Tatari kultuuripärand
Tatari kultuuripärand hõlmab Volga tatarlaste materiaalset ja vaimset traditsiooni: sakraalarhitektuuri ja mošeesid, traditsioonilise talutare ehitust ja sisustust, käsitööd, rahvarõivaid, muusikat, kirjandust ning tee- ja toidukultuuri. Käesolev ülevaade tugineb peamiselt saidile learntatar.com, mille kultuuripärandi osa on kirjutanud Kazanis sündinud arhitekt Aygul Ahmetcan, ning täiendavatele allikatele. Kajastatud pärand keskendub suuresti Kazani mošeedele, Kazani-tatari tarele, Kazani nahamosaiik-saabastele, kalfak-peakattele ning Kazani-tatari köögile ja teele — need on Kazani-tatari kultuuri tugipunktid.
Kul Šarifi mošee Kazani Kremlis, tatari arhitektuuri tuntud sümbol (Michael Kuhn (kuhnmi); CC BY 2.0; Wikimedia Commons)
Seotus mišäri tatarlastega: siin kirjeldatud pärand on valdavalt üldine Volga/Kazani-tatari kultuur, mitte spetsiifiliselt mišäri oma. Eesti ja Soome tatarlased on mišärid, kes pärinevad Nižni Novgorodi kubermangu Sergatši piirkonnast ja kõnelevad läänetatari murret, mis on lähedane kõptšaki keelele — see side on peamiselt genealoogiline, mitte esemeline. Allikad märgivad, et mišärid erinesid Kazani tatarlastest kunagi riietuse, kõne ja kommete poolest, kuid need erinevused on kontaktide käigus suuresti hajunud; seega ei ole nendest allikatest tuvastatav, millist ülalkirjeldatud käsitööd, rõivastust või muusikat Eesti kogukonna Sergatši-mišärist esivanemad tegelikult harrastasid. Oletus (mitte allikatega kinnitatud): pentatoonika, piimaga tee, tübätäy-peakate ja lilleline tikand on laialt üle-Volga-tatari joonis ja olid ilmselt mišäridega jagatud, samas kui uhke Kazani linnamošee-arhitektuur ja tipptasemel nahamosaiik-saapatöökojad olid Kazani-kesksed ega tohiks ilma otsese tõendita esineda Eesti-tatari pärandina.
Kokkuvõtlik liigitus — mis on üldtatari, mis Kaasani, mis mišäri:
Pärand | Kelle oma? |
|---|---|
Mošeearhitektuur (minaret katusel) | Kaasani tatarlaste oma |
Traditsiooniline tare ja värvitud aiad | Volga/Kaasani külakultuur |
Teekultuur ja samovar | üldtatari, Kaasani kaudu levinud |
Tšak-tšak jt magusad road | pigem Kaasani |
Hobuseliharoad (kazõ) | üldtatari — elab ka mišäri köögis |
Käsitöö, nahamosaiik, rahvarõivad | pigem Kaasani |
Muusika ja kirjandus (Tukay jt) | Kaasani-keskne kirjakultuur |
Arhitektuur ja mošeed
Learntatar.com kirjelduse järgi säilib Kazanis 13 ajaloolist mošeed, mis kannavad omanäolist tatari stiili katuse-minaretiga ja qibla suunas paigutatud struktuuriga. Kõige tähtsam neist on Märcani (Al-Marjani) mošee Kazani vanas tatari asumis (İske Tatar Bistäse) Qaban järve ääres.
Märcani (Al-Marjani) mošee ehitati 1766–1770 (ehitus algas 1767) — see oli esimene kivimošee, mis Kazanisse pärast 1552. aasta vallutust rajati, lubatud Katariina II usulise sallivuse poliitika all, ning ainus Kazani mošee, mis püsis avatuna kogu NSVL okupatsiooni vältel.
Nurulla mošee (1849) Peçän Bazarı juures; selle minaret lammutati 1930 ja taastati 1990.
Äcem mošee (1887–1890), mille 51-meetrist minaretti võrreldakse vanade Istanbuli minarettidega.
Traditsiooniline tare
Traditsioonilist tatari tare kirjeldab learntatar.com kõrgele vundamendile (nigez) ehitatuna, keldriga (idän astı) ja viilkatuse või lamekatusega (tübä). Puitkaunistused olid polükroomsed — valge, kollane, pruun, sinine ja roheline —, tumedamad toonid seintel ja heledamad arhitektuursetel detailidel.
Sisustuse keskmes oli suur puitlava (säke), mida kasutati töö, puhkuse ja söögi jaoks. Ruumi täiendasid riiulid (kiştä), mees- ja naiseala eraldav eesriie (çarşaw/bülem) ning uksele vastas asuv aukoht (tür). Tekstiilide hulka kuulusid käsitsi kootud käterätid (sölge, bistär), laudlinad (aşyawlıq) ja palvevaibad (namazlıq). (Need on allikas esitatud tatari terminid; siin ei ole tegemist Eesti kogukonna oma sõnavormidega.)
Tee- ja toidukultuur
Learntatar.com seob tatari tee 17.–18. sajandil rajatud Suure Teeteega, mis kulges läbi Kazani, tehes linnast tee värava Venemaale ja Euroopasse. Lahtine tee oli eliidi luksus, samal ajal kui lihtrahvas jõi pressitud plaattee (taqta çäy) lahjendust. Tee kvaliteet muutus perenaise külalislahkuse sümboliks.
Teed serveeriti kuuma ja kangena, soojendatud piim lisati viimasena (et tass ei jahtuks), ning segati ürtidega nagu mätrüşkä, sõstralehed, meliss, münt, salvei ja lavendel; learntatar.com viitab etnograaf Ruslan Buškovi tööle „Tatarstani jookide kimp“.
Teed pakuti väikestes madalates ümara põhjaga tassides koos samovariga.
Küpsetiste hulka kuulusid çäkçäk (meega üle valatud tainapallid), öçpoçmaq (kolmnurkne liha-sibula-, hiljem kartuli-pirukas), pärämäç (ümmargune praetud lihapirukas) ja göbädiä (kõrge kihiline piduroog riisi, kuivatatud puuviljade ja soolase kuivatatud kohupiima ehk qort'iga).
Käsitöö ja rahvarõivad
Tatari nahamosaiik, millest valmistati kaunistatud saapaid çitek (ichigi ehk Kazani saapad), arendati keskajal Volga bulgaaride poolt. Kaunistatud tatari saapad said rahvusvahelise kuulsuse pärast esinemist maailmanäitustel Londonis (1851), Philadelphias (1876), Chicagos (1893) ja Pariisis (1925).
Tulp on tatari ornamentikas lemmikmotiiv, mida käsitletakse taassünni sümbolina; tatari tikand on valdavalt lilleline ja taimemotiiviline, ammutatud ümbritsevast loodusest.
Kalfak on tatari naiste tunnuslik peakate, rikkalikult tikitud šenilllõngaga või kaunistatud keerdsiidist kroonlehtede aplikatsiooniga ning litrite, helmeste, pärlite ja metalltraadiga; mehed ja poisid kannavad koljumütsi tübätäy.
Naise rõivastus koosnes särgist (külmäk), laiadest pükstest (ıştan) ja ülerõivast.
Muusika ja kirjandus
Tatari rahvamuusikat iseloomustab pentatooniline (viienoodiline) helirida. Tunnuslike rahvapillide hulka kuuluvad kubyz (parmoni/pärimuslik suupill ehk vandarauapill), talyanka (kaherealine lõõtspill), kurai (flööt), dumbra (2–3-keeleline näppepill) ja tatari kandle-tüüpi pill.
Ghabdulla Tuqay (1886–1913, suri 26-aastaselt) on kaasaegse tatari kirjakeele ja kaasaegse tatari kirjanduse rajaja; tema luuletus „Tuğan tel“ (Emakeel) sai tatari keele mitteametlikuks hümniks, ning „Şüräle“ oli tema esimene suurem luuletus.
20. sajandi tatari kunstmuusikat kujundasid heliloojad Salix Säydäş ja Näcip Cihanov.
Saagipüha Sabantuy koos vöömaadlusega (küräş) püsib tatari kultuurilise identiteedi keskmes.
Eesti tatarlaste side
Eesti ja Soome tatarlased on valdavalt mišäri tatarlased, kes pärinevad Nižni Novgorodi oblasti küladest; Sergatši piirkonda kirjeldatakse „ehtsate mišäride“ koduna. Nad kõnelevad läänetatari murret, mille lingvist Vassili Radlov märkis kõptšaki keelele üheks lähedasimaks. Mišärid erinesid ajalooliselt Kazani tatarlastest riietuse, kõne ja kommete poolest, kuid need erinevused on rände ja kontaktide käigus vähenenud; nende etnogenees seotakse üldiselt Kuldhordi kõptšaki elanikkonnaga ning kujunemine toimus umbes 1400.–1500. aastatel Qasimi khaaniriigis.
Vaata ka
Allikad: learntatar.com (autor Aygul Ahmetcan; kultuuripärandi, arhitektuuri, tare ja teekultuuri artiklid); Vikipeedia (Volga tatarlased, mišäri tatarlased, Märcani mošee, Ghabdulla Tuqay, Tatari köök, Tatarstani muusika); uniqueleathermosaic.com (nahamosaiigi kunst); folkcostume.blogspot.com (kalfak); tatarstan.eu (tatari rahvarõivad); advantour.com (Märcani mošee); Leedu ajalooõpingute ajakiri (journals.vu.lt).