Tartu rahu
Tartu rahu (2. veebruar 1920) oli rahuleping Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel, mis lõpetas Eesti Vabadussõja (1918–1920) ja andis Eestile tema esimese de jure rahvusvahelise tunnustuse. Nõukogude Venemaa loobus lepingus „igaveseks ajaks” kõigist õigustest Eesti rahva ja maa üle. Rahu on Eesti riigi „sünnitunnistus” ja riikliku järjepidevuse õiguslik nurgakivi. Ühtlasi oli see esimene leping, milles mõni riik üldse tunnustas nõukogude valitsust.
Tartu rahulepingu allakirjutamine 2. veebruaril 1920; laua taga istub Nõukogude Venemaa delegatsiooni juht Adolf Joffe lepingut allkirjastamas (Armin Lomp (1883–1936); avalik omand; Wikimedia Commons)
Taust: Vabadussõda
Eesti kuulutas iseseisvuse välja 24. veebruaril 1918. Sõda algas 28. novembril 1918, kui Punaarmee ründas piirilinna Narvat; aasta lõpuks jõudis pealetung Tallinnale umbes 34 km lähedale. 1919. aasta jaanuari alguses pöördus sõjaõnn: Eesti vägi peatas punased ja alustas vastupealetungi 7. jaanuaril, vabastades Tapa, Narva ja Tartu, kasutades tõhusalt soomusronge. Otsustav oli välisabi — Soome saatis relvi ja umbes 3500 vabatahtlikku, Briti merevägi toimetas relvi ja andis suurtükitoetust. Eraldi ohu tõrjus baltisaksa Landeswehri vastu võidetud Võnnu (Cēsise) lahing 19.–23. juunil 1919 — seda tähistatakse Eestis võidupühana. Kurnav lõppfaas Narva all viis mõlemad pooled läbirääkimisteni; relvarahu jõustus 3. jaanuaril 1920.
Läbirääkimised
Kõnelused algasid Tartus 5. detsembril 1919. Eesti delegatsiooni juhtis välisminister Jaan Poska (liikmete seas Ants Piip, Julius Seljamaa, Jaan Soots). Nõukogude Venemaa delegatsiooni juhtis alguses Leonid Krassin, kuid pärast tema lahkumist sai juhiks ja peamiseks allakirjutajaks Adolf Joffe. Peamine vaidluskoht oli piir: venelased nõudsid algul poolt Virumaad ja kogu Petserimaad ning kõnelused olid kokkukukkumise äärel. Kulla summa määras Kreml, esitades selle pigem Eesti tunnustusena kui majandusarvestusena.
Allkirjastamine ja tingimused
Leping (20 artiklit) allkirjastati 2. veebruaril 1920 Tartus, ratifitseeriti ja jõustus ratifitseerimiskirjade vahetamisega Moskvas 30. märtsil 1920. Keskne artikkel: „Venemaa tunnustab tingimusteta Eesti riigi iseseisvust ja sõltumatust, loobudes vabatahtlikult ja igaveseks ajaks kõigist suveräänsetest õigustest Eesti rahva ja maa üle”. See oli maailma esimene Eesti de jure tunnustus — ühtlasi esimene leping, milles mõni riik tunnustas nõukogude valitsust.
Kuld: 15 miljonit kuldrubla (umbes 11,4 tonni kulda) maksti Eestile.
Optsioon: umbes 38 000 eestlast valis Nõukogude Venemaalt Eestisse ümberasumise.
Sõjavangide vahetus ja vara tagastamine.
Miks Nõukogude Venemaa lepingut vajas
1920. aastal oli Nõukogude Venemaa diplomaatiliselt isoleeritud ja Entente’i majandusblokaadi all. Tartu rahu oli talle strateegiliselt eluliselt vajalik, mitmel põhjusel:
Isolatsiooni murdmine. Moskva nägi rahu olulise tegurina diplomaatilise isolatsiooni ületamisel — see oli esimene leping, milles mõni riik üldse tunnustas nõukogude valitsust.
Aken läände. 16. jaanuaril 1920 otsustas Entente täieliku blokaadi lõpetada; see muutis Tartus kõneluste tooni, sest Eestist sai Nõukogude Venemaa majanduslik „aken Euroopasse” — kanal, mille kaudu müüa kulda ja kaubelda läänega blokaadist mööda.
Sõjaline vabadus. Rahu võimaldas likvideerida valge Loodearmee ja vabastada Punaarmee jõud teisteks kodusõja rinneteks (Denikini ja Poola vastu).
„Võrreldamatu võit lääne imperialismi üle.” — Lenin Tartu rahu kohta (Georg von Rauchi järgi).
Piir
Leping jättis Eesti poolele kaks ala ida ja kagu pool etnilist tuumikala (piir püsis 1944. aastani):
Narva-tagune (Eesti Ingeri riba Narva jõest ida pool, umbes 375 km²), sh Jaanilinna (Ivangorodi) kindlus — sõjatrofee ja puhvertsoon; rahvastik valdavalt venekeelne.
Petserimaa (Pihkva järvest edelas, umbes 1251 km²), sh Petseri linn ja klooster — setode ajalooline kodumaa.
Tähendus: sünnitunnistus
Tartu rahu on Eesti riigi „sünnitunnistus”, sest see oli iseseisvuse esimene de jure tunnustus. Kuna tunnustus oli „igaveseks”, käsitleb Eesti 1920.–1940. aasta ja 1991. aasta järgset vabariiki sama järjepideva riigina, mille okupatsioon üksnes ebaseaduslikult katkestas. Leping on selle järjepidevusdoktriini nurgakivi.
Rahu paberil, õõnestustöö tegelikkuses
Hilisem välisminister Karl Selter, kes töötas 1920–1927 sõjakohtu ja sõjaministeeriumi juures, tunnistas hiljem, et Moskva õõnestustöö algas kohe, kui rindel vaikseks jäi ja esimesed Nõukogude Venemaa ametlikud esindajad Eestisse saabusid. Diplomaatilise posti ja passide kaitse all toodi Eestisse propagandat, kompartei juhtnööre, relvi ning löögirühmade organisaatoreid; Nõukogude kaubandusesindusest Eesti sadamates — kus Eesti oli rahulepingu vaimus andnud soodustusi — kasvas Selteri sõnul „agitaatorite keskus ja võitlevate bolševike pesa”. Politsei avastas põrandaaluseid rakukesi üksteise järel, kuid lammutatute asemele tekkisid uued ja suuremad.
1924. aastal tabati löögirühm, mille 149 liiget anti sõjakohtu alla. Osa organisaatoreid tegutses diplomaatiliste passide kaitse all saatkonna või kaubandusesinduse töötajatena; teistele oli Moskva andnud tagatise, et vajadusel vahetatakse nad välja. Selleks hoidis Kreml alaliselt vangis teatavat arvu Venemaal elavaid või sinna sattunud eestlasi — vahetusfond, mille abil pääses ka surma mõistetud löögirühmade organisaator Bogdanov, kes oli politseiniku surmavalt haavanud.
Jõuproov tuli 1. detsembril 1924: Selteri tunnistuse järgi oli eelmisel ööl umbes 500 Venemaalt saadetud tänavavõitluse spetsialisti kutsunud salakoosolekutele ligi tuhat kaasajooksikut, kellest kedagi ei lastud enam koju. Kell 5.15 hommikul asuti ettekirjutatud lahingukäskude järgi vallutama valitsusasutusi ja raudteejaamu. Riigipöördekatse suruti maha mõne tunniga. Nõnda pidas Moskva rahu paberil ja sõda põranda all — sama käekiri, mis viis 1939.–1940. aastal lepingu avaliku rikkumiseni (vt Surmatants kahe kuradi vahel). (Allikas: Karl Selteri tunnistus, avaldatud ajakirjas Lituanus 2/1968.)
Rikkumine ja piiriküsimus
1940. aasta Nõukogude okupatsioon rikkus lepingut: Eesti sunniviisiline liidendamine NSVL-i toimus vastuolus „igavese” tunnustusega. Okupatsioonivõim lõikas piirialad Eestist lahti — 23. augustil 1944 anti Petserimaa ja Narva-tagune Vene NFSV-le (Petserimaa Pihkva oblastile, 1945. aasta jaanuaris Narva-tagune Leningradi oblastile). Pärast Nõukogude okupatsiooni lagunemist taotles Eesti algul Tartu rahu piiri, kuid Venemaa keeldus lepingule viitamast ja pidas piiriks nõukogudeaegset halduspiiri. 2005. aastal ratifitseeris Eesti parlament piirilepingu, lisades preambulisse viite Tartu rahule; Moskva luges seda territoriaalse nõude uksena ja võttis allkirja tagasi. 2014. aastal allkirjastati uus, viiteta leping, mis on siiani ratifitseerimata.
Mälestus
Tartu rahu on riikluse ja Vabadussõja võidu rahvussümbol; selle aastapäev, 2. veebruar, on tähtpäev. Jaan Poska suri vaid nädalaid pärast rahu (7. märtsil 1920) ja sai Eesti ajaloo esimese riikliku matuse, kus osales umbes 20 000 inimest. Leping allkirjastati Tartus, tänase Vanemuise tänava hoones.
Seos meie looga
Tartu rahuga rajatud Eesti Vabariigis elas ka Eesti tatari kogukond kahe maailmasõja vahel — koguduse, mošee ja kaupmeeste õitseng langes just sellesse iseseisvusaega. Sama okupatsioon, mis 1940 Tartu rahu rikkus, tabas hiljem ka Eesti vähemusi (vt Kommunistlikud kuriteod Eesti vähemuste vastu). Rahu järjepidevusdoktriin on põhjus, miks 1940–1991 on okupatsioon ja 1991 riigi taastamine, mitte loomine.
Vaata ka
Vaata ka: Eesti Sotsialistliku Partei Välismaa Koondis (ESPVK), Kersteni komisjon.
Allikad: Tartu rahu (Vikipeedia); Treaty of Tartu (Wikipedia); Tartu rahu — Välisministeerium; Tartu rahu ja Eesti idapiir — ICDS; Vabadussõda (Wikipedia); Jaan Poska (Wikipedia); Eesti–Venemaa piir (Wikipedia); Georg von Rauch, The Baltic States: The Years of Independence 1917–1940; Kuidas jõuti Tartu rahuni — ICDS.