Mišäri tatarlaste tee Tallinna
Kogukonna pärimus päritolust
Kogukonnas on päritolust edasi antud järgmine suuline pärimus:
17. sajandi vaade Tallinnale, Adam Oleariuse gravüür, kus on näha sadam, linnamüürid, kirikud ja Toompea loss (Adam Olearius (1603–1671); avalik omand; Wikimedia Commons)
Umbes 600 aastat tagasi tulid tatarlased Volga ja Bolgari (Bulgaaria) kanti, olles pärit kaugemalt — pärimus nimetab Iraani. Nad ehitasid ilusaid maju ja valmistasid hobusenahast rüüsid. Kui venelased tahtsid neile kallale tulla, tulid araablased appi — tingimusel, et tatarlased võtavad omaks koraani õpetused. Araablased päästsid nad ja imestasid, kui hästi tatarlased elasid: ilusad majad, riided ja sõjavarustus.
Pärimuse ajalooline taust
Pärimus kajastab Volga Bulgaaria (Bolgari) ajalugu. Bulgaarid olid oguuri türgi rahvas, kes 8.–9. sajandil asus Kesk-Volga ja Kama aladele ning oli alguses kasaaride (Khazari kaganaadi) ülemvõimu all.
Aastal 921 saatis Bulgaaria valitseja Almõš saadiku Bagdadi kaliifi al-Muqtadiri juurde, paludes usuõpetust ning sõjalist ja rahalist abi kasaaride vastu ja abi kindlustuste ehitamisel. Vastuseks jõudis 922. aastal Bulgaariasse saatkond, mille sekretär oli Ahmad ibn Fadlan; ta jõudis Bolgari linna 12. mail 922 ja Bulgaaria võttis ametlikult islami vastu — 66 aastat enne Kiievi-Vene ristiusustamist.
Ibn Fadlani reisikiri (risala) kirjeldab bulgaaride elu ja Volga-äärseid rahvaid. Bolgar ja Bilär olid õitsvad kaubalinnad, mis rikkuselt võistlesid islamimaailma suurimate keskustega, valitsedes Volga kaubateed Euroopa ja Aasia vahel. Just sellele vastab pärimuse kujund „araablased tulid ja imestasid, kui hästi tatarlased elavad“.
Pärimuse ja ajaloo suhe. Pärimus ei ole täpne kroonika, kuid tabab tuuma. Mõned üksikasjad on siiski folkloori omad: islami vastuvõtmine toimus üle tuhande (mitte 600) aasta tagasi; abi paluti kasaaride, mitte venelaste vastu (Kiievi-Vene ja hiljem Moskva said Bulgaariale ohuks alles sajandeid hiljem); ning tatarlaste juured on türgi, mitte iraani — ehkki pärsia kaubandus- ja kultuurimõju oli Volga ääres tugev. Volga Bulgaaria saavutas täieliku iseseisvuse pärast Kasaaria langemist (10. sajandi lõpp) ning vallutati 1236. aastal mongolite poolt, saades Kuldhordi osaks.
Allikad: Volga Bulgaria (Wikipedia); Ahmad ibn Fadlan (Wikipedia). Kaupmeestelaine tekke kohta: Wikipedia „Finnish Tatars“ ja „Mishar Tatars“; Helsingi linna ajalooportaal („Tatars in Helsinki“). Mišäri rahva üldandmed: Wikipedia „Mishar Tatars“. Käsitlus toetub ka selle teadmusbaasi lehtedele: mišäri murre, kõptšaki stepp, Kuldhord, Kasimovi khaaniriik ja Soome tatarlased.
Mišärid arvudes ja levialal
Mišärid on Volga tatarlaste teine suur alamrühm (pärast kaasani tatarlasi), keda on kokku umbes 2,3 miljonit ehk ligikaudu kolmandik kõigist Volga tatarlastest; 1897. aasta rahvaloendus luges neid 622 600. Nad elavad Kesk- ja Lääne-Volga aladel — Mordvas, Tatarstanis, Baškortostanis ning Rjazani, Penza, Uljanovski, Orenburgi, Nižni-Novgorodi ja Samara oblastis —, paljud on kolinud Moskvasse. Kaasani tatarlastest eraldi elavad mišärid nimetavad end sageli lihtsalt tatarlasteks.
Nimi „mišär“
Nimi tuleb ajaloolisest Meštšera alast (mišäri Mišär jortı) Oka ja Sura vahel. Päritolu kohta on mitu seletust: keeleteadlane J. J. Mikkola tuletas nime mordva sõnast tähendusega „mesilasepidaja“; teine seletus seob selle keskaegsete nimekujudega madžar ~ mažar ~ mišär, mis viitavad võimalikule seosele ungarlaste (magjaridega).
Päritoluteooriad
Mišäride esivanemate hulka on peetud burtasse, bulgaare, kasaare, kõptšake-kuumeneid ja ugri magjareid. Soome-ugri aluskihi teooria (Veljaminov-Zernov, Radlov) järgi põlvnevad mišärid „tatariseerunud“ soome-ugri meštšera hõimust; seda vaidlustavad Zekijev, Ahmarov ja Orlov, kelle meelest oli Meštšera algselt türgi (kõptšaki) hõim. Enamik uurijaid nõustub, et esivanemad kuulusid Kuldhordi ning kõptšakid rajasid alale kindlused (Temnikov, Narovtšat, Šatski, Kadom). Ungari seost toetab munk Julianuse teade 1235. aastast, kes leidis Baškiiriast „idaungarlased“, kes rääkisid temaga vastastikku mõistetavat ungari keelt.
Läänemurre — lähim kõptšaki keelele
Mišäri keel on tatari keele läänemurre, mida peetakse vanapärase kõptšaki keelele kõige lähedasemaks. Sellel puuduvad kesktatari huultega [ɒ] ja tagapoolsed [q], [ʁ]; osas kohamurretes on afrikaat [tš], teistes [ts]. Radlov ja Samoilovitš liigitavad mišäri keele kõptšaki-kuumeni, mitte kõptšaki-bulgaari rühma. Sergatši murret peetakse eriti vanapäraseks.
Sergatš — „päris mišärid“
Ajaloolane Alimžan Orlov peab Nižni-Novgorodi Sergatši kandi mišäre „päris“ ehk puhtaimateks mišärideks, kes on säilitanud kõptšaki keele, kultuuri ja tavad. Just sellest kandist pärinevad nii Soome kui Eesti tatarlaste esivanemad; Soome tatarlasi kutsutakse hüüdnimega „nižgar“ (nižgarlar). Orlovi sõnul on nižni-novgorodi tatarlased üks algupärasemaid tatari rühmi, kes hoiab kõptšaki-türgi keele ja pärandi järjepidevust.
Erinevus kaasani tatarlastest
Mišärid ja kaasani tatarlased jagavad sama keelt ja sunniislamit, ent nende kujunemislugu erineb: kõptšaki osa oli mišäride kujunemisel suurem ja neil oli pikem seos Vene riigiga. 1885. aastal võrdles misjonär Malov neid ja kirjeldas mišäre kui tihedama habemega, kes ei uhkeldanud riietega ja rääkisid valjult. Antropoloogiliselt on mišärid europiidsemad ja vähem mongoliidsed kui kaasani tatarlased (Trofimova andmed). Rände ja lähenemise tõttu on erinevused aja jooksul vähenenud.
Tuntud mišärid
Mišärite seast on tõusnud tatari rahvusliku liikumise juht Ayaz İshaki (1878–1954), Peterburi esimese moslemikoguduse imaam Muhammed-Zarif Junusov (1850–1914), Moskva mošee esimene imaam Bedretdin Alimov (imaam 1904–1913) ja ajaloolane-filoloog Husain Faizhanov (1823–1866); tänapäeval näiteks tennisist Marat Safin (s 1980) ja tennise peatreener Šamil Tarpištšev (s 1948).
Esimesed kokkupuuted
Tallinna ja tatarlaste esimesed kokkupuuted ulatuvad kaugele enne püsivat kogukonda. Juba Liivi sõja ajal, Tallinna 1570. aasta piiramisel, moodustasid tatarlased märkimisväärse osa Vene vägedest. Püsiv side algas aga alles sajand hiljem hoopis rahumeelsemal moel.
Sõduritest asunikud
Esimene tatarlaste asustus tekkis Tallinnas pärast Põhjasõda, kui Eesti- ja Liivimaa läksid 1721. aastal Vene keisririigi koosseisu ja Tallinnast sai Vene sõjalaevastiku baas. Teenistusest vabastatud madrused ja sõdurid, nende seas palju sunniitidest tatarlasi, jäid linna ja ostsid maad. Kogukonna enda mälestuste järgi kasvas nii välja „Tatari agul” — Sakala, Tatari, Liivalaia, Ravi, Veerenni ja Uus-Tatari tänava kant, mille nimed püsivad tänini —, teine asum ehk „Kompasna” tekkis Kadriorgu Härjapea oja kanti.
19. sajandi alguses tegutses Tallinnas palvela ning sajandi keskpaigaks oli linnas kogudus koos imaamiga.
Kaupmeeste laine Nižni Novgorodi küladest
Tänase Eesti tatarlaste kogukonna juured ulatuvad aga teise, hilisemasse lainesse. Kui pärisorjus 1861. aastal Venemaal kaotati, avanes küladele liikumisvabadus, ning alates 1860.–1870. aastatest saabusid Eestisse kaupmehed ja rändkaupmehed Nižni Novgorodi kubermangu mišäri küladest, eeskätt Sergatši kandist — samast piirkonnast, kust pärinevad ka Soome tatarlased. Kogukonna mälu on hoidnud alles ka nimed: umbes 1870. aastal jõudis Tallinna Zakir Zakerov, kelle pood Vene turu lähedal koolitas igal aastal 6–12 küladest tulnud õpipoissi kaubanduses ja vene keeles; karusnahakaupmehed Sibgadulla Mähdejev ja Fateh Zakerov ning pitsikaupmees Umiar Zarip. Kogukonna keskuseks kujunes Narva, kuid peresid asus ka Tallinna ja Tartusse.
Miks just kaubandus? Sergatši kandi paarkümmend mišäri küla elasid kehval maal: 19. sajandiks oli põllu- ja karjamaad jäänud järjest napimaks ning talupidamine ei toitnud enam peresid. Sissetulekupuuduses pöördusid külamehed kaubanduse poole — algul hooajalise rändkauplemisena, kus talvel käidi kaubaretkedel ja suvel tuldi koju põllutöödele.
Rändkaupmehed müüsid kangaid, karusnahku, valmisriideid ja seepi — kergesti kaasaskantavat kaupa, mida osteti linnast ja müüdi külades edasi. Kaubaretked ulatusid algul Peterburi; raudtee tegi Loode-Venemaa kättesaadavaks ja Peterburist liiguti edasi Soome (alates 1860ndate lõpust) ning Eestisse. Sama küladevõrgu mehed liikusid koos: ühe küla kaupmehed kutsusid järele sugulasi ja külakaaslasi, võtsid poistena kaasa õpipoisse — nii kandusid terved külaliinid (näiteks Aktuk ja Kuj-Su) Läänemere äärde.
Just see päritolu seletab, miks Eesti tatarlaste keel on mišäri ts-murre: Sergatši kandi kõnepruuk.
Päritolukülad
Sergatši kandi paarkümmend mišäri küla, kust kaupmeeste laine läände liikus, paiknevad Nižni Novgorodist kagus — tänases Krasnõi Oktjabri rajoonis (keskus Urazovka) ja selle naabruses. Soome tatarlaste kohta on külad dokumenteeritud täpselt ja kuna Eesti tatarlased on sama rände haru, on need ka meie päritolukülad:
Küla (mišäri nimi) | Vene nimi | Märkused |
|---|---|---|
Aktuk (ka Yañapar „uus Par“) | Aktukovo | Peaküla: üle poole Soome tatarlastest tuli just siit, ülejäänud lähikanti küladest. Rajatud 1640ndatel Temnikovi teenistustatarlaste Par/Para asundusest; nime andis külavanem Aktök. |
Suksu (Suıksu „külmvesi“) | — | Soome tatarlaste kogukonnakirjanduse külanimekirjas. |
Kuysue (Kuy Suwı „lambavesi“) | Ovetši Ovrag („lambaorg“, vene tõlkenimi) | Eesti allikad nimetavad seda küla (kirjapildis Kuj-Su, ka Kuj-Sud) Eestisse saabunud kaupmeeste ühe peamise lähtekohana (Ahmetov ja Nisamedtinov 1999; Abiline ja Ringvee 2016). Siit pärines tuntud išaanide Alimovite suguvõsa, kellest tuli Moskva suurmošee esimene imaam. |
Mädänä | Medjana | Samas nimekirjas; tänases Krasnõi Oktjabri rajoonis. |
Tšümbäli (Çümbäli) | — | Samas nimekirjas. |
Sama küladepesa teised mišäri külad: Urazovka (Urazawıl — kasvas samast Par/Para asundusest kui Aktuk), Öçkül („kolmjärve“), Kadımawıl („vanaküla“), Andrejevka (Möterawıl) ja naaberrajooni suurküla Petrjaksõ.
Iseseisvas Eestis
Hinnangud kogukonna suurusele enne Esimest maailmasõda kõiguvad tugevasti — mõni allikas räägib käputäiest peredest, teine kuni kahest tuhandest inimesest, kellest suur osa lahkus pärast 1918. aastat. 1920. aastatel elas tatarlasi Tallinnas, Narvas, Jõhvis ja Rakveres kokku paarsada; 1934. aasta rahvaloendus luges Eestis 170 moslemit, kellest 166 olid tatarlased.
Eesti Vabariik andis kogukonnale õigusliku kodu: 18. mail 1928 registreeriti Narva Muhamedi Kogudus (nime muudeti 1937) ning Tallinna Muhamedi usuühing kogukonna enda ajaloo järgi 1940. aastal (Wikipedia annab aastaks 1939). Palvelad tegutsesid Raua ja Sube tänaval imaam Adiatulla Minahztetini käe all; Tatari Kultuuriselts korraldas kooskäimisi, muusikat ja väljasõite Soome hõimlaste juurde ning pühapäevakoolides õpetati lastele tatari keelt, ajalugu ja usu aluseid. Jõukaim kaupmees Sibgadulla Mähdejev (1863–1939), keda kutsuti „tatarlaste kuningaks”, rahastas tatari kalmistu rajamist Tallinna. Kui imaam Alimdžan Idris 1934. aastal Eestit külastas, kiitis ta, et vabariigi põhiseadus annab vähemusrahvustele eestlastega võrdsed õigused. Kogukonna enda mälus on esimese vabariigi aeg püsinud ajajärguna, mil sai rahus elada, tööd teha ja kombeid au sees hoida.
Kõrvuti kogudustega tekkisid kultuuriseltsid. 28. septembril 1928 loodi Narva Tatari Kultuuri Selts (asutaja Veliulla Fetkullin); Tallinnas tegutses Tatari Kultuuriselts, mille juhatuse moodustasid kogukonna auväärsed mehed. Seltsid korraldasid koorilaulu (nii vanemate meeste kui noorte koor), näidendeid, muusikaõhtuid ja väljasõite Soome tatarlaste juurde ning pidasid suvekoole Narva-Jõesuus — viimane suur kokkutulek toimus seal 1939. aasta suvel.
Sõda ja NSVL okupatsioon
Okupatsioonivõim saatis mõlemad kogudused 1940. aastal laiali ning 1944. aasta lahingutes hävis Narva koos kogukonna sealse keskusega. Sõjajärgne raskuskese nihkus Tallinna. NSVL okupatsiooni ajal kasvas tatarlaste arv Eestis sisserändega.
Tänapäev
Tänapäeval tähistavad ajaloolised Eesti tatarlased eesti pühasid — igaüks vastavalt sellele, kuidas usukombestik on tema peres säilinud või muutunud.
2011. aasta rahvaloenduse järgi elas Eestis 1993 tatarlast, neist 1012 Tallinnas — linnas, kust kogukonna Eesti lugu kunagi algas. Tegutsevad Tatari Kultuuri Selts, Narva Tatari Kultuuriselts ja Eesti Tatariselts Altõn; tatarlased on ka Eesti islami koguduse rajajad. Need seltsid ja teised tatari liidud esindavad siiski pigem kaasani tatarlaste huve; Eesti Tatarlaste Liit seevastu keskendub ainult ajaloolistele Eesti tatarlastele ja nende mišäri pärandile, tehes erandeid üksnes juhatuse otsuse alusel. Ajalooliseks Eesti tatarlaseks peab Liit inimest, kelle tatari perekond jõudis Eestisse enne NSVL okupatsiooni, ning seab oma ülesandeks selle kogukonna ajaloo, keele ja kommete hoidmise. Liidu ülesannete hulka kuulub ka ajalooliste Eesti tatarlaste esindamine ja mälestamine seoses vana muhameedlaste surnuaiaga ning koostöö Eesti Ajaloomuuseumiga selle ajaloo arhiveerimiseks.
Tatarlaste seas ei eristata endiselt mišäri päritolu isikuid, mistõttu täpset mišäri tatarlaste arvu pole võimalik välja tuua — eri tatari rühmi rahvaloendustel lahku ei lööda. Teadaolevalt on Eestis alles jäänud vaid mõni mišäri tatari keele kõneleja. Nad töötavad selle nimel, et mišäri keel päästa: täiendavad seda uudissõnadega ning vanemate türgi, kõptšaki ja kuumeni keeltega. Sellega tegeleb Eesti Tatarlaste Liit, kes esindab ajalooliste Eesti tatarlaste järglasi.
Arvud ja üksikasjad põhinevad allpool loetletud allikatel; varasemate perioodide hinnangud on allikati erinevad ja esitatud siin ettevaatusega.
Vaata ka
Me oleme Eesti mišär tatarlased
Allikad: Wikipedia „Islam in Estonia“ ja „Eesti tatarlased“ (et.wikipedia.org); R. Ringvee jt uurimused Eesti tatarlaste kohta; Springer „Horsemeat in the culinary traditions of the Mishär Tatar diaspora“ (2020). Päritolukülad: Suomen tataarit (fi.wikipedia.org); Finnish Tatars, Aktuk, Krasnooktyabrsky District (en.wikipedia.org); Medyana (Wikidata). D. Ahmetov ja R. Nisamedtinov, „Tatarlased“ — Eesti rahvaste raamat (Tallinn, 1999), 449–452; T. Abiline ja R. Ringvee, „Estonia“ — Muslim Tatar Minorities in the Baltic Sea Region (Brill, 2016), 105–127.
Vaata ka: Tatarlaste elu Tsaari-Venemaal.