Codex Cumanicus ja kõptšaki-kuumeni keel

Kõptšakid ja kuumenid

Kõptšakid (kuumenid) olid turgi rändrahvas, kes valitses 11.–13. sajandil Musta mere põhjakalda ja Kaspia vahelist steppi — ala, mida kutsuti Dešt-i Kõptšakiks ehk Kõptšaki stepiks. Pärast mongolite vallutust said kõptšakid Kuldhordi rahvastiku põhiosaks ning nende keelest kujunes stepi ühine suhtluskeel.

Codex Cumanicuse keskaegse käsikirja lehekülg, millel on kujutatud papagoi; see 14. sajandi kõptšaki keele õpik asub Veneetsias Marciana raamatukogus. (Unknown author (14th-century manuscript, Biblioteca Nazionale Marciana, Venice); avalik omand; Wikimedia Commons)

Keeleteaduses kuulub kuumeni (kõptšaki) keel turgi keelte kõptšaki haru läänerühma (kõptšaki-kuumeni rühm). Sama rühma tänapäevased sugulased on krimmitatari, karatšai-balkaari, kumõki ja karaiimi keel. Tähelepanuväärne on, et kuumenid (kõptšakid) ise nimetasid oma keelt Codex Cumanicuses „tatar til” — seesama nimi, mida see kogukond kasutab tänini (Tatar tel).

Kuumeni (kõptšaki) keel püsis kõige kauem Ungaris Kunsági alal, kuhu osa kuumeneid 13. sajandil mongolite eest põgenes. Viimaseks kõnelejaks peetakse István Varrót, kes 1744. aastal luges keisrinna Maria Theresia õukonnas ette kuumeni- ehk kõptšakikeelse meieisapalve ja suri 1770. aastal — sellega kustus kuumeni (kõptšaki) keel elava keelena.

Codex Cumanicus

Codex Cumanicus on keskaegne käsikiri, mida hoitakse Veneetsias Püha Markuse raamatukogus (Biblioteca Marciana, tähis Lat. Z. 549). Käsikirjas on 82 paberilehte suuruses umbes 20 × 14 cm. Säilinud ärakirja alguslehel seisab kuupäev 11. juuli 1303; ärakiri ise valmis tõenäoliselt Krimmis 14. sajandi esimesel poolel ja kogumiku vanimad kihid pärinevad 13. sajandi lõpust. See on üks vanimaid kõptšaki keelte kirjalikke mälestisi üldse.

Käsikiri koosneb kahest selgesti eristuvast osast. Niinimetatud itaalia osa on praktiline sõnastik ladina, pärsia ja kuumeni (kõptšaki) keeles — Itaalia kaupmeeste tööriist Kuldhordi aladel kauplemiseks, kus on ka tegusõnade pööramistabeleid ja argielu sõnavara. Niinimetatud saksa osa sisaldab kuumeni-saksa sõnastikku, grammatikamärkmeid ning kristlikke tekste kuumeni (kõptšaki) keeles — see oli katoliku misjonäride käsiraamat.

Pärimuse järgi jõudis käsikiri Veneetsiasse luuletaja Francesco Petrarca raamatukogu kaudu, mille too 1362. aastal Veneetsia vabariigile kinkis. Tänapäeva uurijad peavad seda seost siiski ebakindlaks — kindlalt on teada vaid käsikirja asukoht Marciana kogus.

Trükiväljaanded ja meie eksemplar

Esimese täieliku trükiväljaande andis 1880. aastal Budapestis Ungari Teaduste Akadeemia toel välja orientalist krahv Géza Kuun. Ladinakeelne, üle 500-leheküljeline köide sisaldab pikka sissejuhatust (prolegomena), kogu koodeksi teksti koos märkustega ning kuumeni (kõptšaki) ja pärsia glossaare. Kuuni väljaandest algab koodeksi süstemaatiline uurimine. Hiljem on ilmunud Kaare Grønbechi faksiimileväljaanne (Kopenhaagen 1936) ja Vladimir Drimba diplomaatiline editsioon (Bukarest 2000), mis Kuuni lugemisviise kohati täpsustavad.

Selle artikli esmaallikaks on Kuuni 1880. aasta väljaande digiteeritud eksemplar (Internet Archive'i skann). Sama väljaande põhjal koostatud valik koodeksi tekste on loetav ka selle lehe raamatukogus.

Mida käsikirjas päriselt seisab

Koodeksi esimene leht algab dateeringu ja pühendusega (lühendid avatud):

MCCCIII die XI Iuly. In nomine domini nostri Iesu Christi et Beate Virginis Marie matris eius et omnium sanctorum et sanctarum dei. Amen. Ad honorem dei et beati Iohannis euangeliste. In hoc libro continentur persicum et comanicum per alfabetum.

„1303, 11. juulil. Meie Issanda Jeesuse Kristuse, Püha Neitsi Maarja, tema ema, ning kõigi Jumala pühakute nimel. Aamen. Jumala ja püha evangelist Johannese auks. Selles raamatus sisalduvad pärsia ja kuumeni (kõptšaki) keel tähestiku järjekorras.”

Esimene sissekanne on ladina tegusõna audio („kuulen”) täielik pööramistabel pärsia ja kuumeni (kõptšaki) vastetega: audio — mesnoem — eziturmen. Kuumeni (kõptšaki) ešitür- tüvi on seesama, mis mišäri sõnas išetergä (kuulma).

Sõnastik on jaotatud teemarühmadesse. Rühmas „Nomina rerum que pertinent Deo” (Jumala juurde kuuluvate asjade nimed) seisab deus — ghoda — tengri; rühmades „Hec sunt elementa” (elemendid) ja „Hec sunt tempora” (ajad) leiame sõnu, mis on mišäri keeles äratuntavad tänini. Kuumeni (kõptšaki) kuju (u 1330–40) → mišäri kuju selle lehe sõnastikus:

• caelum (taevas): kök → kük

• sol (päike): cuyas → kojaš

• luna (kuu): ay → aj

• stella (täht): juldus → joldõz

• aqua (vesi): su → su

• terra (maa): yer → jer

• ignis (tuli): ot → ut

• aer (õhk): hawa (teine käsi lisas salkon) → hava; mišäri salkõn tähendab tänapäeval „külma”

• sanguis (veri): kan → kan

• annus (aasta): gil → jõl

• dies (päev): cun → kön

• nox (öö): tun → tön

• hora (tund): sagat → sägät

• matutinum (hommik): tank ärtä → irtä

• elemosina (almus): sadaga → sadaka

Kuumeni (kõptšaki) kujud on siin Kuuni väljaande kirjapildis (trüki lk 1–3 ja 77–79); mišäri kujud on selle projekti sõnastikust, eesti tatarlaste tähestikus.

Mõistatused — vanim turgi rahvaluule

Saksa osa lehtedel 119–120 on umbes viiskümmend kuumeni- ehk kõptšakikeelset mõistatust — vanim üleskirjutatud turgi rahvaluule kogu. Turkoloog Andreas Tietze nimetas neid turgi rahvaste ühise mõistatusevara vanimateks variantideks. Käsikiri annab enamikule mõistatustest ka vastuse kujul ol … dir („see on …“). Allpool on tuntumad mõistatused koos eestikeelse tõlke, vastuse ja mišäri vastega:

Esimesed neli mõistatust on Géza Kuuni 1880. aasta väljaande kirjapildis, ülejäänud kolm tänapäeva väljaannete ühtlustatud transkriptsioonis. „Vastus“ toob käsikirja vastuse — kuumeni sõna ja selle tähenduse (käsikirjas kujul ol … dir, „see on …“); „Mišäri vaste“ näitab sama sõna mišärikeelset kuju. Jaluse (kuumeni zengi) mišärikeelset vastet sõnastikus veel pole. Kõigi 50 mõistatuse täielik loend: „Codex Cumanicuse mõistatused — kõik 50“.

Palvetekstid käsikirja kirjapildis

Saksa osas on jutlusekatkeid, hümne, evangeeliumi ümberjutustusi ja palveid. Kuulsaim tekst on kuumeni- ehk kõptšakikeelne meieisapalve. Käsikirjas endas (Kuuni väljaandes lk 171) seisab see nii (lühendimärgid avatud):

Atamis kim köctä sen. Algiszle bulsun senig hanlechin. Bulsun senig tilemegin nezik kim kocta alley ierda. Kundegi ötmackimisni bisga bugun bergil. Dage iazuclarmisne bisgä bozzatkil. Nečik bis bozzatirbis bisgä iaman etchenlergä. Dage iecnik sinamakina bisni kuurmagil. Bassa barče iamandan bisni kuthargil. Amen.

Tänapäeva väljaannete ühtlustatud transkriptsioonis on sama palve kuju Atamız kim köktesiñ… — erinevus näitab hästi, kui palju kõikus keskaegsete kirjapanijate kirjaviis. Kirjutajad olid itaallased ja sakslased, kes panid kuumeni (kõptšaki) häälikuid kirja oma emakeele harjumustega; teadusväljaanded ühtlustavad selle hiljem.

Meieisapalvele järgneb käsikirjas Ave Maria: Sounčlu bolgil, Maria, söwrgamachbile tolu sen; bey tengri senig bile; barče katunlar arassinda algizlä sen… — „Rõõmusta, Maarja, armu täis oled sa; Issand Jumal on sinuga; õnnistatud oled sa kõigi naiste seas.”

Mišäri keel ja kuumeni keel

Tavapärases liigituses kuulub tatari keel (sealhulgas mišäri murre) kõptšaki haru Volga rühma (kõptšaki-bolgari rühm), kuumeni (kõptšaki) keel aga läänerühma (kõptšaki-kuumeni rühm). Ent just mišäri puhul on liigitus vaieldav: nimekad turkoloogid Vassili Radlov ja Aleksandr Samoilovitš paigutasid mišäri keele hoopis kõptšaki-kuumeni rühma — seega kuumeni (kõptšaki) keele lähisugulaseks, lähemale kui Kaasani tatari keel.

Selle vaate tugi on mišäri keele vanapärasus. Mišäri keel on säilitanud jooni, mida Kaasani tatari keel on muutnud: kõvad k ja g (mitte kurgupõhja q/ğ), lahtine a ilma huulte ümardamiseta ning selged afrikaadid. Nižni Novgorodi oblasti Sergatši murrakut — sedasama ts-murret, mida kõnelevad ka Eesti ja Soome tatarlased — on kirjeldatud kui vanale kõptšaki keelele kõige lähemal seisvat tänapäeva keelekuju.

Meieisapalve ja mõistatuste sõnavara elab mišäri keeles peaaegu muutumatuna edasi:

Vana algustäht y- on otsene ühenduslüli: kuumeni (kõptšaki) keel säilitas selle (yer „maa”, yeti „seitse”) ja kogukonna otsusega (2026-07-03) kirjutab ka mišäri sõnastik j-i — jer (maa), jide (seitse), jõr (laul), jul (tee). Kaasani tatari kirjakeel muutis sama hääliku afrikaadiks; varasemad dz-kirjapildid jäid sõnastikku var.-vormidena. Põhisõnavara on aga sageli peaaegu identne: su (vesi), kön (päev), ber (üks), ike (kaks).

„Läheduse” mõõtmine üle seitsme sajandi ja väheste allikate põhjal on paratamatult teadlaste tõlgendus, mitte täppisteadus. Siinsed tsitaadid on Kuuni 1880. aasta trüki kujul; hilisemad väljaanded (Grønbech, Drimba) on osa tema lugemisviise parandanud. Kindel on see, et mišäri keel on kõptšaki keel, mille kõla ja põhisõnavara seisavad 1303. aasta koodeksi keelele märkimisväärselt lähedal — ning et sõnad, mida see kogukond täna Eestis alles hoiab, on sedasama vana stepi keelt edasi kandev pärand.

Vaata ka

• Codex Cumanicuse mõistatused — kõik 50

• Kuumeni ja mišäri sõnavõrdlus

• Mišäri murre

• Tatari keel

• Kuldhord

• Kõptšaki stepp (Dešt-i Kõptšak)

• Ungari kuumenid (kunok)

• Miks mišäri keel on kuumeni keelele kõige lähedasem

Allikad: Géza Kuun, „Codex Cumanicus” (Budapest 1880; Internet Archive'i digiteering, ka selle lehe raamatukogus); Wikipedia artiklid „Codex Cumanicus”, „Cuman language” ja „Mishar Tatar dialect” (en.wikipedia.org); Encyclopaedia Britannica „Kipchak”; K. Grønbech, faksiimile (Kopenhaagen 1936); V. Drimba, „Codex Comanicus. Édition diplomatique” (Bukarest 2000) — viidatud teiseste allikate kaudu.