Tatarlaste sügavam ajalugu

Teenistustatarlased

Teenistustatarlased (tatari keeles jomõšlõ tatarlar) olid etniliste tatarlaste seisus, kes teenisid 14.–18. sajandil Moskva riiki (ja Poola-Leedut) sõjaväelaste, piirivalvurite, tõlkide ja diplomaatidena. Mišärid moodustasid selle seisuse ühe tuumikrühma — ning teenistustatarlaste ajalugu seletab, kuidas mišärid hajusid üle Volga–Uurali ja kuidas nende järeltulijad lõpuks Eestisse jõudsid.

Puugravüür ratsanikust vateeritud soomusrüüs hobuse seljas, vibu käes

16. sajandi puugravüür Moskoovia ratsuvibukütist – niisugustena teenisid teenistustatarlased Moskoovia ratsaväes (Sigismund von Herberstein (1486–1566); avalik omand; Wikimedia Commons)

Kes nad olid

Seisus kujunes algul Kuldhordi ja khaaniriikide tatari aadlist, kes läks Moskva teenistusse; pärast Kaasani langemist 1552 said teenistusstaatuse ka langenud khaaniriigi talupojad, kes said maad Vene ja Kasimovi ülikute kõrval. 17. sajandi aadliraamatuisse kanti 156 tatari aadlisuguvõsa; hinnangute järgi on kuni kolmandikul Vene aadlist türgi juuri.

Teenistus ja tasu

Eliit teenis tõlkide, kirjutajate ja Kesk-Aasia saadikutena; enamik ratsaväes ja piirikaitses. Teenistustatarlased kaitsesid riigi idapiiri (eriti Orenburgi kandis) kasakate kõrval ja olid ühed vähesed tatarlased, kel lubati kanda tulirelvi; osast said Vene armee ohvitserid. Vastutasuks anti maad, maksusoodustusi, palka ja kaubandusprivileege — ning võimalus jääda moslemiks. Teenistustatarlased osalesid ka Liivi sõjas (1558–1583): needsamad väed tõid esimesed tatarlased Eesti aladele.

Mišärid ja meštšerjakid

Suur osa läänepoolseid teenistustatarlasi olid mišärid. Teenistus kandis nad kagupiiri kaitseliinidele — Penza, Simbirski, Samara ja Orenburgi kanti ning Baškiiriasse, kus neid kutsuti meštšerjakkideks; aastatel 1798–1865 teenisid nad koos baškiiridega Baškiiri-Meštšerjaki väes. Nii tekkis mišäride lai asuala, mis ulatub Mordvast Baškortostanini.

Seisuse lõpp ja pärand

18. sajandil arvati teenistustatarlased riigitalupoegade seisusesse — sõjaline eristaatus kadus, kuid külad, murre ja islam jäid. Just neist küladest, sealhulgas Nižni-Novgorodi kubermangu Sergatši kandist, kasvas pärast pärisorjuse kaotamist 1861 välja kaupmeeste väljaränne Peterburi, Soome ja Eestisse.

Vaata ka

Allikad: Wikipedia artiklid „Serving Tatars“ ja „Mishar Tatars“; Abiline ja Ringvee (Brill, 2016). Aadlisuguvõsade arv ja türgi juurte osakaal on allikate hinnangud.

Vaata ka: Tatarlaste elu Tsaari-Venemaal.