Lend-Lease ja Nõukogude Liit Teises maailmasõjas
Lend-Lease oli Ameerika Ühendriikide programm, mille kaudu USA (ja paralleelselt Suurbritannia) varustas Teise maailmasõja ajal oma liitlasi, sealhulgas Nõukogude Liitu, sõjatehnika, kütuse, toidu ja toorainega. See on oluline taust mõistmaks, kui suurel määral sõltus Eestit hiljem okupeerinud Nõukogude Liit sõja üleelamisel lääne abist.
Kuigi paljudes ringkondades jäetakse see tähelepanuta, ei kallutanud NSVL-ile saadetud Ameerika Lend-Lease’i abi mitte üksnes kaalukaussi Ida-Euroopas, vaid tegi võimalikuks võidu Vene rindel.
— Lend-Lease and the Eastern Front, The National WWII Museum (tsitaat artiklist).
Maht
Nõukogude Liit sai Lend-Lease’i kaudu abi umbes 11,3 miljardi USA dollari väärtuses. Abi ei piirdunud relvade ja tankidega — suurima ja sageli asendamatu osa moodustasid logistika, tooraine ja toit.
Kus abi oli otsustav
Kõige otsustavam üksik panus oli motoriseeritud transport — veokid. Kaasaegne pealetung sõltub sellest, kui kiiresti saab liigutada vägesid, suurtükke ja varustust; just selle liikuvuse andsid Punaarmeele lääne veokid (eeskätt Studebakerid), tehes võimalikuks 1943.–1945. aasta kiired suurpealetungid. Kütus ja toit hoidsid sõjamasinat käigus, kuid ilma veokiteta oleks Nõukogude pealetung logistikasse soikunud — seepärast peetakse just transporti Lend-Lease’i kõige otsustavamaks abiks Nõukogude Liidule.
Veokid ja transport: USA tarnis ligi 427 000 veokit — umbes poolteist korda rohkem, kui Nõukogude Liit ise sõja ajal tootis. Läänest saadud veokid moodustasid 1945. aastaks ligikaudu kolmandiku Punaarmee veokipargist (kandevõimest umbes poole).
Lennukikütus: USA tarnis üle 2,6 miljoni tonni naftasaadusi — ligi 58% Nõukogude Liidu lennukikütusest ja ligi 90% kõrgoktaanilisest kütusest, mida Nõukogude Liit ise toota ei suutnud.
Alumiinium ja toit: märkimisväärne osa lennukite ehituseks vajalikust alumiiniumist ja Punaarmee toidust (sh konservliha, nisu, suhkur) pärines Lend-Lease’ist.
Relvastus: tarniti ka tuhandeid lennukeid ja soomusmasinaid, ehkki nende osakaal Nõukogude kogutoodangus oli väiksem kui logistika ja tooraine oma.
Nõukogude käsitlus
Külma sõja ajal väitsid Nõukogude ametnikud, et Lend-Lease moodustas vaid umbes 4% Punaarmee varustusest. Ajaloolased peavad seda arvu tugevalt alahinnatuks — see arvestas tõenäoliselt vaid varaseid tarneid ja oli poliitilistel põhjustel vähendatud, et vältida lääne panuse tunnustamist.
Seos Eesti looga
Kibe vastuolu: sama Nõukogude Liit, mis püsis sõjas suuresti lääne abi najal, okupeeris ja laastas seejärel Eestit ja teisi Balti riike.
Allikad: The National WWII Museum: Lend-Lease to the Eastern Front; Lend-Lease (üldkäsitlus). Arvandmed on ristkontrollitud avalike allikatega.
Lääne tehnika jõudis ka otse Eesti vastu. Juba 1940. aasta sissetungi standardveok GAZ-AA oli Fordi litsentsitoodang — GAZ-i tehas Nižni Novgorodis ehitati 1929–1932 Fordi koostöös. 1944. aastal naasis Punaarmee Eestisse Lend-Lease'i veokitel ja kütusel. Ning 1949. aasta märtsiküüditamiseks valmistati ette 2772 veoautot — tunnistajad kirjeldavad tänavaid täitnud Ameerika Studebakereid, mis vedasid küüditatuid kodudest jaamadesse. Abi, mis päästis Nõukogude Liidu, veeres hiljem Eesti rahva vastu.
Abi ei olnud tingimusteta. Lend-Lease'i seadus (11. märts 1941) kandis nime „An Act to Promote the Defense of the United States” — kogu abi oli seotud kaitseotstarbega. USA–NSVL raamleping (11. juuni 1942) määratles otstarbe kitsalt: materjalid anti „agressioonivastase sõja pidamiseks”; neid ei tohtinud USA nõusolekuta kolmandale poolele üle anda; ja sõja lõppedes kuulus alles jäänud varustus USA nõudmisel tagastamisele, tsiviilkasutusse jäänu eest tuli maksta. NSVL ei täitnud neist tingimustest ühtki: valdav osa tehnikast jäi tagastamata, arveldus venis aastakümneid — USA küsis ligi 1,3 miljardit dollarit, 1972. aastal lepiti kokku 722 miljonis ja lõplikud maksed tegi alles Venemaa Föderatsioon 2000. aastatel. Nii oli ka 1949. aasta küüditamisveokite lugu topeltrikkumine: agressioonivastaseks sõjaks antud, tagastamata ja tasumata tehnika teenis okupeeritud maal agressiooni ennast.
Pildid raamatust
Kas abi eest kunagi maksti?
Formaalselt jah — sisuliselt ei. USA ei nõudnud kunagi tagasi sõjas ärakulutatud sõjavarustuse hinda: umbes 11,3 miljardi dollari suurusest abist esitati arve ainult sõja üle elanud tsiviilkasutuses vara eest — algul umbes 2,6 miljardit, alandatuna lõpuks umbes 800 miljonile. 1972. aastal kohustus NSVL maksma 722 miljonit dollarit aastaks 2001; 1973. aastal maksti 48 miljonit — vähem kui pool protsenti tarnete väärtusest — ja siis maksmine lõpetati, ettekäändeks Jackson-Vaniku kaubandusparandus. 1990. aastal leppisid Gorbatšov ja Bush kokku uue graafiku: 674 miljonit aastaks 2030. Võla päris õigusjärglasena Venemaa, kes rullis selle Pariisi klubi võlgade sisse ja sulges arve ennetähtaegse tagasimaksega augustis 2006 — 61 aastat pärast sõja lõppu, summas, millest inflatsioon oli suure osa ära söönud. Võrdluseks: Suurbritannia maksis oma sõjalaenud täies mahus, viimane osamakse detsembris 2006 — sama aasta, aga ausa maksja loo lõpp. Nii jäi abi, mis oli Nõukogude Liidu päästnud, valdavalt tasumata ja tagastamata — ning osa sellest teenis 1949. aastal küüditamisi (vt Salajane sõjakuulutus). Allikad: CRS: Russia's Paris Club Debt · RFE/RL: Russia Pays Off Paris Club Debt (2006).