Alimdžan Idris

Alimdžan Idris (tatari Ğalimcan İdrisi, türgi Alimcan İdrisi; 1. mai 1887 Petropavlovsk – 22. september 1959) oli tatari islamiteoloog, imaam ja õpetaja, kes 1920. aastate lõpust õpetas Soome ja Eesti tatari kogukondade lapsi. Eesti tatarlaste ajaloos on ta tuntud eeskätt Narva ja Narva-Jõesuu koolitöö ning oma 1934. aasta pöördumise poolest, milles kutsus kohalikke tatarlasi pidama Eesti Vabariiki oma riigiks.

Imaam Alimdžan Idris (keskel) õpilastega 1930. aastatel. Erakogu.

Päritolu ja haridus

Idris sündis 1. mail 1887 Petropavlovskis (tänapäeva Kasahstanis) volga-tatari perekonnas: isa Jafar oli pärit Kaasanist, ema Buinskist. Aastatel 1902–1907 õppis ta Buhaara medreses, seejärel jätkas usuteaduse ja filosoofia õpinguid Istanbulis. Ta töötas Orenburgi õpetajate instituudis ning täiendas end 1912. aastal Euroopas, muu hulgas Lausanne'i ülikoolis. Selline haridustee — Buhaara, Istanbul ja Euroopa ülikool korraga — oli tolle aja tatari haritlaskonnas haruldane ja tegi temast ühe rahvusvaheliselt tuntuima tatari usuõpetaja.

Esimene maailmasõda: sõjavangide imaam

Esimese maailmasõja ajal oli Idris Istanbulis pan-türgi ajakirja Türk Yurdu kaastööline ning Osmanite sõjaministeeriumi teenistuses. 1916. aastal saadeti ta Saksamaale, kus temast sai vaimulik Wünsdorf-Zosseni laagris peetud ligikaudu 12 000 moslemist sõjavangile — peamiselt volga-tatarlastele ja baškiiridele. Ta pidas palvusi, korraldas keeleõpet, toimetas vangide oma ajalehte Tatar Ili ning aitas vange kodumaale naasmisel ja väljarändamisel. Zahrensdorfi lähedale rajatud kalmistule maeti selle aja jooksul umbes 400 tatarlast.

Õpetajana Soomes ja Eestis

1920. aastate lõpul asus Idris Soome, kus temast sai Soome tatari kogukonna laste õpetaja. Kaasaegsed on teda kirjeldanud nõudliku õpetaja ja järjekindla türgi identiteedi eestkõnelejana: 1929. aastal pidas ta pulmapeol kõne, milles nimetas tatarikeelse kooli asutamist kogukonna esmaseks ülesandeks — ja kool tuligi.

1930. aastate algul õpetas ta ka Eestis. Eesti tatari kogukonnal oli tollal oma emakeelne kooli- ja seltsielu: Tallinnas tegutses pühapäevakool Raua tänav 57, Narvas õhtukool koguduse ruumides Kiriku tänav 14 ning suviti korraldati Narva-Jõesuus laste suvekoole ja laagreid. Just neis suvekoolides õpetas Idris araabia keelt — usukirjanduse ja Koraani lugemise keelt, mis oli tollal tatari usuhariduse alus. Eestit külastas ta 1930. aastatel korduvalt.

Eesti ja Soome tatari kogukonnad olid sõsarkogukonnad — mõlemad pärit samast Nižni Novgorodi kubermangu mišäri väljarändelainest — ning Idrise õpetajatöö ühendas neid mõlemat.

1934. aasta pöördumine

Oma 1934. aasta pöördumises kohalike tatarlaste poole ütles Idris:

Te elate nüüd Eestis. Eesti Vabariigi praegusel valitsusel pole mingit seost endise tsaari-Venemaa ega praeguse Nõukogude Venemaaga, kus moslemid olid ja on teisejärgulised kodanikud. Eesti Vabariigi põhiseadus annab vähemusrahvustele samad õigused, mis on põliselanikelgi, ning valitsus ja teised täidesaatvad võimud on seda põhimõtet järginud. Pole ühtegi moslemit, kes saaks kurta, et valitsus on nende vastu ülekohut teinud. Pidage Eesti Vabariiki oma riigiks!

— Imaam Alimdžan Idris, 1934

Pöördumine on üks selgemaid kaasaegseid tunnistusi sellest, kuidas tatari kogukond Eesti Vabariigis oma olukorda nägi: usuvabadus ja vähemusrahvuste õigused olid tagatud ning kogukond sidus end teadlikult Eesti riigiga. Sõnad pandi kirja mehe suust, kes oli näinud nii tsaaririiki, sõjavangilaagreid kui ka Lääne-Euroopa ülikoole — ja kellel oli seega võrdlusalus.

Hilisem elu

Idris elas pikalt Saksamaal; sõja järel asus ta Münchenisse, kus õppisid tema lapsed, ning hiljem Saudi Araabiasse. Sidet Soome tatari kogukonnaga ta ei katkestanud, käies 1940.–1950. aastatel korduvalt külas, eeskätt Tamperes. Ta suri 22. septembril 1959 ja on maetud Müncheni Waldfriedhofile.

Abielust Šamsebanatiga oli tal kolm last — Orhan, Ildar ja Gulnar. Poeg Orhan Sadik-Khan (1929–2007) rändas Ameerika Ühendriikidesse; tema tütar Janette Sadik-Khan on New Yorgi transpordiameti endine juht.

Vaata ka

Eesti tatarlaste kogukond 1918–1940 · Eesti moslemitatarlaste ajalugu · Narva tatarlaste elu · Soome tatarlased · Eesti aeg — kõige parem aeg

Allikad: Toomas Abiline ja Ringo Ringvee, „Estonia“, raamatus Muslim Tatar Minorities in the Baltic Sea Region (Brill, 2016), lk 105–127; David Motadel, „Alimjan Idris and Islam in Four Germanys, 1916–59“ (Ameerika Ajalooliidu aastakonverents, 2015); Muazzez Baibulat, The Tampere Islamic Congregation: the roots and history (2004); Ramil Beljajev, Soome tatarlased (Kaasan, 2019); kogukonna erakogu (foto).