Eestistumine: kuidas mišäri tatarlastest sai nähtamatu vähemus
Eestistumine: kuidas mišäri tatarlastest sai nähtamatu vähemus
Ajaloolised Eesti tatarlased — mišäri kaupmeeste kogukond, kes oli sõjaeelses Eesti Vabariigis juba tugevalt lõimunud — sulasid NSVL okupatsiooni aastakümnetel suuresti eesti ühiskonda. Paljude järeltulijate jaoks on tatari päritolust alles jäänud vaid perekonnanimi. See leht kirjeldab, miks eestistumine oli NSVL okupatsiooni ajal kogukonnale ainus järelejäänud ellujäämistee — ja mida see kogukonna keelele ning identiteedile maksis.
Eestistumine kui ainus ellujäämistee
Sõjaeelses Eesti Vabariigis oli tatari kogukonnal oma seltsielu: tegutses Tatari Kultuuriselts, peeti usuühingut, lauldi tatari laule ja korraldati kokkutulekuid. NSVL okupatsioon lõpetas selle iseseisva organiseerumise — vähemuste omaalgatuslikud seltsid ja kogudused ei saanud endisel kujul edasi tegutseda.
Ilma õiguseta oma institutsioone hoida seisis väike kogukond valiku ees, kummale poole sulanduda. Kogukonna oma mälestuse järgi valisid ajaloolised Eesti tatarlased pigem eesti ühiskonna: see oli lähedane nende sõjaeelsele elule ja — okupatsiooni tingimustes, kus oma institutsioone ei tohtinud hoida — ainus järelejäänud tee hoiduda venestumisest ja jääda kogukonnana ellu, mitte sulanduda venekeelsesse massi.
Venestumise ja tatarofoobia vältimine
NSVL okupatsioon tõi Eestisse ulatusliku venestamise. Samal ajal toodi pärast Teist maailmasõda Narva ja Maardu tööstust üles ehitama uus, venekeelne tatarlaste laine, kes moodustasid omaette venekeelse kogukonna.
Ajaloolised Eesti tatarlased, kes olid juba enne sõda eesti keeles koolis käinud, eesti nimesid kandnud (näiteks Mähdejev → Mehdi) ja eesti ellu lõimunud, jäid sellest venekeelsest sfäärist eemale. Eestlaste sekka hoidmine tähendas ühtlasi venestumise vältimist — kuid ka seda, et kogukond muutus üha vähem eristatavaks.
Eestlasena määratlemine pakkus varju ka tatarofoobia — tatarivastase eelarvamuse — eest. Nähtava moslemist tatari vähemusena võis kogukond kohata võõristust või vaenulikkust; eesti ühiskonda sulandudes ja end eestlasena esitledes jäi see pinge suuresti kõrvale. Nõnda kaitses eestistumine korraga nii venestumise kui ka tatarivastasuse eest.
Kui alles jääb ainult nimi
Eestistumise hind ilmnes põlvkondade kaupa. Mišäri keel ja kombed hääbusid; paljude järeltulijate jaoks on tatari päritolust alles vaid perekonna- või eesnimi. Kogukonnast sai eesti ühiskonna nähtamatu osa — ei visuaalselt „teistsugune” ega tunnustatud eraldi ajaloolise vähemusena —, ning sageli aetakse ajaloolised Eesti tatarlased segamini hiljem saabunud venekeelsete tatarlastega.
Miks see projekt olemas on
Just seepärast see keeleprojekt olemas ongi: taastada see, mille eestistumine on õhemaks kulutanud — mišäri keel (eesti tatarlaste tähestik ja sõnastik), kogukonna ajalugu ja eristuv identiteet — enne kui alles jääbki ainult nimi.
Allikad
Toomas Abiline (Postimees, „Eesti moslemitel on sõjaeelsest Eesti Vabariigist parimad mälestused”); eestitatarlased.ee; kogukonna enda mälestused. Vt ka selle teadmusbaasi lehti „Ajalooliste Eesti tatarlaste kultuuriline genotsiid” ja „Venestamine”.