Tallinna vana katoliku kalmistu

Tallinna vana rooma-katoliku kalmistu — rahvasuus „Poolamägi” — asus Siselinna nekropoli osana. See on üks vähemuskoguduse matmispaikadest, mille NSVL okupatsioonivõim maha tegi; vt Eesti kalmistute koondlehte.

Poolamägi — Tallinna vana rooma-katoliku kalmistu ala. Foto: Velirand (CC0), Wikimedia Commons.

Kogukond ja ilme

Kalmistu teenis Tallinna roomakatoliku kogukonda. Hauatekstide järgi on sinna maetud poola, saksa, prantsuse, inglise ja vene päritolu inimesi, 1930.–1950. aastatel ka eestlasi ja leedulasi; kogudusel oli preestrite jaoks eraldi 30 m² hauaplats. 1930. aastate inventuur loendas 44 aiaga hauaplatsi ja vähemalt 54 risti (11 marmorist, 5 malmvalu) ning hauamonumente kuuel platsil.

Maetute seas oli palju sõjaväelasi, enamik poola päritolu, ja mitu baltisaksa parunit. Tuntumatest puhkasid siin õukonnanõunik Josef Bahrynowsky (hauakabelis), riiginõunik paruness Gabriele von Brinckmann (1790–1863, sünnilt Hohenlohe-Schillingsfürst-Waldenburgi printsess), parunid Johan Georg Gustav Kaulbass (1808–1883) ja D. Evald von Henning (1829–1890) ning näitleja Marie Koch-Lipp (1832–1892). 1925 ehitati insener H. Wiikmanni projekti järgi uus vahimaja.

Hävitamine

Kalmistu suleti matmiseks 1955. aastal koos ülejäänud Siselinna kalmistuga. Samal aastal koostas Eesti Projekt Herne tänavale tennisestaadioni projekti (arhitekt P. Tarvas), mis hõlmas ka katoliku kalmistu ala ja nägi ette selle ümberplaneerimise pargiks. Kuigi staadion rajati vaid osaliselt, sai haljastusprogramm kalmistule saatuslikuks: hauakabel ja vahimaja lammutati, kalmistu läänenõlvale rajati suur paetrepp Herne tänava äärde. Tänaseks on kalmistul säilinud vaid üks hauatähis.

Vaata ka

• Eesti kalmistud okupatsiooni all

• Kalmistu kui kogukonna selgroog (tatarlaste kalmistu)

• Kopli kalmistu ja kalmistupark

Allikad: Carl-Dag Lige ja Oliver Orro, „Igaviku paigad kaasaegses linnaruumis: Tallinna hüljatud kalmistud” — Muinsuskaitse aastaraamat 2007.