Eesti moslemitatarlaste ajalugu (Abiline ja Ringvee)
See artikkel koondab kokku, mida ajaloolane Toomas Abiline ja usundiloolane Ringo Ringvee kirjutavad Eesti moslemitatarlaste ajaloost teadusraamatus Muslim Tatar Minorities in the Baltic Sea Region (Brill, 2016). Peatükk katab kogu kaare 16. sajandist tänapäevani ning tugineb arhiividele, sõjaeelsele ajakirjandusele ja kogukonnaliikmete intervjuudele — sealhulgas ühe vanima kogukonnaliikme Nadir Aizatullini (1928–2009) mälestustele.
Esimesed tatarlased (16. sajand)
Esimesed tatarlased jõudsid Eestisse 16. sajandil sõduritena Vene vägedes Liivi sõja (1558–1583) ajal. 1552 vallutas Ivan IV Kaasani khaaniriigi, 1556 Astrahani oma; 1558 osalesid tatarlased Venemaa sõjakäigus Liivimaa väikeriikide vastu, väejuhiks endine Kaasani khaan, nüüd Moskva vasall Šig-Alei (1505–1567), kelle 40 000-mehelises väes oli ka maride ja baškiire. 1570 piiras Vene vägi Tallinna 40 000 mehega, kellest 10 000 olid tatarlased ja teised Kaasani ning Astrahani rahvad. Osa tatarlasi läks üle Rootsi kuninga poolele ja jäi Eestisse; tuntuim ülejooksik oli tatari bojaar Bulaat Murssov, kes ühines 1577 Tallinna kaitsjatega.
Baranovite aadlisuguvõsa
Tuntuim tatari päritolu aadlisuguvõsa Eestis on Baranovid (Baranoff), mille rajasid neli venda, kes Liivi sõjas vahetasid truuduse Vene tsaarilt Rootsi kuningale. Suguvõsa esiisa Mursa-Šdan Baran oli juba 1430 tunnistanud truudust Moskva suurvürstile ja ristitud õigeusku. Baranovid teenisid Vene impeeriumi kõrgete ametnike ja ohvitseridena kuni 1917. aasta revolutsioonini; nende järgi on nime saanud Kasari jõgi ja üks Lääne-Eesti küla.
Vene võimu all (1721–1918)
Esimene suurem tatari kogukond tekkis pärast Põhjasõda 1721, kui Eesti liideti Vene impeeriumiga. Kogukonna aluse panid sõdurid, kes jäid pärast 25-aastast sõjaväeteenistust siia; impeeriumi poliitika mitmekesistas piiriala rahvastikku sundabielude kaudu erru läinud sõdurite ja eesti naiste vahel. Tallinna Püha Vaimu koguduse registrid 1794. aastast näitavad korraga sõlmitud abielusid tatari madruste ja eesti naiste vahel märkega „valitsuse korralduse järgi“. Moslemitest sõjaväelasi oli sedavõrd palju, et garnisonilinnas Uuslinnas (Neustadt) tegutses väike mošee.
18.–19. sajandil saadeti osa moslemeid Eestisse sunnitöölistena rannikukindlusi ehitama. Paldiskisse saadeti pärast Pugatšovi mässu (1775) eluaegsele sunnitööle baškiiri talupojajuht ja bard Salavat Julajev koos isa Julajga. Sunnitöölised teenisid kopika päevas, magasid ostrogites ja pidasid tavaliselt vastu vaid mõne aasta — „Paldiskit kutsuti õigustatult teiseks Siberiks“. Salavat Julajev elas Paldiskis 1775–1800 ja suri seal 1800. aastal sunnitööl.
Tallinna tatari agul
Erru läinud sõdurite kogukond koondus Tallinnas kindlatesse linnaosadesse. Vanim oli 18. sajandil rajatud tatarlaste asundus (Tatari Sloboda), kus erru läinud sõdurid ostsid maad ja ehitasid maju; peatänav on tänini Tatari tänav (nimi juba 18. sajandi lõpust). Kadriorgu kutsuti tatarlaste rohkuse tõttu „tatari pesaks“. Aastatel 1834–1862 elas Tallinnas umbes 50 moslemit, enamjaolt tatarlased, kellel oli oma mošee ja imaam. Tallinna linnaarhiivi järgi sõlmiti 1838. aastal kaks ja 1842. aastal üks abielu tatari meeste ja eesti naiste vahel.
Mišäri kaupmehed (1861→)
Uus tatari laine saabus pärast pärisorjuse kaotamist Venemaal 1861: paljud vabanenud tatari talupojad hakkasid rändkaupmeesteks ja jõudsid hobuvankritega Eestisse, kus neid sageli aeti segi rändava mustlasega. Üks peamisi lähtekohti oli Kuj-Su küla Sergatši maakonnas Nižni-Novgorodi kubermangus. Kaupmees Zakir Zakerov, kellel oli Viru väljaku ääres edukas rõivapood, tõi oma kodukülast õpipoisteks kümmekond noormeest korraga. 1897. aasta loenduse järgi elas Tallinnas 109 tatarlast; 1914 hinnati arvuks kuni 2000 (osa jäi loendamata).
Sibgadulla Mähdejev, „tatarlaste kuningas“
Enne Esimest maailmasõda oli auväärseim ja rikkaim tatarlane Sibgadulla Mähdejev (sünd 1863 Nižni-Novgorodi kubermangus, saabus Tallinna 1885). 1892 avas ta esimese poe; kaubitses karusnaha, vaipade ja kalliskividega, äripartnereid Peterburis ja Pihkvas, klientideks vürste. 20. sajandi algul rajas ta Siselinna kalmistu kõrvale tatarlaste surnuaia, ümbritses selle kivimüüri ja poolkuudega raudväravaga — pärimuse järgi ehitatud rahaga, mille ta sai juudi kogukonnalt tänuks abi eest nende kalmistu maa saamisel. Kui Mähdejev 1939 suri, kirjutas Uudisleht 14. aprillil: „Tatarlaste kuningas on surnud!“
„Tatarlaste kuninga matus“: Sibgadulla Mähdejevi matus 1939. Foto: Tallinna Linnamuuseum.
Eesti Vabariik (1918–1940): „kuldne aeg“
Sõjaeelset vabariiki pidasid tatarlased „kuldseks ajaks“. Peamised keskused olid Narva ja Tallinn. 1934. aasta loenduse järgi elas Eestis 170 moslemit, neist 166 tatarlast; kogukonna endi hinnangul ~180, pool Narvas ja pool Tallinnas. Esimene usuühing registreeriti Narvas — Narva Muhamedi Kogudus 18. mail 1928 (1937 ümber Narva Muhamedi usuühinguks); Tallinna kogukond sai juriidiliseks isikuks 13. märtsil 1940. Esimene mošee avati 29. juulil 1935 Narvas Kiriku tn 2; pidulikkust juhtis Soome moslemite vaimulik juht Väliahmäd Hakim.
Eesti tatarlased teelauas 1930ndatel. Foto: Tallinna Linnamuuseum.
Narva kogukonna hoone — endine Põhja-Eesti pank — postkaardil.
Tallinna reedepalvused peeti 1930ndatel mulla korteris Raua tn 57 ja palveruumis Sube tn 4; pühade ajal kogunes 60–70 tatarlast. Rahvaleht kirjeldas 1935 Sube tänava palvela: „suur, kuid vaene ruum teisel korrusel … peaaegu kogu põrand on kaetud vaipadega … lõunaseinal — Meka suunas — on kaheastmeline minbar.“ Vaimulikku elu juhtisid imaam Adiatulla Minahztetin (haridus Kaasanis ja Buhaaras, oli teeninud Nižni-Novgorodis ja Peterburis) ning muezzin Ismael Devlet-Šahh; Narva imaam oli Mustafa Haerdinov. Sunnipäevakool tegutses Mähdejevi majas Raua tn 57 (õpetaja Arif Rami Soomest), Narvas õhtukool koguduse ruumides.
Suvekoolides Narva-Jõesuus õpetas Berliinist pärit Volga tatarlane imaam Alimdžan Idris, kes külastas Eestit 1930ndatel korduvalt. 1934. aasta pöördumises ütles ta: „Te elate nüüd Eestis. Eesti Vabariigi praegusel valitsusel pole mingit seost endise tsaari- ega praeguse Nõukogude Venemaaga, kus moslemid olid ja on teisejärgulised kodanikud … Pidage Eesti Vabariiki oma riigiks!“ Viimane suur tatari suvine kokkutulek toimus 1939 Narva-Jõesuus.
NSVL okupatsioon (1940→)
1940. aasta Nõukogude okupatsioon lõpetas tatari seltside tegevuse; Tallinna ja Narva usuühingud suleti ning surnuaiad Tallinnas, Narvas ja Rakveres munitsipaliseeriti. Karusnahakaupmees Hairulla Mähdejev (Mehdi) arreteeriti ja suri 18. novembril 1941 Gorki (Nižni-Novgorodi) piirkonna Gulagi laagris. 1944 lahkus palju tatarlasi Eestist Rootsi, Soome, Saksamaale, Kanadasse ja Austraaliasse. Narva kogukond hävis täielikult, kuna okupatsioonivõim asustas kogu Narva elanikkonna mujale. Vana Tallinna surnuaia kuivendus purustati 1944 pommitamises, kalmistu suleti 1955 ja sugulased maeti ümber Liiva kalmistule; vanale surnuaiale rajati park ja bensiinijaam.
Saksa okupatsiooni ajal (1941–1944) registreeriti Narva moslemikogudus 1943 uuesti — 81 liiget, vaimulikuks juhiks valiti Zinnätulla Seifullin (Abiline ja Ringvee, lk 118).
Muhameedlaste kalmistu värav.
NSVL okupatsiooni ajal kasvas tatari kogukond sisserände tõttu: 1947 toodi Nižni-Novgorodi piirkonnast sadu tatarlasi Maardu keemiatehast ehitama, 1950ndatel Narva hüdroelektrijaama, 1970ndatel Moskva olümpia purjeregati rajatisi. 1989 elas Eestis 4058 tatarlast. Vanade ja uute tatarlaste suhted olid valdavalt head, kuid uustulnukad rääkisid sageli tatari asemel vene keelt. Ilma ametliku mullata juhtisid koduseid talitusi vanemad mehed, üks neist Zinnätulla Seifullin.
Taasiseseisvumine ja tänapäev
1988, perestroika ajal, asutasid Eesti-juurtega tatarlased Tatari Kultuuriseltsi (esimees Timur Seifullen), mis toetas ka Eesti iseseisvusliikumist; 1995 nimetati see ümber (Tatari Kogukond Eestis). Tänaseks on Eestis kuus registreeritud tatari seltsi (Tallinnas Idel 1997 ja Yoldõz 2003, lisaks Maardus, Sillamäel, Narvas ja Pärnus). 1989 taastati Tallinna Islami Kogudus; pärast 1993. aasta seadust nimetati see ümber Eesti Islami Koguduseks, mis ühendab kõiki Eesti moslemeid; suurim rühm on endiselt tatarlased.
Kultuuriseltsi üks eesmärke oli moslemikoguduse taastamine. 7. augustil 1989 registreeriti Tallinna Islami Kogudus: vaimulikuks juhiks valiti Hasjan Murtazin (1913–1997) ja juhatuse esimeheks Gajar Zarip. Kogudus saatis Ali Harrasovi Ufaasse medresesse õppima; 1990 saatis sealne vaimulik valitsus ta tagasi Eestisse kohalikuks imaamiks. 1993. aasta ümberregistreerimisel võttis kogudus nimeks Eesti Islami Kogudus, saades kõigi Eesti moslemite koguduseks.
Tatarlaste arv on kahanenud: 4058 (1989) → 3546 (1994) → umbes 1993 (2011. aasta loendus; raamat annab samas peatükis ka arvu 1998). Enamik elab Tallinnas, Maardus, Kohtla-Järvel ja Narvas. 2007 ilmus esimene Koraani täistõlge eesti keelde pealkirjaga „Koraan. Koraani tähendused“ (kirjastus Avita). Algatus tuli Timur Seifullenilt; tõlkis tuntud orientalist Haljand Udam (1936–2005), kes oli tööd alustanud 1990ndate lõpus, kuid suri enne selle ilmumist — teksti toimetas ja ühtlustas assürioloog Amar Annus. Esitrükk oli 2000 eksemplari, millest esimesed tuhat müüdi mõne tunniga. Timur Seifulleni hinnangul räägib umbes pool Eesti tatarlastest tatari keelt vähemalt rahuldaval tasemel. Kogukond on jagunenud kaheks: sõjaeelsete juurtega, eestikeelsed ja Eestiga samastuvad tatarlased ning okupatsiooniaegse sisserände, venekeelsed tatarlased.
Vaata ka
Allikas: Toomas Abiline ja Ringo Ringvee, „Estonia“, raamatus Ingvar Svanberg & David Westerlund (toim), Muslim Tatar Minorities in the Baltic Sea Region (Brill, 2016, Muslim Minorities 20), lk 105–127. Peatükk tugineb arhiividele, sõjaeelsele ajakirjandusele (Postimees, Uudisleht, Rahvaleht, Vaba Maa, Uus Eesti) ja kogukonnaliikmete intervjuudele; nimekujud erinevad allikais (nt Mähdejev ~ Megdejev).
Vaata ka: Baranovid — tatari päritolu aadlisuguvõsa.
Vaata ka: Moslemite elu Nõukogude Liidus.