Maadeavastajad Eestist

Väikeselt Eesti pinnalt on pärit mehed, kelle nimed on tänini maailmakaardil — Antarktikast Vaikse ookeani atollideni ja Arktika jääväljadeni. Nad sündisid Saaremaal ja Tallinnas, kuulusid balti-saksa aadlisuguvõsadesse ja purjetasid Vene keisririigi mereväe teenistuses maailma kaugeimatesse nurkadesse. Nende avastused jäid püsima — ja mõne nimi on tänini paikade küljes.

Fabian Gottlieb von Bellingshausen — Antarktika avastaja.

Bellingshausen: Antarktika avastaja Saaremaalt

Suurim neist on Fabian Gottlieb von Bellingshausen (1778–1852), sündinud Saaremaal. Aastatel 1819–1821 juhtis ta ümbermaailmaretke, mille sihiks oli otsida maad lõunapooluse lähedalt. 1820. aasta 27. jaanuaril nägid Bellingshausen ja tema abikomandör Mihhail Lazarev esimeste inimestena Antarktika mandrit — lükates ümber James Cooki veendumuse, et lõunapoolsetelt jääväljadelt maad ei leia. Ekspeditsioon tiirutas mandri kaks korda ümber. Nii avastas maailma kuuenda maailmajao mees, kes oli sündinud Eesti saarel.

Krusenstern: esimene Vene ümbermaailmareis

Eestis Hagudi mõisas sündinud Adam Johann von Krusenstern (1770–1846) juhtis aastatel 1803–1806 esimest Vene ümbermaailmareisi. Laevaga Nadežda purjetas ta ümber Cape Horni, üle Vaikse ookeani Marquesaste ja Jaapanini. Krusensternist sai kuulus kartograaf ja hüdrograaf; tema Vaikse ookeani atlas oli aastakümneid teatmeteos ning jättis maailmakaardile nime, mida kannab tänini terve rahvas (vt allpool).

Kotzebue: Vaikse ookeani ja Alaska avastaja Tallinnast

Tallinnas sündinud Otto von Kotzebue (1787–1846), Krusensterni õpilane, juhtis kaht uurimisretke Vaiksele ookeanile. Laeval Rurik (1815–1818) otsis ta läbisõiduteed Arktikasse ning avastas hulga Vaikse ookeani atolle, muu hulgas Marshalli saartel. Alaska looderannikul kannab tema nime Kotzebue laht (Kotzebue Sound) — koht, kuhu balti-saksa meresõitja Tallinnast oma jälje jättis.

Toll: kadunud Arktikas

Tallinnas sündinud Eduard von Toll (1858–1902) oli geoloog ja Arktika-uurija. Ta uuris Uus-Siberi saari ning juhtis 1900.–1902. aasta Vene polaarekspeditsiooni, mille eesmärk oli leida legendaarne Sannikovi maa — kummituslik saar, mida arvati asuvat Venemaa Arktika-ranniku lähedal. 1902. aastal kadus Toll koos kaaslastega jääväljadel jäljetult. Sannikovi maad ei leitud — kuid tema uurimisretked kaardistasid tänapäeva Vene Arktika kaugeimaid saari.

Nimed, mis jäid maailmakaardile

Avastaja jälg jääb sageli kaardile just nime kaudu. Krusenstern nimetas oma Vaikse ookeani atlases 1820. aastatel ühe lõunapoolse saarterühma James Cooki auks Cooki saarteks — ja see nimi jäi püsima. Nii kannavad Hagudist pärit mehe pandud nime tänini nii saared (Cooki saarte riik) kui ka rahvas: saarte elanikke kutsutakse cookisaarlasteks oma kodusaarte järgi, mille ristis mees Eestist.

Samast atlasest pärineb ka terve riigi nimi. 1820. aastal andis Krusenstern teisele Vaikse ookeani saarterühmale Briti kapteni Thomas Gilberti auks nime Gilberti saared. Just need saared moodustavad tänase Kiribati tuuma — sest nimi Kiribati on lihtsalt ingliskeelse sõna „Gilberts“ hääldus kiribati keeles. Nõnda pärineb ühe iseseisva Vaikse ookeani riigi nimi — oma keele kaudu — nimest, mille pani kirja Hagudis sündinud mees.

Ka Bellingshausen jättis nimed sinna, kuhu enne teda polnud keegi jõudnud. 1821. aastal ristis ta esimesed lõunapolaarjoone taga nähtud maad Vene keisrite auks: Peeter I saar (Peter I) ja Aleksandri saar (Alexander I maa) — viimane on tänapäeval teadaolevalt Antarktika suurim saar. Need nimed seisavad maailmakaardil tänini, pandud Saaremaal sündinud mehe käega.

Avastuste teaduslik saak

Kotzebue Ruriku reis (1815–1818) ei toonud koju üksnes uusi saari, vaid ka rikkaliku teadusliku saagi. Pardal olid loodusteadlased Adelbert von Chamisso ja Johann Friedrich von Eschscholtz ning kunstnik Louis Choris. Nad tegid esimesed etnograafilised ülestähendused Marshalli saarte elanikest ja kogusid tuhandeid taime- ja loomanäidiseid. Chamisso avastas sellel reisil salpide (hõljuvate mereloomade) põlvkondade vaheldumise — esmakordselt loomariigis kirjeldatud nähtus (teos De Salpa, 1819).

Üks reisikaaslastest oli ise Eestist pärit: Johann Friedrich von Eschscholtz (1793–1831), Tartus sündinud loodusteadlane ja hilisem Tartu ülikooli professor. Kui Rurik 1816. aastal San Francisco lahte jõudis, korjasid Chamisso ja Eschscholtz sealt kuldmooni; Chamisso pani sellele 1820. aastal sõbra auks nime Eschscholzia californica. Nõnda kannab California osariigi lill tänini Tartus sündinud mehe nime.

Bellingshauseni jälg Antarktikas

Ka Bellingshauseni nimi jäi mandrile, mille ta avastas. Antarktika lääneranniku ääres laiub Bellingshauseni meri, ning 1968. aastal rajatud Bellingshauseni polaarjaam Kuningas George’i saarel tegutseb tänini. Mehe nimi, kes esimesena Antarktikat nägi, on saanud kuuenda maailmajao püsivaks osaks.

Kes nad olid

Need mehed olid balti-saksa aadlike järeltulijad, kes sündisid Eesti pinnal ja tegid karjääri Vene keisririigi teenistuses — nagu paljud tolleaegse Eesti haritlased. Neid ei ühenda tänapäeva mõistes rahvus, vaid sünnimaa: väike maa Läänemere ääres, mille pinnalt sirgusid mehed, kelle avastused ulatusid pooluselt pooluseni. Nende nimed on tänini maailmakaardil.

Vaata ka

Teised lood huvitavast Eestist: Eesti teadus, mis muutis maailma, Kaali meteoriidikraater, Bernt Notke „Surmatants”, Maailma esimene jõulupuu, Tšaikovski ja Eesti, Tenet Tallinnas ja Arvo Pärt.

Allikad: Fabian Gottlieb von Bellingshausen (Vikipeedia); Adam Johann von Krusenstern (Vikipeedia); Otto von Kotzebue (Vikipeedia); Eduard von Toll (Vikipeedia); Cook Islands (Vikipeedia); Gilbert Islands (Vikipeedia); Peter I Island (Vikipeedia); Alexander Island (Vikipeedia); Rurik expedition (Vikipeedia); Adelbert von Chamisso (Vikipeedia); Johann Friedrich von Eschscholtz (Vikipeedia); Bellingshausen Sea (Vikipeedia); Bellingshausen Station (Vikipeedia).