Alimovite išaanide suguvõsa
Alimovid on mišäri imaamide ja išaanide suguvõsa, kes pärineb Kuj Suvõ (vene k Ovetši Ovrag) külast Nižni Novgorodi kubermangu Sergatši kandist — samast mišäride tuumikalast, kust pärinevad ka Eesti ja Soome tatarlaste esivanemad. Suguvõsa on andnud küla vanima medrese õpetajaid, Nižni Novgorodi kuulsaima sufi šeigi ning Moskva keskmošee rajaja ja esimesed imaamid; kaks suguvõsa liiget hukkus nõukogude režiimi repressioonides.
Kes on išaan
Išaan on Volga–Uurali islamis sufi šeik — vaimne õpetaja, kelle ümber koondus järgijate ring ja keda rahvas austas pühamehena. Volga alal kandsid išaanid edasi peamiselt naqšbandija vennaskonna traditsiooni. Išaani autoriteet ei tulnud ametist, vaid õpetusliinist ja isiklikust vagadusest; tema haud või kodu võis kujuneda palverännu sihiks. Mišäri külades oli išaan sageli ühtlasi imaam ja medrese õpetaja (mudarris) — nõnda ka Alimovite suguvõsas.
Kuj Suvõ küla ja suguvõsa juured
Suguvõsa teadaolev esiisa on Abdulžalil Bikkinin (snd u 1769), kes oli alates 1787. aastast Kuj Suvõ esimese mošee imaam ja külamedrese mudarris — see medrese oli Nižni Novgorodi kubermangu lõunaosa vanimaid õppeasutusi. Tema poeg Junus (1793–1852) jätkas isa ametis. Abdulžalili järglastest hargnesid mitu vaimulikuliini: Abdulžalilovid, kellest tõusis išaan Sadek, ning Alimovid — Abdulžalili poja Alimi järglased, kellest said Moskva mošee imaamid.
Išaan Sadek-abzi (1829–1886)
Suguvõsa kuulsaim vaimulik on Junuse poeg Sadek Abdulžalilov, keda tunti nimega Sadek-abzi — naqšbandija šeik, õpetlane (ulemá), filosoof ja Kuj Suvõ medrese mudarris. Teda peetakse 19. sajandi Nižni Novgorodi kandi tuntuimaks išaaniks, kelle kuulsus levis kõigi sealsete mišäride seas ja püsib tänini: tema kodu külastamine — pärimuses „pühakute maja” (izgelär jortõ) — on säilinud omalaadse palverännukombena meie päevini.
Bedretdin Alimov ja Moskva keskmošee
Alimi poeg Bedretdin Alimov siirdus Moskvasse, kus temast sai teise moslemikoguduse mulla. 1894. aastal esitas ta esimese palvekirja uue mošee ehitamiseks; loa sai kogudus 1903 ja mošee — praegune Moskva keskmošee (katedraalmošee) — kerkis erakordselt kiiresti, maist novembrini 1904. Bedretdin oli selle esimene imaam-hatib. 3. veebruaril 1910 juhtis ta Moskva moslemite delegatsiooni Peterburi mošee nurgakivi panekul. Perekonnaloo järgi suri ta 1910. ja 1912. aasta vahel; mošee ametlik kroonika seob tema teenistuse lõpu 1913. aastaga. (Ingliskeelses Vikipeedias ringlevad eluaastad „1870–1937” on nende allikatega vastuolus — tema vanim poeg sündis juba 1866.)
Pojad: imaamid kahe režiimi vahel
Bedretdinil oli viis poega, kellele ta andis vaimuliku hariduse:
Safa (Muhammed-Safa) Alimov — vanim poeg, mošee teine imaam-hatib ja mudarris; tema eestvõttel kerkis 1912–1913 mošee kõrvale puust medresehoone. Tema saatuse osas lähevad allikad lahku: mošee ametlik kroonika annab eluaastad 1866–1913, perekonnapärimus aga räägib, et ta saadeti 1920. aastate algul Solovki vangilaagrisse, kus ta 1921. aastal hukkus, ja perekond mäletab teda šahiidina.
Abdurahman Alimov (1873–1928) — teine poeg; kogus 1903–1904 vennaga mošee ehituseks annetusi kuni Hiinani välja, õppis kuus aastat Araabias ja oskas prantsuse keelt; teenis mošees muessini ja mullana. Tšekaa kuulas teda Lubjankal kaks ööd järjest üle ja nõudis usust lahtiütlemist; ta keeldus, sai samal ööl insuldi ja suri kümme päeva hiljem, veebruaris 1928.
Salahetdin Alimov — pöördus tagasi kodukülla, kus oli alates 1914. aastast Kuj Suvõ teise mošee imaam; korraldas Esimese maailmasõja ajal abistamistööd ja jäi külamullaks ka nõukogude ajal Venemaal.
Fateh Alimov — elas Moskvas.
Pärand
Moskva keskmošee — Alimovite rajatud — jäi nõukogude režiimi all üheks väga vähestest töötavatest mošeedest kogu Venemaal ja töötab tänini. Suguvõsa mälu kandis edasi Abdurahmani tütar Sufia Alimova (snd 7. aprillil 1917 Moskvas), kelle perekonnaarhiivis säilis umbes nelikümmend haruldast fotot 19.–20. sajandi vahetusest; tema mälestused on selle loo peamisi allikaid.
Seos Eesti tatarlastega
Otsest dokumenteeritud sidet Alimovite ja Eesti tatari perede vahel teada ei ole. Suguvõsa lugu on siin sellepärast, et see näitab sedasama maailma, kust Eesti mišärid tulid: Sergatši kandi külad, Nižni Novgorodi kubermangu imaamite ja medresede võrgustik ning teenistustatarlaste järglaste ränded impeeriumi suurlinnadesse. Sama rada — küla, medrese, kaubalinn — käisid ka Eesti tatarlaste esivanemad; Peterburi imaam Muhammed-Zarif Junusov ja Bedretdin Alimov on mõlemad sellesama mišäri vaimulikukultuuri viljad.
Allikad
Artikkel toetub Moskva keskmošee suguvõsaloole (muslim.ru, Sufia Alimova mälestuste põhjal), mošee ametlikule ajaloole (dumrf.ru, mihrab.ru), Nižni Novgorodi tatarlaste biograafiasõnastikule (nizhgar-tatar) ja Medina kirjastuse uurimusele išanismist Kesk-Volga sufi traditsioonina (J. Guseva). Kus allikad lahknevad (Safa Alimovi surm; Bedretdini eluaastad), on lahknevus tekstis välja toodud. Käsitlus toetub ka selle teadmusbaasi lehtedele: Mišäride tee Tallinna, Nižni-Novgorodi ränne ja teenistustatarlased.