Tatarlaste elu Tsaari-Venemaal
Kui Kaasan 1552. aastal langes, said Volga tatarlased õigeusklik keisririigi alamateks. Ligi 350 aastat kõikus nende elu kahe pooluse vahel — sunniviisilise sulandamise surve ja raskelt väljavõideldud õiguste vahel. See oli maailm, milles elasid ka Eesti tatarlaste mišäri esivanemad, enne kui rändkaubandus nad läände tõi.
Kaks tatari meest puhkamas lõkke juures heinaniidul, kõrval hobuvanker ja niidumasin, Uurali piirkonnas 1909. aastal — üks Prokudin-Gorski varajastest värvifotodest (Sergei Prokudin-Gorski; avalik omand; Wikimedia Commons)
Kaotatud riik ja ristiusustamise surve
Pärast Kaasani vallutamist rakendas Vene riik tatarlaste suhtes sulandamispoliitikat: sunniviisiline ristiusustamine, majanduslik surve ja hariduslik venestamine käisid käsikäes. Tatarlased osalesid korduvalt suurtes talurahvaülestõusudes — nii Stepan Razini (1670–1671) kui ka Jemeljan Pugatšovi (1773–1775) mässus. Surve saavutas haripunkti 18. sajandi keskel: 1740. aastal loodud vastristitute asjade kontor saatis välja misjonäre — arhimandriit Dimitri Setšenov ristis kahe aastaga (1740–1742) üle 10 000 inimese. 1742. aasta ukaas käskis lammutada mošeed: 1744. aasta aruande järgi oli piirkonnas hävitatud 418 mošeed 536-st. Sunniviisilisest ristiusustamisest sündisid kräšenid — ristitud tatarlased. Kontor suleti 1764. aastal.
Katariina II ja islami tunnustamine
Pööre tuli Katariina II ajal. 1773. aasta usulise sallivuse ukaas lõpetas mošeede lammutamise, ja 22. septembril 1788 rajas keisrinna Orenburgi muhamedi vaimuliku kogu, mille asukohaks sai Ufa. See riigi kontrollitud asutus haldas mullasid, mošeesid ning abielu- ja matmiseregistreid kogu Volga-Uurali, Siberi ja Kasahhi stepi moslemite üle; esimene mufti oli Muhammedžan Husainov (1788–1824). Kuigi kogu oli mõeldud islami riigi järelevalve alla toomiseks, andis see islamile esmakordselt seadusliku aluse — 1883. aastaks kuulus selle alla umbes 4093 mošeed ja ligi 2,14 miljonit moslemit. 1784. aasta ukaasiga said tatari murzad ja vürstid teenistuse eest tagasi aadliseisuse ja privileegid, ehkki neil oli keelatud omada ristiusulisi pärisorje.
Teenistustatarlased ja mišärid
Impeeriumi teenistuses moodustasid tatarlased omaette sõjaväelise seisuse — teenistustatarlased. 16. sajandil teenis Moskva heaks tuhandeid tatari ratsaväelasi; Liivi sõja ajal ulatus nende arv umbes 5850 meheni (kokku u 33 400-mehelises väes). Mišärid — Volga tatarlaste sunni-moslemitest teine suur haru, kelle etniline pale kujunes Kasimovi khaaniriigi kandis — paiknesid keisririigi idapiiri kaitseliinidel. Aastatel 1798–1865 kuulusid nad Baškiiri-Meštšerjaki väkke ja osalesid 1812. aasta sõjas Napoleoni vastu. Nad asustasid Sergatši (Nižni-Novgorodi kubermang), Meštšera ja Penza kandi külasid; 1897. aasta rahvaloendus luges mišäre umbes 622 600 (hilisemad loendused nende arvu pigem alahindasid). Just siit — Sergatši mišäri küladest — pärinevad Eesti tatarlased.
Kaupmehed ja rändkaubandus
Tatarlased olid keisririigi kaubanduses hinnatud vahendajad: nad ühendasid Vene kaupmehed islami ida ja lõunaga, kaubeldes karusnahkade, naha, kala ja meega ning ulatudes Kesk-Aasia ja Kasahhi stepi turgudeni. Kehva mullaga Sergatši mišäri külad pöördusid pärast pärisorjuse kaotamist (1861) rändkaubandusse — kangad, karusnahad, seep — ja kaubaretked ulatusid Peterburi kaudu Soome ja Eestisse. See oligi tee, mis tõi mišärid Tallinna.
Haridus ja ärkamine: jadidism
19. sajandi lõpul sündis tatari kultuuris uuendusliikumine — jadidism (araabia usul-i jadid, „uus meetod”). Krimmitatari koolimees Ismail Gasprinski (1851–1914) avas 1884 esimese uue meetodi kooli ja andis alates 1883. aastast välja ajalehte Tercüman. Uue meetodi koolides õpetati foneetilist kirjaoskust ning ilmalikke aineid — geograafiat, ajalugu, matemaatikat — kõrvuti usuõpetusega. Tatari raamatu- ja ajakirjandus õitses: 1905.–1917. aastal ilmus 166 tatarikeelset väljaannet ja 1916. aastaks oli keisririigis üle 5000 jadidi kooli. See uuendus oli vastus venestamise survele; 1905. aasta revolutsiooni järel astusid moslemid esimest korda organiseeritult poliitikasse.
Seos Eesti tatarlastega
Eesti tatarlaste otsesed esivanemad olid Sergatši kandi mišärid — teenistustatarlased, kellest said kaupmehed. Just see keisririigi-aegne maailm — islam Orenburgi vaimuliku kogu all, teenistusseisus ja kaubatee — on see, mille nad endaga kaasa tõid. Esimesed tatarlased jõudsid Eestisse juba sõduritena Vene vägedes, ja püsiv kogukond kujunes 19. sajandi lõpu kaubarändurite najal.
Vaata ka: Tšaikovski ja Eesti.
Allikad: Mishar Tatars (Vikipeedia); Orenburg Muslim Spiritual Assembly (Vikipeedia); Jadid (Vikipeedia); Volga Tatars (Encyclopedia.com). Vaata ka: Kaasani langemine ja Tatarstan, teenistustatarlased, mišäride tee Tallinna.