Rannarootslased
Rannarootslased (ka eestirootslased; rootsi keeles estlandssvenskar) on ajalooline rootsikeelne vähemus, kes elas sajandeid Loode- ja Lääne-Eesti rannikul ning saartel — piirkonnas, mida rootslased ise nimetasid Aibolandiks. Kunagi kuni ligi 10 000 inimest hõlmanud kogukond hajus 20. sajandi okupatsioonide käigus peaaegu täielikult, kui valdav enamik põgenes 1943.–1944. aastal üle mere Rootsi. Nende saatus kõlab kokku Eesti tatarlaste omaga — väike vähemus, mille elujõu murdis okupatsioon.
Nimest
Mõiste eestirootslased (ehk „eesti rootslased”) tuli laiemasse käibesse alles pärast okupatsiooni algust ja põgenemist Rootsi. Kuna peaaegu kogu kogukond põgenes Rootsi, oli vaja nime, mis eristaks neid sealsetest tavarootslastest — Eestist pärit rootslasi hakati seepärast kutsuma eestirootslasteks. Eestis endas on kogukonna vanem ja loomulikum nimi rannarootslased.
Aiboland: kus nad elasid
Rannarootslaste asualad olid peamiselt läänepoolsed saared ja rannik. Vormsi, Ruhnu, Osmussaar ja Pakri saared olid 20. sajandi alguseni valdavalt rootsikeelsed; segarahvastik elas Noarootsi poolsaarel, Naissaarel ja Vihterpalus, rootslasi oli ka Riguldis ja Hiiumaal Reigis. Rannarootsi murded kuulusid ida-rootsi murrete hulka, kuid ei olnud ühtsed: Ruhnul oli oma eripärane murre, teine oli Vormsi–Noarootsi–Riguldi murre, kolmas Pakri–Vihterpalu kandis.
Asustus ja vabade meeste õigused
Rootslased asusid tänase Eesti rannikule peamiselt 13.–14. sajandil, tulles rootsikeelsetelt aladelt üle mere. Esimene kirjalik mainimine pärineb 1294. aastast Haapsalu linnaõigusest; 1341. aasta kiri kinnitas saarerootslaste õigust elada ja oma vara majandada rootsi õiguse järgi. Nõnda olid rannarootslased vabad talupojad — erinevalt pärisorjastatud eesti talurahvast — ja see „vana rootsi vabadus” püsis nende eneseteadvuses sajandeid.
Rahvaarv
Rahvaloenduste andmed annavad kogukonna suurusest üsna ühtse pildi. 1897. aasta loenduse järgi elas Eestimaa kubermangus 5768 rootslast. Eesti Vabariigi 1922. aasta rahvaloendus luges 7850 rannarootslast (umbes 0,7% rahvastikust) ja 1934. aasta loendus 7641. Vahetult enne Teist maailmasõda hinnatakse nende arvu ligi 10 000-le. Kogukonna tipphetk jäi seega 1920.–1930. aastatesse.
Rahvuslik ärkamine ja Eesti Vabariik
19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul ärkas rannarootslaste rahvuslik eneseteadvus. 1918. aastal hakkas ilmuma rootsikeelne ajaleht Kustbon („Rannaelanik”), mis sidus eri rannarootsi kante omavahel. 1920. aastal avati Pürksis (Noarootsis) Birkase põllutöö- ja rahvaülikool, 1931. aastal Haapsalu rootsi eragümnaasium. Eesti Vabariik andis vähemustele laialdased õigused: 1925. aasta vähemusrahvuste kultuuromavalitsuse seadus oli üks tolle aja edumeelsemaid Euroopas. Tegutses Rootsi Rahvaliit (Svenska Folkförbundet), ja 1933. aasta suvel peeti Haapsalus esimene rannarootslaste laulupidu.
Katastroof: okupatsioonid ja põgenemine 1943–1944
Rannarootslaste kogukonna murdis 20. sajandi okupatsioonide aeg. Juba 1939. aastal surus Nõukogude Liit Eestile peale sõjaväebaasid, ja esimese Nõukogude okupatsiooni ajal 1940. aastal kolisid Pakri, Naissaare ja Osmussaare elanikud sunniviisiliselt kodusaartelt välja, et teha ruumi Nõukogude sõjaväele. Järgnes Saksa okupatsioon (1941–1944). Sõja lõpus, 1943.–1944. aastal, evakueerus valdav enamik rannarootslasi — osa organiseeritult, Saksa võimude loal — üle mere Rootsi. Ametlikel andmetel oli 1945. aasta 8. juunil Rootsis 6554 rannarootslast; Eestisse jäi vaid umbes tuhat inimest.
Mälestuskivi neile, kes pidid rahutute aegade eest üle mere kodust lahkuma (eesti ja rootsi keeles, 1944–2014) — sama põgenemine, mis viis valdava osa rannarootslastest Rootsi.
Nõukogude okupatsiooni ajal
Pärast 1944. aastat muutus Lääne-Eesti rannik ja saared Nõukogude okupatsiooni suletud piiritsooniks, kuhu pääs oli rangelt piiratud. Endised rootsi külad jäid tühjaks või asustati ümber, keel ja kultuur kadusid avalikust elust ning väheste allesjäänute jaoks tähendas okupatsioon oma pärandi vaikimist. Kuna rannarootslased rääkisid rootsi keelt ja neil olid sidemed Rootsiga, suhtus okupatsioonivõim neisse kahtlustavalt — kohati süüdistasid okupatsioonivõimu sõdurid rannarootslasi lausa NATO ehk lääne spioonideks just nende rootsi keele pärast. Nagu paljusid teisi kogukondi Eestis, sunniti ka rannarootslasi oma lähedaste põrmu ümber matma, kui endised kalmistud hävitati või suleti. Nõnda hääbus sajanditepikkune rannarootsi kogukond Eestist peaaegu täielikult.
Pärast iseseisvuse taastamist
Pärast Eesti iseseisvuse taastamist 1991. aastal hakkas rannarootsi pärand taas elavnema. Haapsallu rajati Rannarootsi Muuseum, Noarootsis tegutseb rootsi keele suunaga gümnaasium, taastati kultuuriseltsid (Svenska Odlingens Vänner) ja rannarootslaste esinduskogu, tagastati vara ning taastati sidemed Rootsi jäänud kogukonnaga. Tänapäeval hinnatakse Eestis elavate rannarootslaste ja nende järeltulijate arvu mõnesajale. Kogukond on väike, kuid selle keel, ajalugu ja kultuur on taas au sees.
Seos Eesti tatarlastega
Rannarootslaste lugu kõlab kokku Eesti tatarlaste omaga: mõlemad on väikesed ajaloolised vähemused, kelle elujõulise kogukonna murdis Nõukogude okupatsioon. Nagu tatarlaste puhul, hajusid ka rannarootslaste külad ning nende kirikud ja kalmistud jäid tühjaks või hooletusse. Ja nagu tatarlased, on ka rannarootslased pärast iseseisvuse taastamist oma pärandit tagasi võitmas.
Vaata ka
Allikad: Vikipeedia (rannarootslased; Estonian Swedes); Rootsi-Mihkli kogudus (rannarootslaste ajalugu); M. Kuldkepp jt, The Estonian Swedish National Minority and the Estonian Cultural Autonomy Law of 1925 (Nationalities Papers). Rahvaarvud: 1897., 1922., 1934. ja 2021. aasta rahvaloendused.