Massiküüditamised

Nõukogude okupatsioonivõim kasutas massiküüditamist — inimeste sunniviisilist väljasaatmist kodust kaugetesse asumiskohtadesse — vahendina terveid rahvaid murda. Eestit tabas kaks suurt lainet: 14. juuni 1941 ja 25. märts 1949. Kokku rebiti Eestist enam kui 30 000 inimest, valdavas osas naised, lapsed ja vanurid, ning saadeti Siberisse. Kogu Nõukogude Liidus küüditati sel viisil terveid rahvaid, nende seas krimmitatarlased.

Küüditatute mälestusmärk Kehras, pühendatud 1941. ja 1949. aastal Eestist küüditatutele. Kivil on Juhan Liivi sõnad: „Kes ei mäleta minevikku, elab tulevikuta.“

Juuniküüditamine 1941

14. juuni 1941 öösel algas Eesti esimene massiküüditamine — Nõukogude julgeolekuorganite (NKVD) inimsusvastane kuritegu. Korraldus tuli Moskvast 13. juunil; operatsiooni juhtis Eesti NSV-s riikliku julgeoleku rahvakomissar Boris Kumm. Ühe ööpäevaga viidi Eestist ära umbes 10 000 inimest.

Mehed — ligikaudu 3000 — eraldati peredest ja saadeti Venemaa vangilaagritesse, kus enamik hukkus juba 1941.–1942. aastal. Naised, lapsed ja vanurid — ligikaudu 7000 — saadeti asumisele Siberi küladesse. Juuniküüditamise tagajärjel hukkus hinnanguliselt umbes 6000 inimest. Sama öö laines küüditati inimesi ka Lätist ja Leedust.

Märtsiküüditamine 1949 (Operatsioon Priboi)

25.–28. märtsil 1949 viidi läbi Balti riikide ajaloo suurim küüditamine, koodnimega Operatsioon Priboi. Eestist saadeti Siberisse umbes 7500 peret ehk üle 20 000 inimese (eri allikate hinnangul 20 700–22 500). Kolme Balti riigi peale kokku küüditati ligikaudu 90 000 inimest. Erinevalt 1941. aastast perekondi ei lahutatud; valdav osa küüditatutest olid naised, lapsed ja vanurid — üle 70% olid naised või alla 16-aastased lapsed.

Ametlikult esitati küüditamist kulakluse likvideerimisena. Tegelik eesmärk oli murda maapiirkondade selgroog, et suruda peale sundkollektiviseerimine ja lõigata ära toetus metsavendadele. Aasta lõpuks oli Eestis kollektiviseeritud umbes 80% taludest. Euroopa Inimõiguste Kohus on märtsiküüditamise määratlenud inimsusvastaseks kuriteoks.

Terved rahvad küüditati

Massiküüditamine ei tabanud ainult Balti riike. Aastatel 1930–1952 puudutas sunniviisiline ümberasustamine Nõukogude Liidus vähemalt kuut miljonit inimest, ning Teise maailmasõja ajal saadeti tervete rahvustena välja Volga sakslased (1941), krimmitatarlased (18. mai 1944, üle 191 000 inimese), tšetšeenid ja inguššid (1944), samuti kalmõkid, karatšaid, balkaarid ja mešhi türklased. Küüditamine oli terve rahva kollektiivne karistamine.

Nõukogude (okupatsiooni)võimu ametlikel andmetel suri esimese pooleteise aasta jooksul pärast krimmitatarlaste küüditamist umbes 20% küüditatutest; krimmitatari kogukond ise on hukkunute osakaaluks pidanud ligikaudu 46% — enam kui kaks korda rohkem.

Mälestus

Eestis on 14. juuni (leinapäev) ja 25. märts küüditamise ohvrite mälestuspäevad. Küüditamised olid suunatud kogu ühiskonna, sealhulgas laste vastu, ning need on rahvusvaheliselt tunnistatud inimsusvastasteks kuritegudeks. Nõukogude ametlik käsitlus rääkis kulakute ja riigivaenlaste väljasaatmisest; kogukondade elatud lugu räägib puruks rebitud peredest, kelle seas oli palju naisi, lapsi ja vanureid.

Vaata ka: Surgün — krimmitatarlaste küüditamine · Kommunistlikud kuriteod Eesti vähemuste vastu · Keegi ei pääsenud Nõukogude Liidu eest.

Allikad: Juuniküüditamine Eestis — Vikipeedia; Märtsiküüditamine — Vikipeedia; Operation Priboi — Wikipedia; Soviet deportations from Estonia — Wikipedia; Population transfer in the Soviet Union — Wikipedia; Terroriaktsioon, mis muutis Eesti: 1949. aasta märtsiküüditamine — communistcrimes.org.