28. september 1939: Surmatants kahe kuradi vahel saatana pilgu all
28. septembril 1939 toimusid Moskva Kremlis peaaegu üheaegselt kaks läbirääkimist, mis mõlemad viisid Eesti Vabariigi hukuni: Nõukogude Liidu ja natsi-Saksamaa vaheline piiri- ja sõprusleping ning Nõukogude Liidu surve all sõlmitud Nõukogude–Eesti vastastikuse abistamise leping (nn baaside leping).
„Surmatants“, autor Bernt Notke (15. sajand), Tallinn (Niguliste kirik, Eesti Kunstimuuseum).
Eellugu: rahu paberil, sõda põranda all
Moskva käekiri oli tuttav juba kaks aastakümmet enne 1939. aastat. Kohe pärast Tartu rahu asus Nõukogude Venemaa lepingut põranda all õõnestama: diplomaatilise posti ja passide kaitse all toodi Eestisse relvi, propagandat ja löögirühmade organisaatoreid; 1924. aastal tabati 149-liikmeline löögirühm ning 1. detsembril 1924 üritas Moskva Eesti valitsust relvajõul kukutada. Riigipöördekatse suruti maha mõne tunniga, kuid muster — rahu paberil, sõda põranda all — jäi. 1939. aastal astus sama käekiri avalikule lavale. (Karl Selteri tunnistuse põhjal, Lituanus 2/1968.)
Taust
23. augustil 1939 kirjutasid Nõukogude Liit ja natsi-Saksamaa alla Molotovi–Ribbentropi paktile, mis jagas Ida-Euroopa mõjusfäärideks; Balti riigid langesid Nõukogude Liidu sfääri. Pärast Poola ühist purustamist saabusid septembri lõpus Moskvasse korraga kaks delegatsiooni.
Kaks delegatsiooni
Saksa poolel viis Joachim von Ribbentrop läbi läbirääkimised, mille tulemuseks oli Saksa–Nõukogude piiri- ja sõprusleping. Eesti poolel juhtis delegatsiooni välisminister Karl Selter; Nõukogude poolelt allkirjastas lepingud välisrahvakomissar Vjatšeslav Molotov.
Eesti ja Saksa delegatsioon kohtusid
Mõlemad delegatsioonid saabusid Moskvasse 27. septembril. Eesti delegatsiooni protokolli järgi vahetas Nõukogude personal lennujaamas veel haakristilippe Eesti lippude vastu, kui Eesti lennuk maandus — haakrist tuli alla ja Eesti trikoloor läks üles samadel lipumastidel sama tunni jooksul.
Kõige selgem dokumenteeritud kokkupuude on Selteri protokollis. Kui Selter oma kaaskonnaga Molotovi erakabinetist ooteruumi väljus, seisis seal Ribbentrop oma delegatsiooniga: Selter surus kätt Ribbentropi, Gaussi ja teistega, ning suursaadik August Rei vahetas viisakusi Saksa Moskva-suursaadiku krahv Schulenburgiga. See on otsene esmakäeline tõend, et kaks delegatsiooni polnud mitte üksnes samas linnas, vaid samas eeskojas viisakusi vahetamas — samal ajal kui üks leping loovutas Eesti Nõukogude sfääri ja teine võttis tegelikkuses ära tema iseseisvuse.
Samal ajal jagasid sakslased ja venelased Poolat
Sakslaste enda dokument kinnitab selle õhtu käiku. Riigisekretär Andor Hencke paberite hulgast leitud „Ribbentropi teise Moskva-visiidi ajakava“ (avaldatud Saksa välisministeeriumi arhiivi kogumikus „Nazi-Soviet Relations 1939–1941“, 1948) loetleb 28. septembri kohta:
Kõnelused kell 15–18.30. Õhtusöök Kremlis. Üks vaatus balletti („Luikede järv“); Stalin pidas samal ajal läbirääkimisi lätlastega. Kõnelused jätkusid keskööl. Allkirjastamine kell 5 hommikul.
Saksa protokollija kirjutas „lätlastega“ — kuid Läti delegatsioon jõudis Moskvasse alles 2. oktoobril. Sel ööl oli Kremlis pressimise all Eesti delegatsioon: Selter kirjutas „vastastikuse abistamise“ paktile alla just tolle südaöö paiku. Sakslaste ajakava jäädvustab niisiis tahtmatult ka teise poole: samal ajal, kui külalised vaatasid „Luikede järve“, jättis Stalin balleti vahele ja pidas ise kõrvalsaalis läbirääkimisi Eesti delegatsiooniga — surudes väikeriigile peale baaside lepingut —, et siis keskööl sakslaste juurde laua taha naasta.
Kui Eestit Moskvas survestati, jagasid Saksa ja Nõukogude väed samal ajal Poolat ning said omavahel sõbralikult läbi. 22. septembril 1939 toimus Brest-Litovskis Saksa ja Nõukogude vägede ühine sõjaväeparaad: kindral Heinz Guderian ja brigaadikindral Semjon Krivošein vaatasid rivistusi koos ühiselt platvormilt, tähistades linna üleandmist Saksa vägedelt Punaarmeele Molotovi–Ribbentropi pakti salajase demarkatsioonijoone järgi. See on ainus dokumenteeritud Saksa ja Nõukogude vägede ühisparaad Poola jagamise ajal.
Vastuolu on terav: samal ajal kui kaks agressorit Poolas sõbralikult maad jagasid ja koos paraadi vaatasid, sundisid nad Moskvas oma ohvreid alistuma. Just see tabab natsi–nõukogude partnerluse olemust selle kõrgpunktis — soojus kahe agressori vahel ja sund ohvrite suunas, lavastatuna samades hoonetes samadel päevadel.
Surve
Karl Selter oli Moskvasse meelitatud kaubanduslepingut sõlmima — selle läbirääkimised olid äsja lõpule viidud —, kuid kohapeal osutus tegelik eesmärk hoopis teiseks. Läbirääkimised olid algusest peale sunniviisilised. 24. septembril esitas Molotov Selterile ultimaatumi, nõudes vastastikuse abistamise pakti Nõukogude baasidega. Survet saatsid mereblokaad Eesti ranniku ees, Nõukogude lennukite ülelennud ja vägede koondamine piirile. Selter osutas vastupanu ning Stalin sekkus isiklikult, vähendades nõutud garnisoni 25 000 mehele — arv, mis sai lepingus lõplikuks. Eesti loovutas mere- ja lennubaasid Saaremaal ja Hiiumaal ning Paldiskis.
Surve ajajoon:
September 1939 (algus) — Nõukogude Liit koondab väed Eesti piirile ja kehtestab mereblokaadi ranniku ees.
24. september 1939 — Selter saabub Moskvasse kaubanduslepingu ettekäändel; Molotov esitab kohe nõude Nõukogude sõjaväebaasidele Eestis ja ähvardab jõu kasutamisega.
26.–27. september — Nõukogude lennukid rikuvad Eesti õhuruumi; teises läbirääkimiste voorus nõuab Molotov 35 000-mehelist garnisoni.
28. september 1939 (kesköö) — baaside leping allkirjastatakse (garnison lõpuks 25 000 meest) ja Nõukogude väed võetakse piiril rünnakuvalmidusest maha. Samal päeval, samas Kremlis, sõlmivad Nõukogude Liit ja natsi-Saksamaa sõprus- ja piirilepingu.
30. september – 10. oktoober — sama surve suunatakse naabritele: Läti leping 5. oktoobril, Leedu leping 10. oktoobril.
18. oktoober 1939 — Punaarmee üksused sisenevad Eesti baasidesse.
16. juuni 1940 — Nõukogude Liit esitab uue ultimaatumi (vastamistähtaeg 8,5 tundi); järgneb Eesti täielik okupeerimine.
Kahe delegatsiooni erinev kohtlemine
Kahe delegatsiooni kohtlemine oli täielik vastand. Saksa delegatsiooni võeti vastu suure pidulikkusega: lennujaamas ootasid auvahtkond ning haakristi ja sirbi-vasara lipud, delegatsioon majutati endisesse Austria saatkonda, Kremlis peeti õhtusöök, käidi Bolšois vaatamas „Luikede järve“ vaatust ning tõsteti tooste Saksa–Nõukogude sõprusele; Ribbentrop tundvat end Kremlis „nagu vanade parteikaaslaste seas“.
Eesti delegatsiooni koheldi seevastu avaliku surve ja ähvarduste all: ultimaatum, mereblokaad, ülelennud ja vägede koondamine piirile. Stalin oli Selteri sõnul „väga vaoshoitud, külm ja pretensioonikas“ ning kordas nõudmisi sõnadega „ärge sundige meid otsima muid võimalusi Nõukogude Liidu julgeoleku tagamiseks“. Sama Nõukogude juhtkond kostitas ühte agressorit ja sundis alistuma tema ohvrit — samades hoonetes samadel päevadel.
Allakirjutamised
Eesti leping allkirjastati Kremlis 28. septembri kesköö paiku (Molotov ja Selter). Saksa–Nõukogude leping allkirjastati umbes viis tundi hiljem, 29. septembri varahommikul kella 5 paiku, kuid kuupäevastati 28. septembriga. Eesti leping ratifitseeriti Tallinnas 4. oktoobril 1939.
Algusest peale
Pakti ületati kohe algusest peale. 2. oktoobril 1939 saabus Tallinna Nõukogude sõjaväedelegatsioon pakti elluviimist kavandama — eesotsas armeekomandör Meretskovi (Leningradi sõjaväeringkonna ülem) ning Isakovi, Pavlovi, Ptuhhini ja Tjuriniga. Eesti delegatsiooni esimeheks määras president välisminister Karl Selteri — sama mehe, kes oli nädal varem Moskvas paktile alla kirjutanud; sõjaväelisi läbirääkijaid juhtis kindralleitnant Nikolai Reek. Eesti üllatuseks nõudis Nõukogude pool baase ka väljaspool paktis kokku lepitud kohti (Hiiumaa, Saaremaa ja Paldiski): Punaarmee baase Paides ja Valgas ning lennuvälju Kesk- ja Lääne-Eestis.
Eesti saatis oma Moskva saadiku Molotovi jutule palvega anda delegatsioonile pakti tekstile vastavad juhised. Molotov, Staliniga nõu pidanud, loobus Paidest ja Valgast — kuid mitte Haapsalust ega Lääne-Eesti lennuväljadest, põhjendusega, mis on dokument omaette: pakti kolmas paragrahv näeb baasid ette „ainult teatud kohtades Eesti territooriumil”, „ent seal pole öeldud, et lennuväljad ei võiks paikneda mujal Eestis”. Teisisõnu: pakt tähendas seda, mida Moskva parasjagu tahtis, et see tähendaks. Eesti pidi ka neile uutele nõudmistele järele andma.
Ja samal nädalal töötas teine kurat: 7. oktoobril 1939 — päev pärast Hitleri kõnet, milles ta teatas kokkuleppest Moskvaga tuua „kõik idasakslased koju Reichi” — saabusid Berliini välisministeeriumi esindajad Tallinna korraldama baltisakslaste ümberasumist (Umsiedlung). Enamik Eesti kodanikest sakslasi järgis „füüreri kutset”, paljud vastu tahtmist — suur osa poleks üldse läinud, kui Nõukogude oht poleks ähvardanud kogu Baltikumit. Kaks kuradit tantsisid taktis. (Selle peatüki allikas: välisminister Karl Selteri tunnistus, tõlgituna avaldatud ajakirjas Lituanus 2/1968.)
Tagajärjed
Baasid võimaldasid Nõukogude Liidul riigi 1940. aasta juunis üle võtta. 14. juunil 1941 küüditati Eestist Siberisse umbes 10 000 inimest, nende seas üle 7000 naise, lapse ja vanuri; vähem kui pool küüditatutest naasis kunagi koju.
Dekreedi sõnul sihtis küüditamine „endisi suurmaaomanikke, kaupmehi, vabrikante” — omava ja ettevõtliku kihi tahtlik kõrvaldamine, osa Eesti majanduse hävitamisest okupatsiooni ajal.
Küüditamine toimus ajal, mil natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liit tegid veel koostööd — Molotovi–Ribbentropi pakt oli endiselt jõus. Alles kaheksa päeva hiljem, 22. juunil 1941, murdis natsi-Saksamaa operatsiooniga Barbarossa pakti ja reetis Nõukogude Liidu.
Eestlased on olnud orjad 700 aastat — sakslased, rootslased, taanlased, poolakad, tsaari-Venemaa. Aga aastatel 1940–1941 tegid nõukogude venelased Eestile rohkem kahju, kui 700 aastat orjust eales oli teinud.
— Johannes Tõrs, Vabadusvõitluse muuseumi asutaja (isiklik intervjuu, juuni 2026)
„Näita mulle, kes on sinu sõber, ja ma ütlen, kes sa oled“
See vana ütlus tabab 28. septembri 1939 tuuma. Samal päeval ja samas Kremlis, kus Eestit sunniti „vastastikuse abistamise“ lepingut allkirjastama, kirjutas Nõukogude Liit natsi-Saksamaaga alla Saksa–Nõukogude piiri- ja sõpruslepingule. „Sõprus“ oli lepingu ametlik nimi. Sel päeval valis Nõukogude Liit oma sõbraks Hitleri Saksamaa — kaks totalitaarset suurriiki jagasid Euroopat kui liitlased.
Sõprade järgi tuntakse riiki. Eesti ei olnud sel laual sõber, vaid ohver: Eesti delegatsioon surus kätt nii Molotovi kui Ribbentropiga ning Eesti viimased vabaduse hetked möödusid sõna otseses mõttes nende kahe mehe vahel, Stalini pilgu all. Kui riigi sõber on agressor, ei ole ta ise vabastaja ega kaitsja — ükskõik, mida hiljem väidetakse. Nõukogude Liidu tolle päeva sõber ütleb tema olemuse kohta rohkem kui ükski hilisem loosung.
Vt ka: „Kremli kirjad: kolme liidri kirjavahetuse psühholoogia“ — kirjavahetus, milles selle päeva saak sammhaaval legitimeeriti.
Allikakriitika
Kaks üksikasja väärivad ettevaatust. Saksa ajakava märkus, et Stalin „pidas vahepeal läbirääkimisi lätlastega“, on eksitus: Läti delegatsioon kutsuti Moskvasse alles 30. septembril ja Läti leping sõlmiti 5. oktoobril. Delegatsioon, kelle juurde Stalin 28. septembril käis, oli Eesti oma. Samuti peavad ajaloolased Molotovi poolt eestlastele ettekäändena esitatud „Metallisti“ uputamist lavastatud või väljamõelduks.
Vaata ka: Mida õpetatakse tavalisele venelasele ajaloost.
Vaata ka: Bernt Notke „Surmatants”.
Allikad: Nõukogude–Eesti vastastikuse abistamise leping (28.09.1939), Saksa–Nõukogude piiri- ja sõprusleping (28.09.1939), Brest-Litovski ühisparaad (22.09.1939), juuniküüditamine (14.06.1941), 1939. aasta Nõukogude–Eesti läbirääkimiste protokollid (Selter–Piip). Vt ka: Karl Selteri tunnistus ja Kremli läbirääkimiste protokollid (24. ja 27.–28. september 1939) — Tõnu Parming, „Negotiating in the Kremlin: The Estonian Experience of 1939“ (Lituanus, 1968). Selteri enda tunnistus: „Testimony of Estonia's Foreign Minister Karl Selter“ (Lituanus, 1968). Ribbentropi tsitaat: Roger Moorhouse, „The Devils' Alliance: Hitler's Pact with Stalin, 1939–1941“ (2014). Ribbentropi tsitaat „nagu vanade parteikaaslaste seas“: Joachim von Ribbentrop, „Zwischen London und Moskau. Erinnerungen und letzte Aufzeichnungen“ (postuumselt 1953); tsiteeritud ka nt Claudia Weber, „Der Pakt“ (2019) ja Roger Moorhouse, „The Devils’ Alliance“ (2014). Ribbentropi teise visiidi ajakava: „Timetable of Ribbentrop’s Second Visit to Moscow“ (Hencke paberitest; frame 281527, serial 838), kogumikus „Nazi-Soviet Relations 1939–1941“ (USA välisministeerium, 1948) — vabalt loetav Avalon Projectis (avalon.law.yale.edu) ja ibiblio.org/pha/nsr. Ajakava dokument: avalon.law.yale.edu/20th_century/ns086.asp.
Pildid raamatust
