatud. Riik, kes oleks päriselt uskunud, et tema kohalolek Eestis on õiguspärane, poleks pidanud pool sajandit varjama paberit, millel see kohalolek põhines — vale eluiga oli kuriteo eluiga. Ja eitusel oli veel sügavam põhjus: salaprotokolli tunnistamine tähendab ühtlasi tunnistamist, et Teine maailmasõda planeeriti ja alustati kahasse — allakirjutatud plaan on õiguse keeles kavatsuse tõend — ning Moskva ei varjanud dokumenti ainult saagi, vaid ka süü pärast. Süüteadlikkusest kõneleb ka varasem jälg: kui maailm 1948. aastal genotsiidikonventsiooni kirjutas, nõudis just NSVL, et poliitilised grupid jäetaks kaitse alt välja — täpselt see kategooria, mille all tema küüditas ja hävitas „klassivaenlasi”. Riik, kes kirjutab konventsiooni sisse endale kaitsekilbi, teab täpselt, mida ta on teinud ja mida kavatseb edasi teha.

Sealjuures ei ole 1. septembrit sõja alguseks kellegi otsusega kunagi kuulutatud — see on ajalookirjutuse konventsioon, ja selle kujunemislugu räägib omaette keelt. Kuupäev kinnistus lääne vaatepunktist: sõda „algas”, kui Suurbritannia ja Prantsusmaa 3. septembril 1939 Saksamaale sõja kuulutasid — konventsioon toetub avaliku kallaletungi ja avalike sõjakuulutuste kriteeriumile. Sama mõõdupuu järgi jäi NSVL-i 17. septembri rünnak Poolale „alguse” alt välja, sest talle sõda ei kuulutatud; pärast 1941. aastat oli NSVL liitlane, ja Nürnbergis jäeti salaprotokoll Nõukogude poole vastuseisul tõendite hulgast välja; külma sõja õpikud betoneerisid daatumi aastakümnetel, mil Moskva salaprotokolli olemasolugi eitas. Konventsioon püsib niisiis just sellel, mida salajasus võimaldas: avalikkuse kriteeriumil. Salajane sõjakuulutus on selle mõõdupuu järgi definitsiooni poolest nähtamatu — saladus ise ostis 23. augustile vabapileti ajaloost. Ent samm tõe suunas on juba astutud: Euroopa Parlament kuulutas 2008.–2009. aastal just 23. augusti üleeuroopaliseks stalinismi- ja natsismiohvrite mälestuspäevaks — sümbolite tasandil on Euroopa tunnistanud, et katastroofi lähtepunkt on pakt, mitte Poola piir.

Sellel ajaarvestusel on veel üks järeldus. Kui sõda ja okupatsioon kestsid Eestis 1991. aastani, siis kehtisid kogu selle aja Eesti suhtes sõjaõiguse okupatsioonireeglid — ja nende järgi ei olnud venestamine mitte „rahvuspoliitika”, vaid sõjakuritegu. Genfi IV konventsiooni artikkel 49 keelab okupeerival võimul asustada omaenda tsiviilelanikkonda okupeeritud alale; NSVL tegi täpselt seda ja massiliselt: okupatsiooni aastail toodi Eestisse sadu tuhandeid asunikke ning eestlaste osakaal langes 1934. aasta 88 protsendilt 1989. aastaks 61,5 protsendile (vt Venestamine). Sama loogika käib keele ja kultuuri mahasurumise kohta: okupeeritud maa rahvast ei tohi ümber kujundada okupandi näo järgi. See, mida ametlik käsitlus nimetas „rahvaste sõpruseks”, oli õiguslikult okupeeritud territooriumi demograafiline ümberkujundamine — mille Rooma statuut liigitab tänapäeval sõjakuriteoks.

Venestamine ei olnud ainus rikkumine — okupatsioon rikkus okupatsiooniõiguse keskseid norme järjekindlalt, rida-realt:

• Haagi määrustik (1907), mille Nürnbergi tribunal kinnitas kõiki riike siduvaks tavaõiguseks: artikkel 43 — Eesti õiguskord kaotati ja maa annekteeriti, kuigi okupeeritud ala anneksioon on õiguse järgi tühine; artikkel 45 — elanikele suruti peale okupandi kodakondsus ja truudusekohustus; artiklid 23(h) ja 52 — Eesti mehi mobiliseeriti sunniviisil Punaarmeesse ja tööpataljonidesse, s.t sõdima omaenda maa vastu; artiklid 46 ja 47 — eraomand konfiskeeriti ja maa rüüstati; artikkel 56 — koguduste, seltside ja koolide vara võeti ära, kalmistud aeti maatasa ja mälestusmärgid lõhuti — sealhulgas Eesti tatarlaste vana muhameedlaste kalmistu Tallinnas, mille okupatsioonivõim 1955. aastal sulges ja mis hiljem osalt lammutati — kogukond koges ka sundümbermatmist (vt Vana muhameedlaste surnuaed).

• Genfi IV konventsioon (vastu võetud 12. augustil 1949): artikkel 49 keelab nii kaitstud isikute küüditamise okupeeritud alalt kui ka okupandi oma elanike asustamise sinna — NSVL rikkus sedasama artiklit mõlemas suunas; artikkel 33 keelab kollektiivkaristuse — küüditati perekondade kaupa, isiklikku süüd küsimata; artiklid 64 jj — Eesti kohtud asendati tribunalide ja erinõupidamistega ning Vene NFSV kriminaalkoodeksi paragrahvi 58 rakendati tagasiulatuvalt tegudele, mis olid tehtud iseseisvas Eestis enne okupatsiooni. Ja kultuurilised keelud käivad sama rea alla: artikkel 27 nõuab okupeeritud maa elanike usuveendumuste ja -kommete austamist ning artikkel 53 keelab vara hävitamise ilma sõjalise vajaduseta — selle asemel kirikud ja pühakojad rüüstati, suleti või lammutati, kogudused, usuõpetus ja rahvuslikud kultuuriseltsid keelustati ning pühakodadest ja kultuurikodadest tehti laod, klubid ja võimlad (vt Rüüstatud pühapaigad Eestis ja Õigeusk okupatsiooni all). Artikli 53 musternäide on Narva: Nõukogude pommirünnakutes 1944. aasta märtsis purustatud barokse vanalinna müürid jäid valdavalt püsti ja linna oleks saanud taastada, nagu taastati Tallinna vanalinn — selle asemel keelas okupatsioonivõim taastamise, lammutas varemed 1950. aastatel maatasa, ei lubanud endisi elanikke tagasi ja asustas linna uute tulijatega. Narva on seega artiklite 53 ja 49 rikkumine ühekorraga: hävitatud vara ja väljavahetatud elanikkond — kaks keeldu, üks linn. Ja seesama muster puudutas Tallinnagi: kuigi vanalinn suures osas taastati, lammutati Nõukogude lennuväe 9.–10. märtsi 1944 pommirünnakus kannatada saanud kvartalites ka hooneid, mida oleks saanud taastada — Harju tänava kvartal Niguliste kõrval jäigi tühjaks. Linna taasehitamise keelamine on kultuuriajaloo hävitamine (vt Narva ajalugu).

Kuupäevad kõnelevad siin ise. Märtsiküüditamine viidi läbi 25.–28. märtsil 1949 — Eestist küüditati üle 20 000 inimese — ja sama aasta 12. augustil võttis maailm vastu Genfi IV konventsiooni, mis keelustas täpselt sellised teod: Moskva küüditas samal ajal, kui maailm keeldu kirja pani. NSVL ühines keeluga alles pärast Stalini surma — järjekord on kõnekas: küüditamised ei lõppenud mitte allkirja, vaid Stalini surma tõttu, ja keelule kirjutasid alla alles tema järeltulijad. Ent hiline ratifitseerimine ei vii küüditamisi Genfi keelu alt välja: küüditamine on kestev rikkumine, mitte üksikakt — küüditatuid hoiti sundasumisel ja nende kodumaale naasmine oli keelatud ka pärast seda, kui konventsioon NSVL-i juba sidus. Kuritegu kestis edasi ratifitseeritud keelu all; küüditamised lähevad Genfi konventsiooni alla. Ja asunike toomist okupeeritud Eestisse jätkas ta veel aastakümneid, nüüd juba omaenda allkirja vastaselt. Needsamad jätkunud küüditamised on nimepidi teada: 1951. aastal — kaks aastat pärast konventsiooni vastuvõtmist — küüditas NSVL operatsiooniga „Osen” Leedust veel umbes 20 000 inimest ja operatsiooniga „Sever” usuvähemusi Baltikumist ja Moldovast; varem küüditatud rahvaid — tšetšeene, ingušše, kalmõkke, krimmitatarlasi ja teisi — hoiti erikomandantuuri all sundasumisel veel 1950. aastate keskpaigani ning krimmitatarlastel oli kodumaale naasmine keelatud 1989. aastani. Küüditamine ei olnud NSVL-is üksiksündmus, vaid kestev seisund — ka pärast seda, kui ta ise oli keelule alla kirjutanud. Ja mõõtkava on hoomamatu: Memoriali andmeil küüditati NSVL-is Stalini võimuaastail rahvuse või sotsiaalse kuuluvuse alusel umbes kolm miljonit inimest — lained ulatusid 1930. aastate „kulakuks” tunnistatud talupoegadest kuni 1953. aastani, Stalini surmani —, ja koos kõigi sundasustamistega ulatub koguarv ajaloolase Pavel Poliani arvestuses ligi kuue miljonini (1920–1952). Muster on ühene: kõik need normid kaitsevad okupeeritud maa püsivust — põhimõtet, et okupatsioon on ajutine seisund, mis ei tohi maad jäädavalt muuta. NSVL rikkus järjekindlalt just neid, sest eesmärk oligi vastupidine: muuta Eesti jäädavalt omaks. Iga rikkumine on sama kavatsuse tõend.

Ja siit järeldub vastutus. Kui pakt oli salajane sõjakuulutus, siis ei olnud Nõukogude Liit Teises maailmasõjas algusest peale mitte ohver, vaid kaasalustaja — ja ta vastutab sõja vallapäästmise eest samamoodi nagu Natsi-Saksamaa. Just nii on selle sõnastanud ka Euroopa Parlament: 19. septembri 2019. aasta resolutsioon ütleb, et Teine maailmasõda „algas Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu mittekallaletungilepingu ja selle salaprotokollide otsese tagajärjena”, millega „kaks totalitaarset režiimi, keda ühendas maailmavallutuse eesmärk, jagasid Euroopa kaheks mõjusfääriks”. Vahe on ainult selles, et Natsi-Saksamaa üle mõisteti Nürnbergis kohut — tema kaasalustaja aga istus samal ajal kohtunikulaua taga. Ja kuna Venemaa Föderatsioon on Nõukogude Liidu õigusjärglane, kandub see vastutus edasi temale: riik, kes esitleb end sõja võitjana, on õigusjärgluse kaudu ka selle sõja alustaja.

Ja sellel vastutusel ei ole aegumistähtaega. Rahvusvahelise tavaõiguse reegel 160 (ICRC humanitaarõiguse uuring) sätestab, et sõjakuritegudele aegumistähtajad ei kehti, ning ÜRO 1968. aasta konventsioon välistab aegumise sõjakuritegude ja inimsusvastaste kuritegude — sealhulgas genotsiidi — puhul „sõltumata nende toimepanemise ajast”. Iroonia on selles, et just Nõukogude Liit oli selle konventsiooni eestvedajaid ja esimesi ratifitseerijaid (1969) — ta vajas aegumatust natside kuritegude jälitamiseks. Põhimõte, mille Moskva nõudis Natsi-Saksamaa kuritegudele, kehtib täpselt samamoodi tema enda omadele: sõjakuriteod ja genotsiid ei aegu kunagi. Ja kuna Nõukogude-Venemaa õigusjärglane on tänane Venemaa Föderatsioon, ei ole see vastutus kuhugi kadunud — ta lihtsalt ootab tunnistamist. Milliseid teid mööda selleni jõuda saaks, vaata Kuidas võtta Venemaa vastutusele.

Ja see lugu ei ole ainult minevik. See õigusjärglus ei ole abstraktsioon: 1991. aastal võttis Venemaa üle NSVL-i koha ÜRO Julgeolekunõukogus koos selle lepingute, võlgade ja varadega — ning ta jätkab Eesti suhtes pahauskset joont. Näited kõnelevad ise: piirileping on tänini jõustamata — Venemaa taganes 2005. aastal allkirjast, kui Eesti viitas preambulis Tartu rahule, ja 2024. aastal eemaldas Narva jõelt Eesti piiripoid; presidendi ametikett on endiselt Kremli relvapalatis; sõjalised ähvardused ulatuvad õhuruumi rikkumistest GPS-i segamiseni, mis katkestas lennuliikluse Tartusse; ning poliitilised ähvardused ja valesüüdistused — 2024. aastal kuulutas Venemaa Eesti peaministri tagaotsitavaks nõukogude monumentide teisaldamise eest ja nimetab Eestit järjekindlalt „russofoobseks” (vt russofoobia). Isegi ÜRO Julgeolekunõukogus — samal alalisel kohal, mille Venemaa NSVL-ilt päris — käitus ta Eestit takistavalt: kui Eesti oli 2020–2021 nõukogu valitud liige, püüdis Venemaa tõkestada Eesti kokkukutsutud arutelusid, muu hulgas Krimmi okupatsiooni ja Valgevene teemal, kutsudes teisi riike neist eemale jääma. Pahausksus, millega pakt sõlmiti, ei ole kuhugi kadunud — see on sama riigi sama käekiri.

Vaata ka: Molotovi–Ribbentropi pakt · Tartu rahu · Süütu Eesti ja Nürnberg · Massiküüditamised · Eesti maailma indeksites.

Allikad: London Convention on the Definition of Aggression — Wikipedia; Using the 1933 Soviet Definition of Aggression to Condemn Russia Today — Just Security; Soviet ultimatum to Estonia — Wikipedia; Pact of Mutual Assistance between the U.S.S.R. and Estonia (1939) — Lituanus; Timeline: Soviet occupation of the Baltic states — communistcrimes.org; Toomas Türk: NSVL-i lennuväljad ja -väeosad Eestis 1939–1941 (ERR); Eve Kubi: Talvesõda ja Nõukogude baasiväed Eestis (KVAK); Kaleva (airplane) — Wikipedia; Euroopa Parlamendi resolutsioon Euroopa mälestamise tähtsusest (19.09.2019); Genfi IV konventsioon (ICRC); Haagi IV konventsioon 1907 (ICRC); Okupatsioonide repressiivpoliitika uurimise riiklik komisjon, „Valge raamat” (2005); Pavel Polian, „Against Their Will” (2004).