Kuumeni meieisapalve
Kuumeni meieisapalve (kõptšakikeelne meieisapalve) on kuulsaim säilinud kuumeni- ehk kõptšakikeelne tekst. See on tuntud kahes kujus: kirjaliku palvena 14. sajandi Codex Cumanicuses ning suulise pärimusena Ungari kuumenite seas („Kun Miatyánk”), mis püsis elavas mälus veel sajandeid pärast keele väljasuremist. Kuna palve on tervikuna sidus tekst — mitte üksiksõnad, vaid lause lause järel —, näitab see kuumeni keele grammatikat paremini kui ükski teine katke.
Leht 14. sajandi Codex Cumanicuse käsikirjast, mis talletab kõptšaki keele — sama koodeks sisaldab kuumeni Meieisapalvet (Unknown (14th-century manuscript); avalik omand; Wikimedia Commons)
Codex Cumanicuse meieisapalve
Codex Cumanicuse „saksa” ehk misjonäride osas on jutlusi, hümne ja palveid; nende seas ka meieisapalve. Käsikirjas endas (Géza Kuuni 1880. aasta väljaandes lk 171) seisab see keskaegsete lühendimärkidega — siin avatud kujul:
Atamis kim köctä sen. Algiszle bulsun senig hanlechin. Bulsun senig tilemegin nezik kim kocta alley ierda. Kundegi ötmackimisni bisga bugun bergil. Dage iazuclarmisne bisgä bozzatkil. Nečik bis bozzatirbis bisgä iaman etchenlergä. Dage iecnik sinamakina bisni kuurmagil. Bassa barče iamandan bisni kuthargil. Amen.
Tänapäeva teadusväljaannete ühtlustatud transkriptsioonis on sama palve kuju selline:
Atamız kim köktesiñ. Alğışlı bolsun seniñ atıñ, kelsin seniñ xanlığıñ, bolsun seniñ tilemekiñ – neçik kim kökte, alay [da] yerde. Kündeki ötmegimizni bizge bugün bergil. Dağı yazuqlarımıznı bizge boşatqıl – neçik biz boşatırbız bizge yaman etkenlerge. Dağı yekniñ sınamaqına bizni quurmağıl. Basa barça yamandan bizni qutxarğıl. Amen!
Kahe kuju erinevus näitab hästi, kui palju kõikus keskaegsete kirjapanijate kirjaviis: kirjutajad olid itaallased ja sakslased, kes märkisid kuumeni häälikuid oma emakeele harjumustega, ja teadusväljaanded ühtlustavad selle alles hiljem. Eesti keeles vastab palve tuttavale tekstile:
Meie Isa, kes sa oled taevas! Pühitsetud olgu sinu nimi. Sinu riik tulgu. Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Aamen.
Eesti tatarlaste tähestikus näeb sama palve välja nõnda — see on mehaaniline kirjaviisiteisendus ühtlustatud transkriptsioonist (ç → ts on meie ts-murde lugemisviis), mitte mišärikeelne tõlge:
Atamõz kim köktesing. Algõšlõ bolsun sening atõng, kelsin sening hanlõgõng, bolsun sening tilemeking – netsik kim kökte, alaj [da] jerde. Kündeki ötmegimizni bizge bugün bergil. Dagõ jazuklarõmõznõ bizge bošatkõl – netsik biz bošatõrbõz bizge jaman etkenlerge. Dagõ jekning sõnamakõna bizni kuurmagõl. Basa bartsa jamandan bizni kuthargõl. Amen!
Keelelised iseärasused
Palve keel on selget kõptšaki tüüpi ja mõni sõna avab hästi steppimaailma tausta:
xanlıq („hanlus, khaaniriik”) — „sinu riik tulgu” on kuumeni keeles kelsin seniñ xanlığıñ: Jumala kuningriik antakse edasi steppi poliitilise mõistega, khaani võimuala.
yek („kuri vaim, deemon”) — „kurjast” on yekniñ sınamaqına… quurmağıl: vana türgi sõna kurja kohta, mis pärineb veel manihheistlik-budistlikust steppiusundist.
ötmek („leib”) ja boşat- („andeks anda”) — argisõnad, mis kuuluvad kõigi kõptšaki keelte põhivara hulka.
Just seepärast on palve meile oluline: kuna mišäri keel on kõptšaki keelele kõige lähedasem, elab suur osa selle 700 aasta vanuse teksti sõnavarast mišäris peaaegu muutumatuna edasi (vt kuumeni–mišäri võrdlus).
Ave Maria
Meieisapalvele järgneb käsikirjas Ave Maria:
Sounčlu bolgil, Maria, söwrgamachbile tolu sen; bey tengri senig bile; barče katunlar arassinda algizlä sen…
— „Rõõmusta, Maarja, armu täis oled sa; Issand Jumal on sinuga; õnnistatud oled sa kõigi naiste seas.”
Ungari „Kun Miatyánk”
Osa kuumeneid põgenes 13. sajandil mongolite eest Ungarisse Kunsági (Kuumenimaa) alale. Seal ristiusustusid nad ja sulasid keeleliselt ungarlaste hulka — kuumeni keel suri Ungaris välja 18. sajandi alguseks. Ometi elas meieisapalve suulises pärimuses edasi ligi sajas variandis ja seda õpetati Kisújszállási ning Karcagi koolides veel 1948. aastani.
Pärimuse järgi oli viimane keeleoskaja István Varró Karcagist († 1770), kes luges ajaloolase Adam František Kollári palvel — pärimuse teisenduses keisrinna Maria Theresia õukonnas 1744. aastal — ette kuumenikeelse meieisapalve. Kirja pandud kuju on siiski juba tugevalt ungari keelega segunenud ja seda peetakse pigem ungari-kuumeni segavormiks kui puhtaks kuumeni keeleks; seetõttu on Codex Cumanicuse tekst keeleliselt usaldusväärsem allikas. Rohkem vt Ungari kuumenid.
Allikad
Artikkel toetub Codex Cumanicuse (Veneetsia, Biblioteca Marciana) Géza Kuuni 1880. aasta väljaandele, inglis- ja eestikeelsele Vikipeediale (Cuman language; Codex Cumanicus) ning selle teadmusbaasi lehtedele: Codex Cumanicus, kõptšaki stepp, Ungari kuumenid ja miks mišär on kuumenile lähim. Ajaloolised palvetekstid on esitatud algallikate järgi muutmata kujul.