Rüüstatud pühapaigad Eestis
Eesti pühapaiku — kirikuid, sünagooge, palvekodasid, mošeed, kloostreid ja looduslikke pühapaiku — rüüstasid 20. sajandi kaks okupatsiooni. Nõukogude okupatsioon (1940–1941 ja 1944–1991) tegi seda kahel viisil: otsese sõjapurustusega — eeskätt 1944. aasta Tallinna ja Narva pommitamisega — ning rahuaegse riikliku ateismi kampaaniaga, mis riigistas kirikuvara, saatis kogudused laiali ja muutis pühakojad võimlateks, ladudeks ja stuudioteks. Saksa okupatsioon (1941–1944) tõi kaasa lahingupurustusi ja hoonete rekvireerimist ning — kõige rängemalt — Eesti juudi kogukonna hävitamise, mis jättis sünagoogid rahvata.
Harju tänav Tallinna vanalinnas varemetes pärast Nõukogude õhujõudude 1944. aasta märtsipommitamist, mis rüüstas ka lähedal asuva Niguliste kiriku (Unknown author (Tallinn City Archives / Tallinna Linnaarhiiv); CC BY-SA 4.0; Wikimedia Commons)
Riikliku ateismi raamistik
1940. aasta detsembri seadus võttis kirikutelt õigused: keelati usuõpetus koolides, laste- ja noorsootöö, heategevus, misjon ja kirjastamine ning riigistati kirikuvara; Tartu ülikooli usuteaduskond suleti 31. augustil 1940 ja ajaleht „Eesti Kirik” lõpetati 27. augustil 1940. Juba esimene okupatsiooniaasta ja 1941. aasta juuniküüditamine võtsid Eesti evangeelselt luterlikult kirikult 24 tegevvaimulikku ning hulga kogudusejuhte ja kirikumuusikuid. Kogu Teise maailmasõja perioodi peale kaotas luterlik kirik umbes 160 vaimulikku ja ligi 24 kirikuhoonet.
Pärast okupatsiooni taaskehtestamist 1944 jätkus koguduste halduslik kägistamine: laste usuõpetus keelati 1949, tegevusload jäeti uuendamata ja paljud abikirikud ei saanud enam luba tagasi. 1960. aastatel seadis okupatsioonivõim sihiks sulgeda kogudused umbes kümne aastaga lõplikult — plaan, mis siiski ei õnnestunud. Leerilaste arv langes madalseisu (1978. aastal 481) ja tõusis okupatsiooni lagunedes järsult (1990. aastal 11 536 leerilast).
Ka õigeusk allutati: 24. veebruaril 1941 likvideeriti Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku (EAÕK) iseseisvus ja see liideti Moskva patriarhaadiga; 1944 läks metropoliit koos sinodiga eksiili (umbes 8000 usklikku ja paarkümmend vaimulikku), ning 16. aprillil 1945 viidi allutamine Moskvale lõpule. Katoliku kirikut tabas löök juhtkonna kaudu: apostellik administraator piiskop Eduard Profittlich suri 1942 Nõukogude vangilaagris, välismaised preestrid saadeti välja ning alles jäid sisuliselt vaid Tallinna ja Tartu kogudus. (Vt lähemalt: Õigeusk okupatsiooni all.)
Saksa okupatsioon (1941–1944)
Saksa okupatsioon lubas kirikuelu rohkem kui nõukogude võim — usuteaduse õpetamine Tartus taastati 1943. aasta veebruaris — ja kirikute kahjustused tulenesid peamiselt lahingutest ja hoonete rekvireerimisest. Kõige rängem oli aga Eesti juudi kogukonna hävitamine: umbes 4300-pealisest kogukonnast põgenes ligi kolmveerand (u 3000 inimest) itta; kohale jäänud (u 950–1000) tapeti 1941. aasta lõpuks ning Wannsee konverentsil 1942. aasta jaanuaris kuulutati Eesti „Judenfrei”. Nõnda jäid sünagoogid ja palvekojad rahvata juba enne, kui hooned 1944. aastal hävisid.
Üksikutest hoonetest on selgeimad juhtumid:
Tallinna suur sünagoog — Saksa okupatsioonivõim kohandas selle 1941. aastal sõjaväeladuks (hoone ise hävis hiljem, 1944. aasta märtsipommitamises — vt allpool).
Tartu vanausuliste palvela — pommitamises 12. juulil 1941 hävisid kellatorn, raamatukogu ja ikonostaas.
Anseküla kirik Sõrves on selge kahe okupatsiooni juhtum: Nõukogude väed süütasid 1941. aastal taganedes kirikutorni, seejärel kasutas Saksa okupatsioonivägi 1944. aasta sügisel kivikirikut laskemoonalaona ja hoone sai pealetungiva Punaarmee otsetabamuse. Kirikut ei taastatud kunagi — alles on vaid maapinnaga tasa vundament.
Ka Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku lühiajaline naasmine Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhaadi alla toimus just Saksa okupatsiooni ajal (1942–1944), kuni Saksa taganemine selle jälle katkestas.
1944. aasta pommitamine
9.–10. märtsil 1944 pommitas nõukogude lennuvägi Tallinna (~300 lennukit, üle 3000 pommi); saboteerijad olid eelnevalt vee-pumbajaama rivist välja viinud. Sedasama Nõukogude lennuväge varustasid olulisel määral lääneliitlased lend-lease'i korras. Tules hävis ka Niguliste kirik, mille kogu keskaegne sisustus praktiliselt hukkus; kirik taastati aeglaselt ning avati Niguliste muuseumi ja kontserdisaalina, mitte enam koguduse pühakojana.
Narva ajaloolise kesklinna hävitas Nõukogude kauglennuvägi 1944. aasta märtsis (öödel 6.–7. ja 7.–8. märtsil) ja suvised lahingud. Hävinud pühakodade hulgas:
Narva Peetri kirik — 1944. aasta pommitamises rikutud katusega varemed lammutati pärast 1953. aastat ja kivid kasutati ära Narva raudteejaama ehitusel; kirikut ei taastatud.
Narva Jaani kirik — hävis 1944.
Narva Aleksandri Suurkirik — 6. märtsil 1944 läbistas mürsk kupli, 24. juulil 1944 lasti allesjäänud torn linna vallutamisel õhku; säilinud kest sai hiljem uue otstarbe (vt allpool).
Samas hävis Narvas ka tatarlaste mošee (vt allpool) ja sünagoog.
Kirikud võimlaks ja viljaaidaks
Ellu jäänud kirikuid kohandas okupatsioonivõim ilmalikuks otstarbeks — võimlateks, ladudeks, klubideks, stuudioteks. Näiteid:
Tartu Maarja kirik — 1941. aasta pommitamises purustatud kiriku varemed anti 1956 põllumajandusakadeemiale ja 1961 avati hoones võimla, allesjäänud torn lammutati. Kogudus pääses hoonesse tagasi alles taastamise järel (torn taaspühitseti 29. veebruaril 2024).
Rakvere Pauluse kirik — kogudus likvideeriti 1951, kirikust sai võimla.
Uulu kirik (Pärnumaa) — algul viljasalv, siis kolhoosipeod, siis võimla; taastati palvekojaks 2007.
Tallinna Peeteli kirik — kogudus suleti 1962 ja hoone anti Eesti Telefilmile filmistuudioks (aknad müüriti kinni).
Rootsi-Mihkli kirik (Tallinn) — sisse ehitati tõstespordisaal.
Halliste kirik — pärast 1959. aasta tulekahju kavatses kohalik sovhoosijuhtkond teha sellest kultuurimaja ja spordiklubi.
Narva Aleksandri Suurkirik — kogudus kaotas sõjas kahjustatud kesta 2. septembril 1962 ja sisse seati kaubastu ladu; hoone tagastati 1990, torn koos muuseumiga avati 2008.
Angerja õigeusukirik — kogudus loobus hoonest 1949 ja kirik suleti 22. novembril 1951; okupatsiooni ajal oli see juurviljaladu ja seejärel Tallinnfilmi ladu, ahjud lammutati. Taastati koguduse pühakojaks 1994.
Õigeusk ja kloostrid
Õigeusu koguduste sulgemine oli kõige laiaulatuslikum Hruštšovi usuvastase kampaania ajal 1960–1964. Tallinna Aleksander Nevski katedraali ei lammutatud kunagi: lammutamise ettepanekud kuulusid 1920.–30. aastate Eesti-aegsesse arutellu (mis jäi teostamata), okupatsiooni ajal aga õnnestus katedraal säilitada. (Vt: Õigeusk okupatsiooni all.)
Pühtitsa (Kuremäe) õigeusu nunnaklooster (asut. 1891) oli üks kahest kloostrist kogu Nõukogude Liidus, mis 20. sajandil tegevust ei katkestanud (teine oli Pihkva-Petseri klooster). Hruštšovi kampaania ähvardas ka teda: 5. novembri 1958. aasta määrustega neljakordistati kloostri maksukoormus (1959. aasta lõpuks üle 200 000 rubla aastas ehk umbes 56% sissetulekust) ja kavandati kloostri asemele kaevurite puhkekodu. Klooster jäi püsima, kuid selle Tallinna filiaalkirik suleti 1959 ja lammutati 1960.
Vanausulised Peipsil
Peipsiääre vanausuliste (Kolkja, Varnja, Mustvee, Kallaste, Kasepää, Piirissaar, Raja, Kükita) palvelaid tabas okupatsioon mitmeti. Nõukogude sundkollektiviseerimine lõikas läbi külade majandusliku aluse ja repressioonid tabasid koguduste juhte: Mustvee juht A. Gužov küüditati ja suri Leningradi vanglas, misjärel peeti jumalateenistusi salaja kodudes. Saksa okupatsiooni aegsetes lahingutes põles Raja palvela 30. augustil 1944 (selle 1718. aastal rajatud raamatukogu õnnestus osaliselt päästa), Tartu palvela kaotas 1941. aasta pommitamises kellatorni, raamatukogu ja ikonostaasi.
Sünagoogid
Enne 1940. aastat oli Eestis kaks monumentaalset sünagoogi — Tallinnas ja Tartus — ning väiksemad palvekojad Narvas, Pärnus, Valgas, Viljandis ja Võrus.
Tallinna suur sünagoog (Maakri tänav, mauri/neoromaani stiilis, arhitekt Nikolai Thamm vanem, pühitsetud 1885) kohandati Saksa okupatsiooni ajal 1941 sõjaväeladuks ja hävis 1944. aasta märtsipommitamises; varemed lammutati 1947. Tallinnas ei olnud sünagoogi ligi 60 aastat — uus (Beit Bella, Karu tänav) avati 16. mail 2007.
Tartu sünagoog (arhitekt Robert Pohlmann, pühitsetud 15. juunil 1903) hävis 1944. Selle pühaesemed päästsid Uku Masing ja Paul Ariste — 132 eset hoitakse Eesti Rahva Muuseumis. Sünagoogi asemele ehitati 1960. aastatel elumajad; mälestustahvel avati 2023. aasta juunis.
Väikelinnade juudi kogukonnad (Narva, Pärnu, Valga, Viljandi, Võru) hävitati 1941. aastal ja nende palvekojad ei jäänud sõjast puutumata; ühisosaks jäi kogukonna endi hävitamine, mitte pelgalt hoonete kaotus.
Mošee ja moslemi palvekojad
Narva Muhamedi Kogudus registreeriti 1928 — Eesti Vabariigi esimene islami kogudus. Kogudus ostis Kiriku tänaval maja ja kohandas selle mošeeks, millest sai tatari identiteedi keskus. 1934 külastas kogudust emigrantimaam Alimcan İdris, kes kiitis Eesti põhiseadust vähemustele antud võrdsete õiguste eest. Tallinna Muhamedi Usuühing registreeriti 1939. Pärast 1940. aasta okupatsiooni keelustas okupatsioonivõim mõlema koguduse tegevuse, ja 1944. aastal hävisid nii Narva mošee kui Tallinna palvekoja ruumid. Kogukond hoidis usku põranda all kuni Eesti Islami Koguduse taasregistreerimiseni 1990 — see on sõjaeelsete koguduste otsene õiguslik järglane.
Hiied ja looduslikud pühapaigad
Eestis on vähemalt umbes 550 hiit ja umbes 2000 muud looduslikku pühapaika (allikad, ohvrikivid, pühad puud). Okupatsioonivõim suhtus neisse ükskõikselt ja kohati pahatahtlikult; sundkollektiviseerimine lõhkus talupõhise hoolduse, mis oli neid sajandeid kaitsnud, ja paljud hiied jäeti 1960. aastatel maha. Konkreetseid kaotusi:
Tammiku (Jõhvi) hiis — suurem osa tammikust maeti põlevkivikaevanduse aherainemäe alla, alles jäid vaid üksikud vanad pühad tammed.
Sipa hiis (Kullamaa) — pühasse hiide ehitati kolhoosilaudad ja sõnnikuhoidlad.
Karkuse pühamägi (Tapa kant) — suures osas hävitatud kruusa kaevandamisega.
Arstikivi — 1980. aastatel tahtis kolhoos püha kivi teisaldada; kohalik Viktor Jaave kaitses seda nii visalt, et kivi jäi alles.
Kalmistud
Okupatsioonivõim võttis Tallinna kalmistud 1944 üle, säilitades õigeusu omad ja kustutades vähemuste omad: Kopli ja Mõigu (baltisaksa) tehti maatasa umbes 1950–51, Kalamaja 1950.–60. aastatel, vana katoliku 1955 ja vana juudi 1963; tatarlaste kalmistu hävitati samuti. (Vt: Keegi ei pääsenud Nõukogude Liidu eest, Pühakodade ja kalmistute hävitamine Nõukogude Liidus.)
Taastamine okupatsiooni lagunedes
Okupatsiooni lagunedes (1988–1991) järgnes rahvuslikule ärkamisele usuline taastumine: keelatud ühendused taastati (Eesti Islami Kogudus 1990), usuõpetus naasis koolidesse valikainena 1991, Tallinna uus sünagoog avati 2007, Tartu Maarja kiriku torn taaspühitseti 2024. Paljud kirikud said kogudustele tagasi, ehkki osa neist kannab okupatsiooniaja jälgi tänini.
Seos meie looga
Eesti tatarlaste usuelu tabas sama hoop: Narva mošee ja Tallinna palvekoda hävisid, kogudused keelustati ja muhameedlaste surnuaed hävitati. Kogukond säilitas usu põranda all kuni 1990. aastani — pühapaikade rüüstamine on osa samast okupatsiooni loost, mis puudutas kõiki Eesti usu- ja rahvusrühmi.
Vaata ka
Allikad: okupatsioon.ee — religioon; EELK „Eesti Kirik läbi aja”; Tallinna ja Narva märtsipommitamine (Vikipeedia; Rahvusarhiiv/Tuna); Sirp „Kirikud — üleliigne hooneliik?”; Maakri tänava sünagoog ja Tartu sünagoog (Vikipeedia); Tartu Maarja kirik, Narva Peetri kirik, Narva Aleksandri Suurkirik (Vikipeedia); EAÕK — Angerja koguduse ajalugu (eoc.ee); Pühtitsa klooster (puhtitsa.ee); Eesti vanausulised ja Peipsimaa muuseum; Islam Eestis ja Eesti Islami Kogudus (Vikipeedia; eestitatarlased.ee); Hiite Maja / Maavalla koda; Katoliku kirik Eestis (Vikipeedia).