Kalmistu kui kogukonna selgroog
Tallinna muhameedlaste kalmistu hävitamine okupatsioonivõimu poolt on dokumentides märgitud kui ajalooliste Eesti tatarlaste kultuuriline genotsiid. See ei olnud pelgalt füüsiline lammutamine, vaid süstemaatiline tegevus kogukonna identiteedi ja järjepidevuse murdmiseks. Kalmistu oli kogukonna selgroog — ja selle purustamine tähendas kogukonna enda murdmist.
Kalmistu kui kogukonna selgroog
Identiteedi sümbol. Mišäri tatarlaste jaoks on esivanemate haudade austamine rahvusliku identiteedi lahutamatu osa. Kalmistu oli kogukonna südamik, mis sümboliseeris nende sajanditepikkust kohalolu ja religioosset järjepidevust.
Kogukonna mälu. Kuna traditsiooniliselt puudusid hauakivid, hoiti lähedaste puhkepaiku meeles suulise pärimuse kaudu. See hoidis suguvõsad tihedalt koos.
Püha ja turvaline paik. Enne sõda oli see suletud ja hästi hooldatud pühapaik, kus lapsed kasvasid üles tundega, et neil on Eesti ühiskonnas oma kindel ja püha koht.
Teadlik hävitamine kui genotsiidi osa
Sihilik hooletus. Pärast 1944. aasta märtsipommitamist ei lubatud kuivendussüsteemi parandada, sest maa oli võõrandatud ja nõukogude okupatsioonivõimul olid sellega teised plaanid — teadlik otsus lasta pühapaigal mädaneda ja muutuda täielikult poriseks.
Pühapaiga rüvetamine. Kalmistu suleti 1955. aastal ning sinna ehitati autobaas ja puuhoov.
Sümbolite eemaldamine. 1960. aastatel viidi islami sümboolikaga sepisvärav Krimmi ja lammutati paemüür.
Traumeeriv ümbermatmine
Ümbermatmise protsess oli erakordselt ränk ja psühholoogiliselt laastav:
Islami tavade rikkumine. Islami õpetuse kohaselt on surnute rahu püha ja ümbermatmine üldjuhul keelatud. Sellele sundimine oli selgroogu murdev kogemus.
Füüsiline ja vaimne vägivald. Okupatsioonivõim pakkus asendusplatse Liiva kalmistul, kuid inimesed pidid oma lähedaste säilmed ise välja kaevama.
Inimväärikuse alandamine. Sugulaste luid hoiti keldrites, kuna ümbermatmiseks tuli oodata õiget võimalust ja jaksu. See tekitas sügavaid traumeerivaid mälestusi, mis on vanematel tatarlastel säilinud tänapäevani.
Tagajärjed ja assimileerumine
Kultuuriline hääbumine. Kalmistu ja teiste kogukondlike hoonete (nt Narva maja) hävitamine viis kogukonna sidemete nõrgenemiseni ja kultuuri hääbumiseni.
Hirm ja tatarofoobia. Pidev tagakiusamine ja pühapaikade rüvetamine süvendas hirmu, mistõttu paljud Eesti tatarlased muutsid oma nimesid ja varjasid oma päritolu, et vältida repressioone.
Identiteedi segunemine. Uus matmispaik Liiva kalmistul on segu vanadest Eesti tatari haudadest ja okupatsiooniajal sisse rännanud venekeelsete moslemite haudadest, mis raskendab ajaloolise identiteedi säilitamist.
Täna on kalmistu ala maha jäetud, kuid koostöös Eesti Sõjamuuseumiga on töös plaanid selle väärikaks mälestuspaigaks muutmiseks.
Akadeemiline pilt (Muinsuskaitse aastaraamat 2007)
Muinsuskaitse aastaraamatu ülevaade (Lige ja Orro) lisab kogukonna pärimusele dokumenteeritud jooned. Muhamedi kalmistu oli Tallinna linnakaartidel juba u 1870. aastate II poolest; 1885. aasta ametlikul kaardil on see nimeliselt olemas. Umbes 1904 laiendati kalmistut lääne ja edela suunal piki kitsarööpmelise raudtee tammi, rajati (või täiendati) paemüüri ja lasti valmistada islami sümboolikaga sepisvärav.
Rahvapärimuse järgi oli kalmistu 1920.–30. aastatel kõrvaline, kuid hästi hooldatud; väravat hoiti lukus (tollal ebatavaline) ja võtit küsiti Siselinna kalmistuvahilt. Islami tava kohaselt olid hauad märgistamata — vaid kalmukünkad —, enne sõda ei toodud lilli ega pärgi ega süüdatud küünlaid, ning naisi üldjuhul kalmistule ei lubatud. Tuntuim maetu oli Sibgadulla Mähdejev („tatarlaste kuningas”, † 1939).
1944. aasta märtsipommitus rikkus kuivenduskraavide süsteemi ja kalmistu mattus vee alla; sama tabamus võib seletada, miks värava postide kuju hiljem muudeti. Terviklik paemüüriga territoorium püsis vähemalt 1959. aastani; 1960. aastatel lammutati läänemüür koos väravaga ja suur osa lõunamüürist. Pärast sulgemist tegutsesid kinnistul autobaas ja puuhoov, värav viidi väidetavalt Krimmi.
Vaata ka
Allikas: „Kalmistu kui kogukonna selgroog“ (kogukonna dokument Tallinna muhameedlaste kalmistu hävitamise kohta). Vt ka: Ajalooliste Eesti tatarlaste kultuuriline genotsiid. Carl-Dag Lige ja Oliver Orro, „Igaviku paigad kaasaegses linnaruumis: Tallinna hüljatud kalmistud” — Muinsuskaitse aastaraamat 2007.