Süütu Eesti: tatarlaste hea elu enne 1939 ja eestlased Nürnbergis
Süütu Eesti: tatarlaste hea elu enne 1939 ja eestlased Nürnbergis
Enne 28. septembrit 1939 elasid moslemid — peamiselt mišäri tatarlased — vabas Eestis väga hästi. Eesti oli süütu: mitte sõja õhutaja, vaid ohver, keda Stalin ja Hitler sundisid. Ometi valvasid eestlased pärast sõda Nürnbergi kohtuprotsessi — sedasama, kus mõisteti surma Ribbentrop, kelle pakt Molotoviga Eesti saatuse pitseeris.
Tatarlaste hea elu vabas Eestis
Toomas Abiline on dokumenteerinud, et tatarlastel oli oma aja kohta erakordselt palju vabadusi ja liberaalne keskkond, kus nende kultuur, keel ja kombed said Eesti kahekümneaastase iseseisvuse aknas (1920.–1930. aastad) püsida ja lausa õitseda.
Sel ajal asutasid tatarlased oma kultuuriorganisatsiooni, ostsid Narvas Põhja-Eesti Panga hoone, et rajada sinna kultuuri- ja usukeskus; 1938. aastal avati moslemitele kool ning Tallinnas oli oma surnuaed. Kogukond oli peamiselt mišäri tatarlased, keda nimetati ka muhameedlasteks.
Palved Eesti riigi eest
Tatarlased ja teised moslemid palvetasid Eesti riigi eest. Oma tähtsat usupüha „Aide Fitr“ (Eid al-Fitr) tähistasid nad Narva Muhamedi koguduses, kuhu kogunesid moslemid Narvast ja mujalt; palvusi juhtis imaam M. Haerdinov. Tähelepanuväärselt palvetasid nad sel pühal Eesti valitsusjuhtide eest — dokumenteeritud on nende palve Eesti valitsuse eest 1936. aasta Eid al-Fitril.
Imaam Alimdžan Idris: «Pidage Eesti Vabariiki oma riigiks!»
Volga tatarlane imaam Alimdžan Idris, kes käis neis paigus tihti ja õpetas kohalikele moslemitele araabia keelt, oli üllatunud moslemite heast olukorrast Eestis: oli usuühing ja polnud diskrimineerimist. 1934. aastal ütles ta kohalikele moslemitele peetud kõnes:
Te elate nüüd Eestis. Eesti Vabariigi praegusel valitsusel pole mingit seost endise tsaari-Venemaa ega praeguse Nõukogude Venemaaga, kus moslemid olid ja on teisejärgulised kodanikud. Eesti Vabariigi põhiseadus annab vähemusrahvustele samad õigused, mis on põliselanikelgi, ning valitsus ja teised täidesaatvad võimud on seda põhimõtet järginud. Pole ühtegi moslemit, kes saaks kurta, et valitsus on nende vastu ülekohut teinud. Pidage Eesti Vabariiki oma riigiks!
Vana surnuaed Tallinnas
Tallinnas oli tatarlastel oma muhameedlaste surnuaed — praeguse kesklinna alal. Selle väravad olevat kuulduste järgi sattunud kuhugi Krimmi, kuid keegi ei tea kuhu. Tänaseks on paik maha jäetud; koostöös Eesti Sõjamuuseumiga on aga töös plaanid, et sellest saaks väärikas mälestuspaik.
Kahekümne aastaga oli Eesti nii palju saavutanud, et oli mitme näitaja poolest Soomega samal majanduslikul tasemel. Peagi see kõik lõppes.
28. september 1939: kõik muutub
Sel päeval sundis Nõukogude Liit Eestit Moskvas alla kirjutama nn vastastikuse abistamise pakti. Eesti viimased vabaduse hetked möödusid sõna otseses mõttes Molotovi ja Ribbentropi vahel, Stalini pilgu all — sama pakti (Molotovi–Ribbentropi) autorid olid kohal Eesti languse tunnistajatena. Eesti ei olnud süüdlane, vaid ohver. Vt lähemalt: 28. september 1939: Surmatants kahe kuradi vahel saatana pilgu all.
Eesti süütus ja Nürnberg
Eesti oli nii Hitleri kui Stalini ohver — süütu mõlema kuriteos. Pärast sõda valvas Eesti 4221. tööteenistuse rood Nürnbergi kohtuprotsesse — rood, millel polnud mingit seost natside ega nõukogude vägedega. Neid kiideti kui „Nürnbergi posti parimat tööteenistuse roodu“ (Max S. Leonard, 1. leitnant, 1948). Just sellel protsessil poodi esimesena üles Joachim von Ribbentrop — mees, kelle pakt Molotoviga Eesti saatuse määras. Nii valvasid vaba Eesti mehed nende kohut, kes olid Eesti hukule aidanud.
Vaata ka
Allikad: Zaripide perekonna kogu; Toomas Abiline (Eesti tatarlaste ajalugu); imaam Alimdžan Idrise 1934. aasta kõne; 4221. tööteenistuse roodu kiituskiri (Max S. Leonard, 1948); Cato Journal (2021), majandusvõrdlus Eesti ja Soome.