Okupatsiooniaja varjukeel
NSVL okupatsiooni ajal (1940–1991) ja pideva jälgimise all kujunes Eesti tatarlaste kogukonnas varjukeel — argisõnad said varjatud tähenduse, et miilitsast, koputajatest ja võimust saaks omavahel turvaliselt rääkida. Need tähendused tekkisid just okupatsiooni ajal ja kannavad kaasas kogukonna ellujäämislugu.
Varjukeel: argisõna, varjatud tähendus
Sõna | Otsene tähendus | Varjatud tähendus okupatsiooni ajal |
|---|---|---|
Jilkä | õlg | miilits (miilitsamees) |
Astanjõretse | „alt käija“ (astan „alt“ + jöretse „käija“) | koputaja ehk informaator |
Ätäts (kujul ätsät) | kukk | koputaja — Moskva tatarlaste varjunimi |
Orõslar | venelased (orõs mitmus) | sovjetid, okupatsioonivõimu-meelsed |
Miks varjukeel tekkis
Okupatsioonivõim jälgis ja represseeris; koputajad ja miilits olid igapäevane oht. Selleks et nendest rääkida ilma end reetmata, andis kogukond tuttavatele sõnadele uue, varjatud tähenduse. Nii sai õlast (jilkä) märkamatult miilits ja kukest (ätäts) koputaja. See on sama hirmu teine pool, mis sundis paljusid tatarlasi oma päritolu varjama ja nime muutma — keeleline enesekaitse.
Sõna orõs (venelane) on ise türgi-tatari päritolu (mitte vene laen); selle mitmus orõslar sai okupatsiooni ajal tähenduskihi „sovjetid, okupatsioonivõimu-meelsed“ — vahet tehti tavalise venelase ja režiimi vahel.
Vt ka: ajalooliste Eesti tatarlaste kultuuriline genotsiid ja eestistumine — sama okupatsiooniaja surve keelelised jäljed.
Vaata ka
Allikad: kogukonna pärimus; vt ka selle teadmusbaasi seotud lehekülgi.