Pühakodade ja kalmistute hävitamine Nõukogude Liidus
Eesti tatarlaste muhameedlaste surnuaia hävitamine ei olnud kohalik erand, vaid osa kogu Nõukogude Liitu hõlmanud poliitikast. Nõukogude okupatsioonivõimule ei olnud miski püha: sama muster — kalmistu suletakse, tehakse maatasa ja kaetakse pargi, staadioni või teega, hauakivid lähevad ehitusmaterjaliks — kordus Moskvast Vilniuseni. See leht annab üleliidulise tausta, mille sees Eesti kalmistute lugu paikneb.
Kalamaja kalmistu ala Tallinnas — üks paljudest NSVL okupatsiooni ajal hävitatud kalmistutest. Foto: Iifar (CC BY-SA 3.0 ee), Wikimedia Commons.
Ateismikampaaniad
Kalmistute hävitamine käis käsikäes usu mahasurumisega. Enne 1917. aastat oli Vene impeeriumis üle 50 000 õigeusu kiriku (ühe loenduse järgi 29 584 aastal 1927); Stalini-aegsete kampaaniate (1928–1941) järel tegutses kogu Nõukogude Liidus alla 500. Pärast sõjaaegset osalist taastumist sulges Hruštšovi kampaania (1958–1964) neist taas umbes poole: ligi 22 000 (1959) kahanes umbes 7800-ni (1965). Kloostreid oli enne 1917. aastat üle tuhande — 1965. aastaks jäi 17. Ka mošeed suleti: üksnes Usbekistanis 3567.
„Kultuuri- ja puhkepargiks”
Kalmistute muutmine parkideks oli üleliiduline tava. Moskvas oli 19. sajandil üle 300 surnuaia, millest enamik lammutati juba nõukogude okupatsioonivõimu esimestel kümnenditel. Lazarevi kalmistust sai lastepark; enamik haudu jäi lihtsalt muru alla. Simonovi kloostri surnuaed puhastati autotehase ja trammitee alt, hauakive kasutati tänavakivideks ja metroojaamade marmorkatteks — täpselt nii, nagu Tallinna hävitatud kalmistute kivid veeti Russalka juurde rannakindlustuseks. Novodevitši kloostri 19. sajandi nekropol (umbes 2000 hauda) hävitati suures osas.
Juudi kalmistud — kõige põhjalikumalt loendatud
Ainus kalmistukategooria, mille kohta on olemas suuremahulised loendused, on juudi kalmistud — tänu lääne ja Iisraeli organisatsioonide (ESJF, USCPAHA, Yad Vashem) tööle pärast 1991. aastat. Euroopas on teada umbes 10 000 juudi kalmistupaika, neist ligi kolmveerand Kesk- ja Ida-Euroopas ehk endise idabloki aladel. ESJF-i hinnangul hävis umbes veerand Ida-Euroopa juudi kalmistutest natside ja nõukogude okupatsioonivõimu ajal; ESJF on 2017–2025 kaardistanud 4140 kalmistut kümnes riigis. Ukraina pärandiülevaade loendas 731 kalmistut ja 495 massihauda.
Selgeid nõukogude (mitte natside) hävitamisi: Vilniuse Šnipiškési vana juudi kalmistu suleti 1955–56 ujula tarvis ja kaeti 1971 spordipalatiga; Vilniuse Užupise kalmistu (umbes 70 000 matust) lammutati 1965 ja hauakividest tehti treppe; Minski vana juudi kalmistu alla ehitati 1934 Dinamo staadion.
Balti riigid okupatsiooni all
Baltimaades lisandus veel üks tõukejõud: baltisaksa ja rahvusliku mineviku jälgede kustutamine. Tallinna Kopli kalmistu otsene kaksik on Riia Suur kalmistu (Lielie kapi) — suurim baltisaksa surnuaed, kus matmine lõpetati 1957 ja mis buldoseriti 1967–69 avalikuks „mälestuspargiks”; umbes 14 000 hauakivi ladustati. Leedus koondub kaotus Vilniuse juudi kalmistutele. Sama muster tabas Eestis Koplit, Kalamaja ja Mõigu kalmistuid.
Sunnitud ümbermatmised
Kalmistu likvideerimisel maeti tavaliselt ümber vaid üksikud „kuulsad” säilmed, ülejäänud jäid ehitiste alla. Nikolai Gogol kaevati 1931 välja Danilovi kloostrist, Sergei Aksakov 1930 Simonovist. Tallinna Koplis maeti tervest kalmistust ümber vaid käputäis inimesi. Sama loogika järgi viidi Tallinna tatari kalmistu säilmed 1950. aastate lõpus Liiva kalmistule.
Vaata ka
Allikad: Nõukogude ateismikampaania 1958–64; ateismikampaania 1928–41; ESJF (Euroopa juudi kalmistute algatus), ESJF-i kaardistused; USA pärandikomisjon (USCPAHA); Novodevitši kalmistu; Vilniuse juudi kalmistud; Riia Suur kalmistu; Kopli kalmistu (Vikipeedia); Tallinna kadunud kalmistud (Estonian World).