Kasimovi khaaniriik
Kasimovi khaaniriik (1452–1681) oli tatari khaaniriik Oka keskjooksul Meštšera alal, pealinnaga Kasimovis. Moskva vasallriigina püsis see üle kahe sajandi — ja just siin, Meštšera metsavööndi tatari keskkonnas, kujunes umbes aastatel 1400–1500 lõplikult välja mišäri tatarlaste etniline pale.
Kasimovi khaani mošee kivist minaretiga, Kasimovi khaaniriigi keskus, 20. sajandi alguse fotol (avalik omand; Wikimedia Commons)
Asutamine (1452)
Kaasani khaani Ulug-Muhamedi poeg Kasim otsis pärast troonitülisid varju Moskvast. 1452 andis suurvürst Vassili II talle pärandvaldusena Meštšera alad ja Gorodets-Meštšerski linna, mis sai uue valitseja järgi nimeks Kasimov. Moskva jaoks oli see kaalutletud käik: khaaniriik toimis puhvrina vaenulikumate Kaasani ja Krimmi khaaniriikide vastu ning andis Moskva sõjakäikudele tatari ratsaväge.
Riik kahe maailma vahel
Kasimovi khaanid olid tšingisiidid — sageli Kaasani, Krimmi, Siberi või Kasahhi khaanisuguvõsade liikmed — ja riigis kehtis islamikord: mošeed, medresed ja tatari asundused Meštšera külades. Ühtlasi oli riik algusest peale Moskva mõjusfääris; 1530ndatest sekkus Moskva üha otsesemalt siseasjadesse. Kasimovi väed osalesid kõigis Moskva sõjakäikudes Kaasani vastu (1467–1469, 1487, 1552).
Šig-Alei — Kasimovi khaan Eesti ajaloos
Kuulsaim Kasimovi valitseja oli Šig-Alei (Šahgali, 1505–1567), kes valitses Kasimovi suurema osa elust ja istus kolmel korral ka Kaasani troonil. Tema abikaasa oli Kaasani kuulus valitsejanna Söjembikä. Eesti ajaloo jaoks on Šig-Alei eriline: Liivi sõja alguses 1558 juhtis just tema Vene vägede sõjakäiku Liivimaale — väge, milles teenisid ka esimesed Eestisse jõudnud tatarlased.
Mišäride kujunemiskoht
Meštšera ala — Oka ja Sura vaheline metsastepp — oli soome-ugri rahvaste ja Kuldhordi-aegsete kõptšaki asunduste kohtumispaik. Kasimovi khaaniriigi tatari keskkonnas sulasid need kihid kokku: siin kujunes umbes 1400–1500 lõplikult mišäri tatarlaste etniline pale ja läänemurre, mis on säilitanud arhailisi kõptšaki jooni. Kasimovi teenistustatarlastest kasvas välja ka mišäride hilisem roll Vene riigi piirialadel — sealhulgas Nižni-Novgorodi kandi külad, kust 19. sajandil rändasid välja Eesti mišäride esivanemad.
Lõpp (1681)
Aja jooksul muutus khaanivõim üha nominaalsemaks; viimane valitseja oli khaaninna Fatima-Soltan. Tema surma järel 1681 kaotas Moskva khaaniriigi ja liitis alad otse Vene riigiga. Kasimovi tatarlaste kogukond elab linnas tänini.
Mis sai mišäridest pärast khaaniriiki
Pärast Kaasani langemist (1552) ja Kasimovi khaaniriigi hääbumist integreeriti Volgast lääne pool elanud mišärid järk-järgult Vene riigi teenistusse: neist said teenistustatarlased (sluzhilõje tatarõ), kes valvasid riigi kagupiiri kaitseliine. Teenistus hajutas mišärid laiale alale — Penza, Simbirski (Uljanovski), Samara ja Orenburgi kanti ning Baškiiriasse, kus neid tunti „meštšerjakkidena“; aastatel 1798–1865 teenisid nad koos baškiiridega Baškiiri-Meštšerjaki väes. 18. sajandil arvati teenistustatarlased riigitalupoegade seisusesse.
Kodualadele — sealhulgas Nižni-Novgorodi kubermangu Sergatši kanti — jäänud mišärid pidasid ristiusustamissurve all visalt kinni islamist ja oma murdest. Kui pärisorjus 1861 kaotati, kasvas neist küladest välja mišäri rändkaupmeeste laine, mis jõudis Peterburi, Soome ja Eestisse — Eesti mišäri tatarlaste esivanemad on just selle Sergatši-kandi väljarände lapsed.
Vaata ka
Allikad: Wikipedia artiklid „Qasim Khanate“ ja „Shahghali“; Abiline ja Ringvee (Brill, 2016) mišäride kujunemise ja Šig-Alei 1558. aasta sõjakäigu kohta. Teenistustatarlaste ja meštšerjakkide kohta: Wikipedia „Serving Tatars“ ja „Mishar Tatars“.