Eesti tatari soomepoisid
Eesti tatari soomepoisid olid ajaloolise Eesti tatari (mišäri tatari) kogukonna liikmed, kes Teise maailmasõja ajal astusid vabatahtlikuna Soome relvajõududesse. Nagu tuhanded eestlased, eelistasid nad võidelda Nõukogude Liidu vastu pigem Soome kui Saksa okupatsioonivõimu mundris. 1943. aasta lõpus jõudis mitu Eesti tatarit Soome ning kolm neist — Ibrahim Zarip, Ahmed Haerdinov ja Rafik Moksanov — võeti Soome sõjaväkke. Nende arv oli väike, kuid nende lugu seob Eesti tatari kogukonna laiema soomepoiste liikumisega.
Soomepoisid — taust
„Soomepoisid” (soome keeles Suomen-pojat) oli üldnimi eesti vabatahtlikele, kes Teise maailmasõja ajal teenisid Soome relvajõududes. Esimesed neist põgenesid Eestist Soome juba 1939.–1940. aastal, et aidata hõimurahvast Talvesõjas; Jätkusõja ajal kasvas nende arv mitme tuhandeni. Hinnangud eestlaste koguarvule Soome vägedes kõiguvad allikate lõikes umbes 3000–3400 mehe vahel.
8. veebruaril 1944 andis Soome marssal Carl Gustaf Mannerheim käsu moodustada eesti vabatahtlikest 200. jalaväerügement (JR 200). 1944. aasta 4. mail oli rügemendis inglise Vikipeedia andmeil 1973 eestlast ja 361 soomlast, sealhulgas 67 ohvitseri ja 165 allohvitseri; eesti Vikipeedia annab rügemendi koguarvuks umbes 1700 meest ja nimetab ülemaks eesti keelt kõnelevat kolonelleitnant Eino Kuuselat. Rügement koosnes kahest pataljonist (kaheksa kompaniid) ning miinipilduja- ja tankitõrjekompaniist.
Rügement saadeti rindele 1944. aasta juunis Soome 10. diviisi koosseisus ja võttis sisse positsioonid Viiburi lahe piirkonnas Karjala kannasel. Suve kaitselahingutes langes rügemendist eesti Vikipeedia andmeil 12. augustiks 289 meest (9 ohvitseri, 26 allohvitseri ja 254 sõdurit). Rügemendi juhtlause oli „Soome vabaduse ja Eesti au eest”.
12. augustil 1944 otsustas suurem osa mehi Eestisse naasta — 1628 valis kodumaa ja 163 jäi Soome; rügement saabus Paldiskisse 19. augustil 1944.
Monumendi autoriks on Johannes Tõrs, Vabadusvõitluse muuseumi asutaja
Eesti tatarlaste tee Soome
1943. aasta lõpus jõudis mitu Eesti tatari perekonda Soome — allika sõnul mootorpaatidega — ja registreerus poliitiliste põgenikena. Osa neist taotles teenistust Soome sõjaväes; vastu võeti kolm Eesti tatarit: Ibrahim Zarip, Ahmed Haerdinov ja Rafik Moksanov. Zarip astus Soome mereväkke; Haerdinov siirdus pärast teenistust Rootsi ja Moksanov Kanadasse.
Kokku sai kuus Eesti tatari perekonda Soomes elamisloa ja kaks perekonda hiljem kodakondsuse. Nende käendajate seas olid Samaletdinide perekond, imaam Weli-Ahmed Hakim ja kaupmees Ymär Abdrahim — Soome tatari kogukonna tuntud liikmed. Väljasaatmise kartuses ja ebakindlate olude tõttu jätkasid paljud Eesti tatarid teed Rootsi, selle asemel et Soome jääda.
Ibrahim Zarip — kõige põhjalikumalt dokumenteeritud
Kõige täpsemalt on teada Ibrahim Zaripi (1925–1994) teenistus. Ta oli Tallinna pitsikaupmehe Umiar Zaripi poeg. 9. novembril 1943 jõudis ta Soome, et vältida mobiliseerimist Saksa okupatsioonivägedesse, ja astus vabatahtlikuna Soome relvajõududesse; 20. novembril 1943 võeti ta Soome mereväkke madrusena. Ta läbis väljaõppe Turus ja teenis miinijahtijal.
Ehkki Zarip jõudis poliitilise põgenikuna Rootsi juba 18. augustil 1944, vabastati ta Soome mereväeteenistusest ametlikult alles 18. septembril 1944. 1956. aastal siirdus ta New Yorki. Tema elukäiku käsitleb põhjalikumalt selle Vikipeedia artikkel „Ibrahim Zarip”.
Miks Soome, mitte Saksamaa
Nagu eesti soomepoiste puhul üldiselt, eelistasid ka Eesti tatarid võidelda Nõukogude vägede vastu pigem Soome kui Saksa mundris; osa mehi põgenes Soome just sundmobilisatsiooni vältimiseks. 1944. aasta suvel, kui Punaarmee lähenes uuesti Eestile, seisid nad — nagu paljud eestlased — valiku ees, kas naasta kodumaad kaitsma või jääda läände. Nende jaoks, kes läände jäid, sai Soome sageli esimeseks peatuseks teel Rootsi ja kaugemale.
Vaata ka: Jätkusõda.
Allikad
Nimeliselt on Eesti tatari soomepoisse teada vaid kolm — Zarip, Haerdinov ja Moksanov; teisi võis olla, kuid neid pole meile kättesaadavates allikates dokumenteeritud. Väeliigist on dokumenteeritud Zaripi teenistus (madrus Turu mereväebaasis) ja Moksanovi oma — autojuht 200. jalaväerügemendi 8. kompaniis (8./JR 200) Viiburi lahel; allikad: Vabaduse eest (1997) ja Valpo toimik, refereerinud Antero Leitzinger. Haerdinovi väeliiki allikad ei täpsusta. Rügemendi arvandmed erinevad allikati (koosseis umbes 1700–2300 meest), mistõttu need on esitatud koos allikaviitega. Lugu tugineb Eesti tatari kogukonna pärimusele, Soome tatarlaste kohta käivatele andmetele ja soomepoiste biograafialeksikonile.
Vaata ka
Allikad: Vikipeedia — Finnish Tatars (en), 200. jalaväerügement (et), Finnish Infantry Regiment 200 (en), Soomepoisid (et/en); eestitatarlased.ee; selle Vikipeedia artiklid „Ibrahim Zarip” ja „Zaripide perekond”.