Kremli kirjad: kolme liidri kirjavahetuse psühholoogia

„Kremli kirjad“ (The Kremlin Letters, toim David Reynolds ja Vladimir Petšatnov, Yale University Press 2018) avaldab ja kommenteerib Stalini sõjaaegset kirjavahetust Churchilli ja Rooseveltiga — 682 sõnumit 22. juunist 1941 kuni Roosevelti surmani 12. aprillil 1945. See on kirjavahetus, milles otsustati vaikimisi ka Eesti saatus: Baltimaid mainiti harva, kuid nende annekteerimisega lepiti sammhaaval. Allpool on raamatu põhjal iga osapoole psühholoogiline analüüs: kavatsused, eesmärgid, keelekasutus, agenda, vestluse kulg ja otsuste hind.

Kuidas kirjad tegelikult sündisid

Ükski „isiklik“ sõnum polnud päriselt ühe mehe oma. Nõukogude poolel oli põhikoostaja Molotov („Stalin ja mina koostasime paljud neist koos. Kõik käis minu kaudu“); peaaegu iga mustand läks „seltsimees Stalinile kinnitamiseks“, kes lisas terveid lõike sinise või punase pliiatsiga — toimetajad nimetavad teda „peatoimetajaks“, kes oli „suurepärane pisiasjades: tähelepanelik grammatika, kirjavahemärkide ja stiili suhtes“. Churchill dikteeris („suust kätte“) ja lasi kabinetil võtmesõnumeid kinnitada; osa „Churchillist“ oli tegelikult välisministeeriumi „koolkond“. Roosevelt oli „kompositsiooni argipäevast kõige vähem haaratud“ — mustandid tegid Hopkins, admiral Leahy („Bill, viska sellele pilk… ja ta muutis alati“) ja hiljem Bohlen; FDR lisas „isiklikke puudutusi ja julgustavaid noote muidu bürokraatlikele dokumentidele“.

Kaks struktuurset tõsiasja kujundasid kogu vestlust. Esiteks asümmeetria: Churchilli–Roosevelti omavaheline kirjavaheus oli üle kahe korra suurem kui nende sõnumid Stalinile kokku — nad kooskõlastasid vastuseid, Stalin sai vaid aimata (või luurata); toimetajate sõnul jättis see ta alati halvemusse. Teiseks tõlge: sõnumid tõlgiti, šifreeriti sünonüümidega ja segatud sõnajärjega; Churchilli „diversion“ (kõrvalesuunamine) jõudis Kremlisse kui diversiya — sabotaaž. Solvumisi tekitas vahel keel, mitte kavatsus.

Stalin: arvepidaja, kes ei usaldanud kedagi

Kavatsus ja agenda. Stalini eesmärgid olid algusest peale kaks: kohe — teine rinne ja varustus; kaugemale — 1941. aasta juuni piiride (st MRP saagi, sealhulgas Eesti) tunnustamine ja sõjajärgne mõjusfäär. Kui piiritunnustust 1942. aastal ei tulnud, otsustas ta jätta piirid „jõudude vahekorra“ ehk Punaarmee hooleks — otsus, mille tagajärgi Eesti kannab tänini.

Keelekasutus. „Stalin kui toimetaja hoidis asjad lühikese ja teravana“; Cadogan ütles Jaltal: „ta ei kasutanud ühtegi üleliigset sõna.“ Tema relvadeks olid aritmeetika (36 diviisi läände-itta; „kolossaalsed ohvrid“ vs liitlaste „tagasihoidlikud kaotused“), liitlaste endi lubaduste tsiteerimine kuupäevadega (24. juuni 1943 süüdistuskiri) ja vaikus kui surve — nädalatepikkused pausid või jäine „Sain teie 9. oktoobri sõnumi kätte. Tänan.“ Molotovi ühetaolisi mustandeid toimetas ta kahes suunas: Rooseveltile pehmemaks, Churchillile karmimaks. Luures kandsid nad hüüdnimesid „Kapten“ (FDR) ja „Metssiga“ (Churchill).

Psühholoogia. „Stalin ei usaldanud kunagi kedagi“: teda painas separaatrahu hirm (Hessi kinnisidee, Berni süüdistused) ja staatusärevus, ning tal oli „tulikuum pime nurk: Poola“. Ta oskas ka võluda — pärast 13. augusti 1942 solvavat memorandumit („kas Briti sõdurid kardavad sakslasi?“) järgnes kuuetunnine bankett ja „Mina olen jäme mees, mitte kogenud nagu teie.“ Toimetajate hinnang: pärast kohmakat algust 1941 näitas ta „kasvavat peenust“, mille kroonis Teherani-Jalta faktide-ja-jõu diplomaatia.

Churchill: sõnade mees kaartide, mitte malega

Kavatsus ja agenda. Hoida Venemaa sõjas, kaitsta Briti impeeriumi strateegiat (Vahemeri enne Kanalit) ja hiljem piirata Nõukogude haaret Euroopas — protsentide kokkulepe oli tema „üleannetu dokument“. Kirjad olid talle „vestluse aseaine“, mis rändas „avaralt üle poliitika ja probleemide“; osa kirjutas ta juba ajaloole: „kui ma piisavalt kaua elan, võin olla üks ajaloolastest.“

Keelekasutus. Retoorika, emotsioon ja tehniline põhjendus vaheldumisi: dessantlaevade ja eskortide arvud, PQ17 järel „Mu süda veritseb“, Torchi krokodillijoonis Stalini ees, viieminutiline tõlkimata tiraad („Ma ei mõista sõnu, aga jumala eest, mulle meeldib teie vaim“).

Psühholoogia. Toimetajad: ta kõikus „lootuse ja hirmu vahel“; „Churchilli tugevus olid kaardid, mitte male: tal puudus Stalini kannatlikkus ja kavalus lõppmängus.“ Tema kuulus eluaegne veendumus „Stalin ei murdnud kunagi mulle antud isiklikku sõna“ on toimetajate sõnul „tähelepanuväärne pime nurk“ — aga „võib-olla vajalik väljamõeldis“, milleta nende ebapüha liit poleks koos püsinud. Eesti jaoks kõnekas: jaanuaris 1942 kirjutas ta, et 1941. aasta piirid saadi „agressiooniaktidega, häbiväärses kokkumängus Hitleriga“ — ja sama aasta kevadel oli valmis Baltimaade osas järele andma.

Roosevelt: võlu kui strateegia

Kavatsus ja agenda. Hoida liit koos, võita sõda, ehitada ÜRO — ja lükata territoriaalküsimused („Euroopa malelaud“) edasi, kuni isiklik kohtumine kõik lahendab. 18. märtsil 1942 Churchillile: „Ma arvan, et suudan Stalinit isiklikult paremini käsitseda kui teie välisministeerium või minu oma. Stalin vihkab kõiki teie tippe.“ Toimetajad nimetavad seda tema välispoliitika juhttäheks surmani.

Keelekasutus. Kõige vähem „oma“ sõnu: tema viimasest 3400 sõnast Stalinile polnud ükski tema enda kirjutatud; ta usaldas „käegakatsutavaid“ saadikuraporteid rohkem kui „külmi sõnu, mis tõlkes kaovad või väänduvad“. Iseloomulik oli optimismi projitseerimine: lubadus Molotovile teisest rindest „1942. aastal“, mida sõjavägi pidas võimatuks; viimane sõnum Stalinile nimetas Berni kriisi „väikeseks arusaamatuseks“.

Psühholoogia. Teheranis elas ta Nõukogude saatkonnas ja hoidus demonstratiivselt Churchilli poolele asumast — võluoffensiiv Stalini suunas oli teadlik. Toimetajad märgivad karmilt, et Stalini kurameerimine oli FDR-i tervisele „sisuliselt surmaotsus“ — ja tema surm on külma sõja „suur tundmatu“.

Vestluse kulg ja meeleolukaar

Peamised argumendid

Stalin argumenteeris arvude ja faktidega: diviiside arv tema rindel (147 Saksa diviisi), kaotuste asümmeetria, liitlaste endi dateeritud lubadused — ja lõpuks valduse fakt („kui aeg tuleb, siis räägime“). Churchill vastas sõjatehniliste piirangutega (dessantlaevad, eskortlaevad, laevaruum) ja Vahemere-strateegia loogikaga; toimetajad märgivad, et tema „lubadused“ olid „vaated, mida sündmused pidevalt ümber kujundasid“. Roosevelt vältis vaidlust kui sellist: ühtsus enne kõike, territoriaalküsimused sõja lõppu, isiklik kohtumine lahendab kõik. Kui Stalin ja Churchill põrkusid, asus ta tihti demonstratiivselt mitte-Churchilli poolele.

Otsused ja nende hind

Kirjavahetuse käegakatsutavad tulemused: Lend-Lease'i protokollid ja abi; Torch Sledgehammeri asemel (1942); teise rinde nihkumine 1944. aastasse; Teherani otsused (Overlordi kuupäev ja ülem, Lõuna-Prantsusmaa dessant); protsentide kokkulepe (Kreeka jäi Stalinil puutumata — ainus suurem lubadus, mida ta pidas); Jalta elastlikud sõnastused Poola kohta („parim, mis ma Poolale praegu teha suudan“ — FDR). Toimetajate koguhinnang on kahetine: liit töötas — „Suure Kolmiku Hitleri-vastane koalitsioon toimis, Berliini–Rooma–Tokyo telg mitte“ —, kuid külma sõja juured peituvad osalt just selles, kuidas igaüks püüdis sõjajärgset suhet vormida. Ükski kolmest ei näinud külma sõda ette.

Eesti ja Baltimaad: otsustati vaikides

Eesti ei olnud selles kirjavahetuses kunagi subjekt — ainult objekt, mida mainiti harva ja loovutati sammhaaval:

Nii sulges see kirjavahetus ringi, mille avas 28. septembri 1939 pakt: Eesti okupeerimine legitimeeriti mitte ühegi otsusega, vaid otsuse vältimisega — vaikimisi, „demokraatia fassaadi“ eest.

Muster, mis kordus

Kirjavahetusest joonistub välja muster. Nõukogude Liit surus Eestile valedel ettekäänetel esmalt peale „vastastikuse abistamise“ pakti — samal ajal salaja Natsi-Saksamaaga kokku mängides. Kui aga tema enda esimesed lahingud pöördusid halvasti, tegi Stalin läänega kõik võimaliku, et oma vägedelt survet vähendada: nõudis Churchillilt ja Rooseveltilt teise rinde avamist ja hankis otsustava Lend-Lease’i abi kriitiliste varudega. Needsamad varud pöörati seejärel juba okupeeritud väikeriikide vastu — riikide vastu, mida Nõukogude Liit kurnas veel viiskümmend aastat.

Vaata ka

• 28. september 1939: Surmatants kahe kuradi vahel saatana pilgu all

• Lend-Lease ja Nõukogude Liit Teises maailmasõjas

• Nõukogude Liit vajas abi, et võidelda oma endise sõbraga

Allikad: David Reynolds & Vladimir Pechatnov (toim), „The Kremlin Letters: Stalin's Wartime Correspondence with Churchill and Roosevelt“ (Yale University Press, 2018; raamat on selle lehe raamatukogus) — 682 sõnumit + toimetajate kommentaarid; NSVL välisministeeriumi 1957. a kirjavahetuse esmatrükk (raamatus refereeritud); For Estonia (raamatufoto Vabadusvõitluse muuseumist).