Eesti tatarlaste kogukond Eesti Vabariigis (1918–1940)
Eesti tatarlased on peamiselt mišäri tatarlased, kes rändasid Eesti aladele alates 19. sajandi teisest poolest, enamjaolt kaupmeestena. Kahe maailmasõja vahelisel Eesti Vabariigi ajal (1918–1940) õitses nende kogukond — eriti Narvas ja Tallinnas, aga ka Tartus ja Rakveres. See oli haruldane kultuuriline nähtus luterlikus ja eestikeelses keskkonnas.
Kogukonna kujunemine
Tatari kogukond Eesti aladel tekkis pärast Põhjasõda: Vene sõjaväeteenistusest vabanenud tatarlased jäid siia elama. 18. sajandil, kui Tallinn oli Vene sõjalaevastiku tugipunkt, ostsid paljud teenistusest vabanenud mereväelased krunte Tatari, Sakala, Liivalaia ja lähedaste tänavate piirkonda — sellest jäi Tallinna Tatari tänava nimi. Püsiv kaubanduskogukond tekkis aga pärast pärisorjuse kaotamist Venemaal 1861. aastal, mil liikumisvabaduse saanud talupojad hakkasid kaubitsema; Eestisse saabusid tatarlastest kaupmehed.
Zinätulla Säifulla (Seifullin) perega Narvas 1920. aastatel. Foto: Tallinna Linnamuuseum.
Narva kogukonna hoone, endine Põhja-Eesti pank, postkaardil. Teisel pool postkaarti on säilinud tempel, kus on kirjas "Narva Muhamedi Kogudus".
Kaupmehed
Üks esimesi oli kaupmees Zäkir Zäkeri (Zakir Zakerov), kes saabus Nižni-Novgorodi lähedalt Tallinna 1870. aastatel ja töötas end edukaks ettevõtjaks. Kaupmehed võtsid kodukülast õpipoisse, kellele õpetati kauplemist ja vene keelt. 1930. aastate Tallinna tuntumad tatari äripidajad olid karusnahakaupmees Sibgadulla Mähdejev (kauplus Gonsiori tänaval), pitsikaupmees Umiar Zarip (kauplus Sauna ja Väike-Karja tänava nurgal) ning karusnahakaupmehed Hairulla Mähdejev (pärast eestistamist Mehdi) ja Fateh Zakerov.
Sibgadulla Mähdejev, „tatarlaste kuningas“
Auväärseim ja rikkaim Tallinna tatarlastest oli karusnahakaupmees Sibgadulla Mähdejev, keda hüüti „tatarlaste kuningaks“. Ta sündis 1863. aastal Nižni-Novgorodi kubermangus ja saabus Tallinna 1885. aastal. Ta kauples hinnaliste karusnahkade, vaipade ja kalliskividega ning oli juba tsaariajal väga jõukas. Mähdejev oli siinse koguduse aktiivne toetaja: 20. sajandi algul rajas ta Tallinna Siselinna kalmistu kõrvale tatarlaste surnuaia, ümbritses selle kiviaiaga ja lasi sinna sepistada uhke, poolkuudega kaunistatud raudvärava. Kui Mähdejev 1939. aastal suri, teatasid Eesti lehed: suri tatarlaste kuningas.
„Tatarlaste kuninga matus“: Sibgadulla Mähdejevi matus, Uudisleht 14.04.1939. Foto: Tallinna Linnamuuseum.
Nimed ja nende päritolu
Ajaloodokumentides esinevad Eesti tatarlaste nimed sageli venestatud kujul — vene lõppudega -ov, -ev või -in. Nende algupärane kuju on aga tatari-araabia. Kogukonna oma pärimuses ja näitustel (näiteks Narva lossi näitusel) kasutatakse nimesid tatari kujul; ka siin on eelistatud algupäraseid nimekujusid, venestatud kuju sulgudes.
Säifulla (doc. Seifullin) — Arabic Sayf Allah, 'the sword of God'. E.g. the merchant Zinätulla Säifulla.
Zäkir Zäkeri (doc. Zakir Zakerov) — the name Zäkir comes from the Arabic dhikr (the repetition of God's names or prayers on prayer beads). The sound dh (like English th) did not exist in Tatar and became z. The name also echoes that of the prophet Zachariah.
Adiätulla (doc. Adiatulla) — from adät ('custom, tradition'; of Arabic origin, tied to the notions of hadith and sunnah, which Sunni Muslims — including the Tatars — follow) and ulla (= Allah). Roughly 'follower of God's traditions'.
Ähmät Hajreddin (doc. Ahmed Haerdinov) — a name of Arabic origin (Ähmät = Ahmad).
Mähdi (doc. Mähdejev) — according to community tradition, Sibgadulla Mähdejev's surname derives from the name Mähdi (al-Mahdi, an important figure in Islam).
Palvesõnavara. Täspe (araabia tasbih) on palvehelmed, millega loetakse zäkirit — looja nimede kordamist teatud arv kordi. Paastukuu lõpupüha on araabia keeles Eid al-Fitr, tatari keeles Uraza bäiräm.
Rahvaarv
1934. aasta rahvaloenduse andmetel elas Eestis 170 islamiusulist, kellest 166 olid tatarlased. Kogukond ise pidas õigemaks arvu umbes 180, kellest pooled elasid Narvas ja pooled Tallinnas.
Usuelu
20. sajandi algul üüris kogukond usupühade ja palvuste jaoks ruume Tallinna tuletõrjemajas praeguse Viru väljaku ääres. Narva Muhamedi Kogudus registreeriti 18. mail 1928 ja registreeriti 1937. aastal ümber Narva Muhamedi usuühinguks; Tallinna Muhamedi usuühing registreeriti 13. märtsil 1940. Narvas kohandas kogukond usukeskuseks endise Põhja-Eesti Panga hoone. Tallinnas juhtis usuelu mulla Adiatulla Minahztetin, kes elas Mähdejevi majas Raua tänav 57; ühispalvused toimusid Raua 57 ja Sube tänava sauna (Sube 4) teisel korrusel. Mulla ülesanne oli juhtida reedeseid palvusi, panna lastele nimesid, viia läbi abielutseremooniaid ja matta lahkunuid.
Tuletõrjemaja Vene turu ääres, kus moslemid 20. sajandi algul palvusi pidasid. Foto: Tallinna Linnamuuseum.
Narva kogukonnahoone
Narvas elas ligikaudu pool Eesti tatari kogukonnast. Narva Muhamedi Kogudus registreeriti 18. mail 1928 ja nimetati 1937. aastal ümber Narva Muhamedi usuühinguks. Usu- ja kogukonnakeskuseks kohandas kogukond endise Põhja-Eesti Panga hoone, kus peeti palvusi ja koguneti — see oli Narva tatarlaste elu süda kuni Teise maailmasõjani.
Teise maailmasõja pommitamises (1944) hävis hoone koos suure osa Narva vanalinnaga. Erinevalt paljudest teistest Euroopa linnadest ei lubanud Nõukogude okupatsioonivõim Narvat üles ehitada, vaid lammutas säilinud vanalinna ega lasknud endistel elanikel naasta. Kogukonnahoonet ei taastatud kunagi; paljud Narva tatarlased kolisid Tallinna ja Rakverre, mis kiirendas kogukonna kadumist.
Tallinna tatari kalmistu
20. sajandi algul rajas karusnahakaupmees Sibgadulla Mähdejev Tallinna Siselinna kalmistu kõrvale tatarlaste surnuaia. Ta ümbritses selle kiviaiaga ja lasi sinna sepistada uhke, poolkuudega kaunistatud raudvärava. Kalmistu oli Tallinna tatari kogukonna oma matmispaik, kus lahkunud maeti islami kombe kohaselt näoga Meka poole. Madalat, jõe lähedal asuvat kalmistut hoidis kuivana drenaažisüsteem.
Nõukogude okupatsiooni ajal kalmistu hävitati. Tallinna pommitamises sai drenaaž kahjustada ning okupatsioonivõim ei lubanud seda parandada — maa oli võõrandatud ja võimul olid sellega teised plaanid —, lastes kalmistul pidevalt üle ujutada, kuni see muutus poriseks. Selle asemel pakuti krunte Liiva kalmistul ning tatari kogukond pidi oma lahkunud sugulased ise välja kaevama ja ümber matma — mõned pidid luid vahepeal keldris hoidma. Vanematel tatarlastel on sellest traumeerivad mälestused. Vana kalmistu peale ehitati autobaas; see asub praeguse pronkssõduri monumendi läheduses.
Kultuuri- ja seltsielu
Tatarlaste seltsielu oli aktiivne. Tegutses Tatari Kultuuriselts, mille juhatuse moodustasid auväärsed tatari mehed. Peeti koosviibimisi, kus mängiti tatari muusikat, tantsiti ja lauldi väga palju; tegutsesid vanemate meeste koor ja noorte koor. Kultuuriselts korraldas väljasõite Soome, kus elas samuti suur tatari kogukond. Viimane suur Eesti tatarlaste kokkutulek toimus 1939. aasta suvel Narva-Jõesuus, kus olid esindatud peaaegu kõik Eesti tatarlased. Mähdejevi majas Raua 57 tegutses pühapäevakool, kus lastele õpetati tähestiku kõrval islami aluseid ning tatari ajalugu ja kultuuri. Omavahel suheldi tatari keeles ja kodudes leidus tatarikeelset kirjandust.
28. septembril 1928 loodi Narva Tatari Kultuuri Selts; selle asutaja oli Veliulla Fetkullin.
Eesti tatarlased teelauas 1930. aastatel. Foto: Tallinna Linnamuuseum.
Eluolu 1930. aastatel
Tatarlased käisid tihedalt läbi, eriti pühade ajal. Kõrvuti islami kuukalendriga kasutati kristlikku kalendrit ning lisaks islami pühadele tähistati ka jõule ja lihavõtteid — kuuske tuppa ei toodud, kuid tehti kingitusi ja värviti mune. Islami nõuet almuste andmise kohta täideti raha või riietega, vaesemaid kutsuti sööma ja kustutati nende võlgu. Kodud ei erinenud oluliselt eestlaste omadest: seintel vaibad, aukohal samovar, teed joodi palju; koraan asetses ruumis aukohal. Sealiha ei söödud; palju söödi hobuseliha, millest tehti ka vorsti. Tatarlased abiellusid reeglina oma rahvuskaaslastega; segaabielud olid haruldased. Naised enamasti tööl ei käinud ja abielulahutusi enne Teist maailmasõda ette ei tulnud.
Narva tatarlased Siivertsi kalmistul usupühal 1920. aastatel. Foto: Tallinna Linnamuuseum.
Vabadus ja lojaalsus Eestile
Ajaloolane Toomas Abiline on dokumenteerinud, et tatarlased nautisid oma aja kohta väga liberaalset keskkonda, kus nende kultuur, keel ja kombed said säilida ja isegi õitseda. Eid al-Fitri palvusel Narvas palvetati 1936. aastal Eesti valitsuse eest.
Volga tatarlasest imaam Alimdžan Idris, kes külastas Eestit ja õpetas siinsetele tatarlastele araabia keelt, imestas kohaliku kogukonna hea olukorra üle. Oma 1934. aasta pöördumises kohalike tatarlaste poole ütles ta:
Te elate nüüd Eestis. Eesti Vabariigi praegusel valitsusel pole mingit seost endise tsaari-Venemaa ega praeguse Nõukogude Venemaaga, kus moslemid olid ja on teisejärgulised kodanikud. Eesti Vabariigi põhiseadus annab vähemusrahvustele samad õigused, mis on põliselanikelgi, ning valitsus ja teised täidesaatvad võimud on seda põhimõtet järginud. Pole ühtegi moslemit, kes saaks kurta, et valitsus on nende vastu ülekohut teinud. Pidage Eesti Vabariiki oma riigiks!
Narva linnavalitsuse tunnistus (1934): Eesti Vabariik kinnitab tatari perekonna Eesti kodakondsust ja Narvas elamise õigust.
Välis-Eesti tatarlased ja Soomepoisid
Teise maailmasõja ja okupatsiooni ajal põgenes osa Eesti tatarlastest läände. Nende järeltulijaid, kes lõimusid pagulas-eesti kogukondadega Rootsis, Ameerika Ühendriikides ja Austraalias, nimetatakse välis-eesti tatarlasteks; erinevalt kodumaale jäänud kogukonnast, mis okupatsiooni all hääbus, said nad vabaduses oma tegevust jätkata.
Kolm Eesti tatarlast teenisid Jätkusõjas Soome sõjaväes ja on tuntud Soomepoistena: Ibrahim Zarip (Soome merevägi, hiljem Rootsi ja Ameerika Ühendriigid), Ahmed Haerdinov ja Rafik Moksanov (hiljem Kanadas Raffi Moks). Pärast sõda pidid Soome põgenenud sageli edasi liikuma, sest Soome ja Nõukogude Liidu vahelises rahulepingus oli klausel „Nõukogude Liidu inimeste“ tagastamiseks.
Eksiilis panustasid välis-eesti tatarlased pagulas-eesti kogukondadesse ja teevad seda tänini. Ibrahim Zarip oli Rootsi esimese moslemiorganisatsiooni kaasasutaja (1949), tegutses koos Johannes Mihkelsoni ja Gustav Suitsuga Eesti Sotsialistliku Partei Välismaa Koondises Nõukogude okupatsiooni vastu ning aitas korda ajada New Yorgi Eesti Maja dokumendid 1992. aasta ESTO jaoks; Umugulsum Zarip töötas arstina New Yorgis, sealhulgas veteranide haiglates; üks Soomepoiss sai Kanadas eksiil-eesti skautide skautmastrina vabaduse sümboliks. Välis-Eesti tatarlased käivad regulaarselt Eesti laulupidudel, reisides kohale üle maailma.
Kogukonna lõpp
See õitseng lõppes 1940. aasta Nõukogude okupatsiooni ja Teise maailmasõjaga. Okupatsiooni all hääbusid kogukond ja kultuur — protsess, mida on tervikuna kirjeldatud artiklis „Ajalooliste Eesti tatarlaste kultuuriline genotsiid“. Peamised kaotused olid järgmised.
Keeld organiseeruda ja keele hääbumine
Kultuuri- ja rahvuslikud organisatsioonid keelati, mis võttis ära võimaluse keelt säilitada. Venemaal surus Stalin tatari kogukonnale peale kirillitsa kirja, mistõttu Eesti tatarlased pidid üle minema kirillitsas materjalile — erinevalt Soome tatarlastest, kes säilitasid ladina kirja. Oma materjali polnud võimalik olulisel määral toota ning tatari keele kasutus vähenes lõplikult.
Assimilatsioon
Eesti tatarlased jäid enamasti ellu eestlastega tihedalt sulandudes, kaotades sidemed tatari pärandiga; paljud muutsid oma nimed eestipäraseks. Mõned vanemad tatarlased keelduvad siiani tatari keelt rääkimast või oma tausta tunnistamast. Tatarofoobia on Venemaal ja venekeelsetes kogukondades endiselt aktiivne.
Vaata ka
Vaata ka: Eesti Sotsialistliku Partei Välismaa Koondis (ESPVK).
Allikad: Toomas Abiline, „Eesti moslemitel on sõjaeelsest Eesti Vabariigist parimad mälestused“ (Postimees, 21.03.2025); Islam Eestis, Soome tatarlased; perekonna pärimus.