Moslemite elu Nõukogude Liidus

Nõukogude Liidus elas üks maailma suuremaid moslemi rahvastikke — 1980ndateks 45–50 miljonit inimest: Volga tatarlased, baškiirid, Kesk-Aasia rahvad, Kaukaasia rahvad ja krimmitatarlased. Riikliku ateismi all nende usk esmalt purustati ja seejärel rangelt kontrolli alla võeti — ometi elas islam edasi kui identiteet ja komme. Eesti tatarlaste jaoks on see lugu, mille nende kodumaa läbi elas, samal ajal kui kogukonna eksiiliharu hoidis usku vabaduses.

Bibi-Hanõmi mošee Samarkandis, üks Kesk-Aasia suurimaid ajaloolisi mošeesid, jäädvustatud värvifotona enne Nõukogude okupatsiooni (Sergei Prokudin-Gorski; avalik omand; Wikimedia Commons)

Varane sallivus ja pööre (1917–1920ndad)

Alguses lubasid enamlased moslemitele rohkem usuvabadust kui tsaaririik: 24. novembril 1917 kuulutas Lenin, et moslemite „uskumused ja tavad, rahvus- ja kultuuriasutused on igaveseks vabad ja puutumatud”. Kesk-Aasias sai reede puhkepäevaks ja põlistamispoliitika (korenizatsija) tõi kohalikke võimu juurde. 1920ndate teisel poolel Stalin pööras selle ümber.

Ateismikampaania: mošeed, medresed, mullad

Mošeed suleti või muudeti ladudeks, usukoolid (medresed) kaotati, usulised sihtkapitalid (vakuf) riigistati ja šariaadikohtud suruti maha. Aastatel 1929–1941 suleti valdav enamik riigi mošeesid: kui 1917. aastal oli endise keisririigi alal umbes 25 000 mošeed, siis 1970ndatel oli kogu Nõukogude Liidus alles vaid umbes 500. Suure terrori ajal (1930ndad) vahistati ja hukati tuhandeid moslemi vaimulikke; ateismi levitas muu hulgas Sõjakate Ateistide Liit.

Tähestikureform kui katkestus

Omaette löök oli kirjareform. 1920.–1930. aastatel viidi Nõukogude Liidu türgi-muslimi rahvaste kiri araabia tähestikult ladinale ja umbes 1939. aastaks kirillitsale. Iga vahetus katkestas sideme varasema kirjavaraga — Koraani, religioosse ja ilukirjandusega —, mille sajandeid oli kirjutatud araabia tähtedega. See oli osa laiemast venestamisest. (Eesti tatarlaste tänane ladina-tähestik on vaba valik — mitte pealesunnitud katkestus.)

Hujum: loori-kampaania

1927. aastal käivitas võim Kesk-Aasias kampaania hujum, mis ründas naiste loori (paranža) ja hõimlust (pardah) kui rõhumise sümboleid. Tagajärg oli sageli vastupidine: loori kandmine, mis oli varem olnud pigem jõukama kihi komme, muutus laiemalt levinud usulise vastupanu märgiks.

Rahvaste küüditamine (1943–1944)

Teise maailmasõja ajal küüditas Stalin tervete moslemirahvaste kaupa Siberisse ja Kesk-Aasiasse, põhjenduseks väidetav koostöö natsidega. Krimmitatarlased saadeti välja 18. mail 1944 — kokku üle 193 000 inimese. Nõukogude võimu ametlikel andmetel oli suremus esimese pooleteise aastaga umbes 20%; kogukonna mälestuse ja hinnangute järgi ulatus see kuni 46%-ni — enam kui kaks korda kõrgemale. Sama saatus tabas tšetšeene, inguššeid, balkaare, karatšaisid ja mesheti türklasi.

Ametlik ja põrandaalune islam (1943→)

1943–1944 lõi riik neli moslemi vaimulikku valitsust (muftiaati), et islamit kontrollida: Kesk-Aasia ja Kasahstani oma Taškendis, Euroopa-osa ja Siberi oma Ufas, Põhja-Kaukaasia ja Dagestani ning Taga-Kaukaasia oma. Aastatel 1943–1947 avati kümneid mošeesid, kuid see jäi piiratuks: 1980ndateks oli 45–50 miljoni moslemi kohta ikka vaid umbes 500 mošeed. Elavaks jäi põrandaalune ehk paralleelne islam — registreerimata mullad, sufi vennaskonnad ja elukaare-kombed (nimepanek, abielu, matus), mis kandsid usku edasi ka väljaspool ametlikke seinu. Sama surve jätkub tänapäeva Venemaal.

Islam Eesti tatarlaste seas

Eestis registreeriti Narva muhamedi kogudus 1928 ja Tallinna oma 1939. Pärast 1940. aasta okupatsiooni keelas okupatsioonivõim kogudused ära ja mõlemad hooned hävisid 1944. NSVL okupatsiooni all elas kogukond islamit edasi mitteametlikult — peeti palvusi, järgiti kombeid ja tähistati pühi. Eksiili põgenenud haru sai aga usku hoida vabaduses. Vt ka Eesti moslemitatarlaste ajalugu.

Allikad: Islam in the Soviet Union (Vikipeedia); Religion in the Soviet Union (Vikipeedia); Official Islam in the Soviet Union (Bennigsen & Lemercier-Quelquejay); Islam Eestis (et.Vikipeedia).