Kommunistlikud kuriteod Eesti vähemuste vastu
Nõukogude okupatsioon (1940–1941 ja 1944–1991) tõi Eestisse massirepressioonid, mis tabasid ka riigi rahvus- ja usuvähemusi. Küüditamised, hukkamised ja Gulag ei teinud vahet rahvusel, ning mitme väikese vähemuse kogukond hävis okupatsiooni ajal peaaegu täielikult. Järgnev tugineb portaali communistcrimes.org andmetele ja kogukonna enda dokumentidele.
Eesti rahvusvähemused enne sõda (1934)
1934. aasta rahvaloenduse järgi elas Eestis 1 126 413 inimest, kellest eestlasi oli 992 520 (88,1%). Ülejäänud ligi 12% moodustasid rahvus- ja usuvähemused:
Venelased — 92 656 (8,2%)
Baltisakslased — 16 346 (1,5%)
Rannarootslased — 7 641 (0,7%)
Lätlased — 5 435 (0,5%)
Juudid — 4 434 (0,4%)
Poolakad — 1 608 (0,1%)
Soomlased (sh ingerisoomlased) — 1 088 (0,1%)
Tatarlased — 166 (0,0%)
Muud rühmad — 4 266 (0,4%)
Just neid kogukondi tabasid järgnenud okupatsioonide repressioonid ja hävitustöö — väikeste rühmade jaoks sageli olemuslikult.
Massirepressioonid, mis tabasid ka vähemusi
1940. aasta juunist 1941. aasta sügiseni vangistati Eestis üle 6000 inimese ja saadeti Gulagi laagritesse Venemaale; umbes 400 hukati kohapeal. 14. juunil 1941 küüditati veel 10 000 inimest — perekonnapead eraldati juba raudteejaamades ja saadeti Gulagi, naised, lapsed ja vanurid sundasumisele. Aastatel 1944–1953 vangistati poliitilistel süüdistustel üle 35 000 inimese, enamik saadeti Gulagi Venemaal ja Kasahstanis; 1949. aasta märtsiküüditamisel viidi ligi 21 000 peamiselt maaelanikku. Need repressioonid ei säästnud ka vähemusi.
Rannarootslased
Rannarootslased olid elanud Eesti rannikul ja saartel umbes 650 aastat; enne sõda oli neid ligi 10 000. Juba 1939. aastal võõrandas Nõukogude Liit sõjaväebaaside jaoks mitu saart ja sundis elanikud kodust lahkuma. Enamik rannarootslasi põgenes 1943–1944 Rootsi (1945. aasta juuniks oli Rootsis 6554 eestirootslast). Kodumaale jäi vaid käputäis — 435 inimest 1970, 254 aastal 1979 —, ja kunagine elujõuline kogukond on praktiliselt kadunud. Loe lähemalt: Rannarootslased.
Baltisakslased
Suurem osa baltisakslasi lahkus 1939–1941 ümberasumise (Umsiedlung) käigus Saksamaale. Neist, kes jäid, küüditati 1945. aastal Siberisse 407 sakslast ja nende pereliiget.
Peipsi vanausulised
Peipsi järve läänekaldal — Mustvees, Kallastel, Kolkjas, Varnjas ja Piirissaarel — elab 17.–18. sajandist vene vanausuliste kogukond, kes põgenes Venemaa kirikureformide eest. Traditsiooniliselt kalurid ja sibulakasvatajad, olid nad Eesti Vabariigi lojaalsed kodanikud. Nõukogude okupatsioon ei näinud neis esialgu ohtu, kuid 1949. aasta märtsiküüditamine (operatsioon Priboi) viis paljud neistki Siberisse; osa naasis pärast 1953. aastat. Kogukond ja selle omapärane elulaad on siiski säilinud tänaseni.
Ingerisoomlased
Ingerisoomlased on Ingerimaa — Narva jõest ida pool asuva ala — luterlik soomesugu rahvas, kes on ajalooliselt tihedalt seotud Kirde-Eestiga. Nõukogude võim tabas neid juba 1920.–1930. aastatel küüditamiste ja terroriga. Aastatel 1943–1944 evakueeris Saksa okupatsioon suure osa ingerisoomlasi; Soome saatis nad pärast vaherahu tagasi ning Nõukogude võim keelas kümnetel tuhandetel Ingerimaale naasta, pillutades nad laiali. Osa asus elama Eestisse, kuid ka Eesti NSV-st küüditati ingerisoomlasi 1940.–1950. aastatel.
Usu- ja veendumusvähemused
Okupatsioonivõim surus maha usuühingud ja -kogudused. 1951. aastal küüditati 282 Jehoova tunnistajat. Vähemuste usu- ja kultuuriasutused suleti või lämmatati.
Eesti tatarlased (mišärid)
Ajaloolised Eesti tatarlased — mišäri kogukond — kaotasid okupatsiooni ajal oma institutsioonid: okupatsioonivõim saatis mõlemad kogudused 1940. aastal laiali. Tallinna vana muhameedlaste surnuaed lasti hävineda ja suleti 1955, säilmed sunniti ümber matma Liiva kalmistule; Narva koguduse hoone hävis sõjas. Keel ja kombed hääbusid ning paljud varjasid hirmust oma päritolu. Seda kirjeldavad lähemalt „Ajalooliste Eesti tatarlaste kultuuriline genotsiid“ ja „Kalmistu kui kogukonna selgroog“.
Venestamine ja koloniseerimine
Okupatsiooniga kaasnes venekeelse elanikkonna sissetoomine, mis muutis Eesti rahvastikku ja surus vähemused — sh ajaloolised tatarlased — nähtamatusse. Vt „Venestamine“.
Eraldi tragöödia: juudid ja romad natsi-okupatsiooni all
Täieliku pildi huvides: Saksa okupatsiooni ajal (1941–1944) mõrvati Eestis kõik ligi 1000 sinna jäänud juuti ja üle 300 romi. See oli natsi-, mitte kommunistlik kuritegu — kuid osa Eesti vähemuste traagilisest saatusest sõja keerises, kus riik oli järjest kahe totalitaarse võimu käes.
Miks kogukond hindab vabadust
Nende vähemuste saatuse mõistmine on osa sellest, miks Eesti tatarlaste kogukond hindab kõrgelt vabadust, mida pakub Eesti Vabariik. Just seetõttu, et okupatsioon võttis nii paljudelt vähemustelt nende keele, pühakojad ja kodud, on kogukonna jaoks eriti kallis see vabadus ja õigusriik, mille Eesti oma iseseisvuse taastamisega tagasi võttis.
Vaata ka
Allikad: communistcrimes.org (Eesti riigileht); Vikipeedia „Estonian Swedes“ ja Eesti 1934. aasta rahvaloendus (Vikipeedia „Demographics of Estonia“); kogukonna dokumendid (vt kultuurilise genotsiidi, surnuaia ja venestamise lehed).