Narva ajalugu
Narva on Eesti idapoolseim linn, mis asub Narva jõe ääres Venemaa piiril. Sajandeid oli see jõukas kaubalinn ja Rootsi-aegse baroki pärl — ning ühtlasi Eesti tatarlaste teine kodu: kuni pool ajaloolisest Eesti tatari kogukonnast elas just Narvas. Teine maailmasõda ja Nõukogude okupatsioon muutsid linna tundmatuseni.
Vaade ajaloolisele Narva linnale üle Narva jõe, õlimaal umbes aastast 1894 (Oscar Kleineh (1846–1919); avalik omand; Wikimedia Commons)
Keskaeg ja Hansa-kaubandus
Linnus rajati Põhja-Eesti Taani võimu ajal 13. sajandil (esimene kirjalik teade 1277). 1345 sai Narva Lübecki linnaõigused ja 1346 müüs Taani kuningas Põhja-Eesti valdused Liivi ordule. Kogu keskaja oli linna elusoon Hansa kaugkaubandus, kuigi Tallinna vastuseisu tõttu ei saanudki Narvast Hansa Liidu liiget ega suurlinna. 1492 rajas Moskva suurvürst Ivan III teisele kaldale Jaanilinna (Ivangorodi) kindluse — kaks kindlust seisavad teineteise vastas tänini.
Rootsi aeg ja barokklinn
Liivi sõjas vallutasid Vene väed Narva 1558; 1581 vallutas linna Rootsi ja Narvast sai Rootsi riigi osa. Rootsi ajal ehitati üles Narva kuulus barokk-vanalinn ning 1680ndatest rajati kuulsa sõjaväeinseneri Erik Dahlbergi kavandatud võimas bastionidesüsteem. Narva õitses kaubalinnana; korraks kaaluti sedagi, et sellest võiks saada Rootsi teine pealinn.
Põhjasõda
Suure Põhjasõja ajal toimus 1700. aasta novembris Narva all esimene suur lahing Rootsi kuninga Karl XII ja Vene tsaari Peeter I vägede vahel — noor Rootsi kuningas võitis. 1704 vallutas Peeter I linna lõplikult ja Narva jäi Vene impeeriumi koosseisu. Selle sõja järel, kui erru läinud sõdurid siia jäid, tekkis Eesti aladele ka esimene püsiv tatari kogukond.
Tööstuslinn
1857 asutati Kreenholmi Manufaktuur, millest kasvas üks Euroopa suurimaid puuvillavabrikuid — sajandivahetuseks umbes 10 000 töölisega; 1872 toimus seal esimene Eesti tööliste streik. Sajandi lõpuks töötas Narvas 41% kogu Eesti tööstustöölistest. Tööstuse tõmbejõud tõi linna ka mišäri kaupmehi, kelle klientideks olid nii töölised kui teised moslemid.
Narva ja Eesti tatarlased
Eesti Vabariigi ajal (1918–1940) oli Narva Tallinna kõrval Eesti tatarlaste peamine keskus — kogukonna hinnangul elas siin umbes pool Eesti tatarlastest. Narva Muhamedi Kogudus registreeriti 18. mail 1928 ja usukeskuseks kohandati endine Põhja-Eesti Panga hoone; 28. septembril 1928 loodi Narva Tatari Kultuuri Selts (asutaja Veliulla Fetkullin); 29. juulil 1935 avati Kiriku tänaval Eesti esimene mošee. Suved veetsid tatarlased sageli Narva-Jõesuus, kus peeti lastele suvekoole ja 1939 toimus viimane suur kokkutulek.
Hävitamine (1944)
6. ja 7. märtsil 1944 hävitas Nõukogude õhuvägi pommitamises Narva barokk-vanalinna; juuli 1944 lõpuks oli 98% linnast hävinud. Sõja järel oleks suure osa hoonetest saanud taastada — seinad seisid alles —, kuid 1950ndate alguses otsustas Nõukogude okupatsioonivõim varemed lammutada ja püstitada nende asemele korterelamud. Endistel elanikel ei lubatud tagasi tulla; nende hulgas olid ka Narva tatarlased, kes kolisid peamiselt Tallinna ja Rakverre — mille järel Narva tatari kogukond lakkas olemast.
Okupatsiooniaegne asustusvahetus
Kohalike asemele toodi väljastpoolt Eestit massiliselt venekeelseid töölisi. 1934. aasta rahvaloenduse järgi oli Narva veel 65% ulatuses eestlaste linn; 2011. aastaks olid 87,7% elanikest venelased ja vaid 5,2% eestlased. Nii ehitati vana Narva asemele uus, nõukogude stiilis linn uue rahvaga — üks selgemaid näiteid okupatsiooniaegsest asustuse ja ajaloomälu ümberkujundamisest Eestis.
Vaata ka
Allikad: Wikipedia artikkel „Narva“; Toomas Abiline ja Ringo Ringvee, „Estonia“ (Brill, 2016) Narva tatari kogukonna kohta. Rahvaarvud ja protsendid on loenduste ja allikate andmed.